Ruth Mirov

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ruth Mirov (kuni 1949 Ruth Treufeldt; 24. november 1928 Viljandi – 26. september 2022 Tallinn) oli eesti rahvaluuleteadlane.


Kirjutised[muuda]

  • Lapsele tundus põnevusega oodatud peona, kui Kõrgemäelt tuldi runokogumisretkele. Kuid kirjanik tõdeb siiski, et tema lapsemällu jäid runodest paremini peretoas kuuldud lõppriimilised rahvalaulud ja jutud Kaval-Antsust ning kuradist, kes tuli järele äsjamaetud mõisaproua ja paruni hingedele. (lk 49)
  • Aastail 1901—1904 õppis Hella Wuolijoki Tartus Puškini-nimelises tütarlaste gümnaasiumis. Õppetöö toimus tollal vene keeles, eestikeelsed olid ainult usuõpetuse tunnid (neid andis Hugo Treffner). Üle poolte õpilastest olid aga eestlased. Eesti keele õpetamist taotlevate palvekirjade aktsioonis oli Hella Wuolijoki peamisi organiseerijaid. Tema kirjutas ka "Postimehele" anonüümse artikli eesti keele olukorrast koolis. (lk 49)
  • Üks põhjusi miks doktoriväitekiri lõpetamata jäi, tulenes ilmselt siiski metodoloogilistest ebalustest. Kaotanud usalduse ühe meetodi vastu, tundis Hella Wuolijoki end vajavat teoreetilisi lisaõpinguid (nagu ta arvas — Dijonis või Sorbonne'is), kuid selleks puudusid majanduslikud võimalused. (lk 52)
  • Kuigi registri tegemine oli Hella Wuolijoele huvitav ja haarav töö, oli see ka küllalt pingutav. Olid ju Hurdale kaastööd saatnud sajad inimesed, mõnedki neist vähese kirjaoskuse ja halva käekirjaga, kuid kõik tuli lahti dešifreerida. Hella Wuolijoki kirjutab, et ta istus selle tegevuse juures kaheksa tundi päevas, teenis vähe ega jõudnud midagi rohkemat teha. Lisaks püüdis ta endale kopeerida kaunimaid laule, sest juba siis oli tekkinud antoloogia koostamise mõte. Ülepingutuse tagajärjeks oli kirjutuskramp ja kuus nädalat töövõimetust. (lk 54)
  • Samal esimesel sõja-aastal kaotas oma abirahad Soome Kirjanduse Selts, kelle toetusel Hella Wuolijoki oli hakanud koostama eesti rahvalaulude antoloogiat. Nii jäi Hella Wuolijoki ilma sellestki väikesest, aga kindlast sissetulekust. Majanduslike raskuste tõttu hakkas ta tööle mõnede soome firmade väliskorrespondendina. Tänu suurepärasele keelteoskusele (Hella Wuolijoki valdas vabalt seitset keelt), sünnipärasele ärivaistule ning sõjaaegsele soodsale konjunktuurile edenes ta uues ametis hästi, astus järjest suuremate, laiema tegevusraadiusega firmade teenistusse, omas lõpuks ka ise metsaäri ja mõisa. (lk 55)
  • "Sõja laulu" koostamise mõtte ajendas Esimene maailmasõda. Meenutades sellega seotud asjaolusid, kirjutab Hella Wuolijoki mälestustes, et teda üllatas, kui vähe eesti vanem rahvalaul räägib otseselt sõjast. See käsitleb ainult pereasju, noore mehe minekut sõtta ja sõjast tulekut, omaste ootust ja nuttu. Ja kui ongi juttu sõjast, siis kujutakse vaid tuska, häda, verd, nälga ja ennekõike kojuigatsust. Ei vähematki sõjaindu. Rahval ei olnud veel isamaad, olid vaid omaksed ja kodukoht. Edasised mõtisklused viisid tõdemuseni, et sõda on kohutav muredraama väikesele rahvale, kelle mehi väevõimuga tsaariarmeesse võeti. (lk 57)
  • Loetelu lisamine tundus Hella Wuolijoele endale vajalik ilmselt sellepärast, et ta suhtus oma töösse ennekõike folkloristina ning rõhutas just oma töö teaduslikku külge. Nii ei anna ta oma teosele ka mingit kirjanduslikku žanrimäärangut, vaid nimetab sedagi antoloogiaks. Loomulikult sünnib selline teos teadusliku ja kunstilise materjalitunnetuse sünteesina, kuid allikate täpselgi loetlemisel poleks "Sõja laul" enam rahvalaul, vaid ikkagi Hella Wuolijoe individuaallooming. Tema on valinud alustekstid ja määranud proportsioonid, millest tulenevad sisulised rõhud ja autorikontseptsioon. (lk 58-59)
  • Tüpoloogiliselt võttes on kasutatud rahvalaulumaterjali hulgas esikohal laulutüüp "Venna sõjalugu", mis Hella Wuolijoe koostatud Hurda kogu registris kannab nim etust «Sõja laul». "Venna sõjaloole" lähedast laulu tunnevad paljud rahvad. Laulu tekke- ja arengulugu käsitleb Yrjö Penttinen monograafias "Sotasanomat" 12 rahvalt pärineva materjali põhjal. Ta oletab, et laul on tekkinud kuskil Ukraina stepialadel 11. või 12. sajandil, jõudnud sealt leedulaste ja lätlaste vahendusel Eestisse ning siit edasi Ingerisse. (lk 59)
  • Nekruti- ja soldatilaulud on üks nooremaid regivärsiliste laulude rühmi, kuna nekrutite andmise kohustus seati tsaari-Venemaa Balti kubermangudes sisse alles 1796. a. keiser Paul I poolt. Hilise tekke tõttu on laulurühm siirdevormiline (regivärsivõtetele lisanduvad uuema rahvalaulu stiilielemendid) ning teda iseloomustab tüpoloogiline ebastabiilsus. (lk 60)
  • Keeleline korrastamine, mis oluliselt tähendabki lähendamist kirjakeelele, on eri murdeala lauludest kokku pandud teoste sõlmprobleeme, millele ei saa pakkuda ühest, alati kehtivat lahendust. Õnnestumiseks on vaja teadmisi rahvalaulukeelest ja dialektoloogiast ning stiilitunnet, sõltub ju kunstiline kujund otseselt sõnalisest väljendusest. Hella Wuolijoe seisukoht oli, et murdesõnu tuleb mõnevõrra säilitada, mis kahtlemata on üldprintsiibina õige, sest muidu kaoks kujundi ilmekus ja terviklikkus. Samas aga ei tohiks eri murdekeeltes tekstilõigud omavahel liiga palju erineda. Ükskõik kui kaugele korrastamisega ka minna, on sellise teose tekst igal juhul segu kirjakeelest, arhailisest rahvalaulukeelest ja eri murretest. Ja paratamatult jääb mõnigi asi redigeerija isiklike maitseotsustuste varale. (lk 61)
  • Nii süžeeliselt kui ka tunnetuslik-emotsionaalselt on oluline võõraks jäänud sõjamehe tunnistamise ja äratundmise episood. Kuigi gradatsioon on nagu langev (isa — ema — vend — õde), tõuseb pinge: kas kodused ei tunnegi tagasitulnud sõjameest ära? Alles õde tunneb venna omatehtud riietest. Siin on motiive, mis loovad mulje, et sõjast naasnu on niivõrd muutunud ja võõrdunud, et teda ei olegi võimalik niisama lihtsalt kodusesse ellu omaks võtta: sõjamees on nii kaua sadulas olnud, et jalad on jäänud jalustesse, käed on sulanud suitsetesse; enne kui sõjamees saab tuppa tulla, tuleb käed suitsetest sulatada ning pesta saapad savist ja mõõk verest. Jutuajamises õega saab päris selgeks, et sõjamehega toimunud muutused ei haara ainult tema välimust. Vestluses on keskne motiiv, mis mahutab õe küsimuse: "Kas on sõjas naine armas...?" ja venna vastuse: "Sõjas on armas haljas mõõka, kallis kangepea hobune, kes päästab mehe sõjasta...". Selle küsimuse-vastuse taga peitub ohtliku sõjaelu ja koduse rahuliku elu täielik vastandus — sõjas astuvad jõusse hoopis teised väärtushinnangud. (lk 61-62)
  • Õe-venna dialoogi laiendab sageli sõjakirjeldus, mis on üles ehitatud detailsele loetelule ja võrdlusele. Tekib õudustäratav kujutluspilt. Kõik teise osa motiivid on suure elamusmahuga, kuigi sõjasündmused ise jäävad otsesest vaatlusest välja. Sõjakoledusi vahendatakse tagasipeegeldusena läbi üksikisiku, tema subjektiivsete muljetena ning temaga toimunud muutuste kaudu, mida tajuvad teised (tagasipeegeldusena läbi sugulaste emotsionaalse prisma). Siin astub jõusse regivärsilisele rahvalaulule omane metafoorne mitmetähenduslikkus: iga näiliselt otsenegi väljendus kannab endas teist, sügavamat tähendust ja omab niimoodi sümboli jõudu. Lüüriline element laulus peaaegu et varjutab eepilise, sündmustikku on siin tõesti napilt. (lk 62)
  • Dialoogidesse ongi kätketud ideelised kandekohad: enesesäilitamise õpetused laulu esimeses osas ning väärtushinnangute muutumine ja sõjakoleduste kirjeldamine laulu teises osas. Kõigest paistab läbi sõjaõudusi kogenud inimeste sõjavastane hoiak, mis on laulu ideeliseks üldsuunitluseks. (lk 63)
  • Esimeses loos on kirjanik püüdnud rahvalauluga võrreldes sündmustikku lisada ning loonud juurde sellised episoodid nagu venna sõttasõit ja vend sõjas, kuid kasutada on tal olnud peamiselt lüürilist rahvalaulumaterjali. Ka itkul on oluline osa teose ideelises plaanis, kajastades sõja hävitavat, inimvaenulikku olemust. Kas sõda on millekski vajalik, selle probleemi üle rahvalaulus ei juurelda. Kirjanik on siiski püüdnud sõttaminekut kujutada teadliku kohusetäitmisena ja sisse toonud nekrutilaulu motiivi sõtta sugulaste eest. Kuid sõjapaatos puudub poeemiski. Nii on kirjanik põhilises jäänud truuks oma kavatsusele tuua esile vaid seda, mis rahvas on sõjast laulnud. (lk 63)
  • "Sõja laulu" kõrvutamine alusmaterjaliga toob selgelt esile Hella Wuolijoe loomingulise taotluse põimida rahvalauludest uus sündmusloogiline tervik. Kuna poeem sündis suure sõja ajal, väljendub sõjateema aktuaalsus temas mitmeti. Ennekõike on kirjanik püüdnud sõda ja selle mõju inimestele ja nende elukäigule kirjeldada võimalikult mitmekülgselt, kusjuures rõhutatud on emotsionaalset. Ajanõude arvestamine ilmneb eriti lõpplahendustes — esimese loo lõpp on lohutustpakkuv, teise oma optimistlik ja tulevikku suunatud. Aktualiseerimine andis poeemile kahtlemata lisaväärtust omas ajas, Esimese maailmasõja päevil, kuid ühtlasi toob "Sõja laul" meieni ka rahvalaulude igiväärtusega üldinimliku sõnumi. (lk 65)
  • [---] Teise maailmasõja ajal ja järel hakkas Hella Wuolijoki väga oluliseks pidama rahuliikumist, ta pidas kogu oma tolleaegset poliitilist tegevust ennekõike rahu tagamisele suunatuks ja kahetses korduvalt, et on nii vähe suutnud selle heaks teha. "Sõja laulu" oli juba Brecht nimetanud maailma kõige patsifistlikumaks sõjaaineliseks poeemiks ja Hella Wuolijoki ise leidis, et see võiks sobida rahuoratooriumi tekstiks. (lk 68)
  • Teine, võibolla teadvustamata põhjus oli ilmselt ka mingi võlatunne oma väikese rahva ja maa ning kunagi valitud ja ometi kõrvale jäetud professiooni ees. Sellele viitab eriti nii eessõna saksakeelsele "Sõja laulule" aastast 1941 kui ka kümmekond aastat hilisem eessõna venekeelsele "Sõja laulule". Neis räägib kirjanik eestlastest kui maailma kõige laulvamast ja luuletavamast rahvast ja samuti rahvast, kellel on väga rikas folkloor. Igal juhul on selge Hella Wuolijoe kiindumus eesti regivärsilisse rahvalaulu ning ilmne soov viia see rahvusvahelisele kultuuriareenile. Selles pole midagi ülepakutut, sest vist igaüks, kes lähemalt tutvub regilauluga, hindab seda kui kõrgetasemelist kultuurinähtust. (lk 68-69)
    • Ruth Mirov, "Hella Wuolijoe kokkupuuted rahvaluulega ja regivärsiline poeem "Sõja laul"", rmt: Hella Wuolijoki, "Sõja laul", 1986, lk 47-69


  • Nüüd loengi Viljandit tutvustavast brošüürist, et Viljandi oli üks esimesi linnu Eestis, mis sai endale veevärgi, kanalisatsiooni ja tänavavalgustuse; kanalisatsiooni rajamisega oli algust tehtud juba 19. sajandi lõpus. Aga kemps oli meie Jakobsoni tänava korteris iseäralik – magamistoa nurgast oli eraldatud kolmnurkne kambrike maast laeni seinaga, milles oli uks. Kambrikeses oli see koht, ilma veeta muidugi. Aga ei mäleta, et kemps oleks haisenud, samuti ei mäleta, kuidas seda tühjendati. Polnud ju lapse asi.
  • Teine tol ajal kaunis haruldane asi oli raadio. Et isa oli sidetehnika mees (ka I maailmasõjas oli ta sidepolgus), ehitas ta raadio ise. Ta oli küll kuldsete kätega ja sai hakkama igasuguste töödega (II maailmasõja järel pööras endal isegi ülikonna ümber – päris rätsepatöö!), aga millegipärast jäi see raadio (töötas muide väga hästi) ilma kastita. Niisugusena seisis ta isa laua nurgal kogu minu lapsepõlve ja varase nooruse – ilusa, marmoralusel kirjutuslauagarnituuri kõrval – ja kõik võisid imetleda selleaegse raadio sisu: lambid, peene vasevärvi traadi poolid, takistid, nupud, skaala jms.
  • Isa oli ahelsuitsetaja. Kui vaadata fotosid, mis on tehtud välitöödelt, on isal sõrmede vahel enamasti pabeross (tavaliselt oli see Orient), mille ta fotoaparaadi klõpsu tegemise ajaks on suust võtnud. Virumaal isa sugulasi külastades oli mul suur edu, kui ma puupulgakese abil järele ahvisin, kuidas isa särki selga paneb, ainult särgi üle pea tõmbamise hetkeks suitsu suust ära võttes.
  • Poodidest meeldis mulle kõige rohkem nn koloniaalkauplus. Nimi on sellest, et neis müüdi suurriikide koloniaalvaldustest pärinevaid ja muidu eksootilisi kaupu – kohvi, teed, kakaod, apelsine, banaane, maitseaineid jms. Juba selle kaupluse lõhn oli vapustav ja hõljub siiani ninas. Kakaod ja šokolaadi saime lapsena päris sageli, apelsine ja banaane peamiselt pühade ajal. Apelsinid olid ükshaaval kirjusse siidpaberisse mähitud, kirjad ilmselt reklaamisid firmat, aga see mind loomulikult ei huvitanud. Kirjusid siidpabereid sai aga mängimisel kasutada. Meelde on jäänud veel kuivatatud kookospähkli tükid.
  • Vähke oli tol ajal ikka nii palju, et neid võinuks Uueveski oja looduslikust, paisutamata osast palja käegagi püüda. Seal me neid kive kangutades elusalt nägime, olid mustad, mitte punased nagu keedetult.
  • Kodust sai järve äärde kõige otsemalt mööda Kõrgemäe tänavat, aga sageli läksime südalinnast, laskudes alla mööda treppe (Trepimäe tänav, umbes 150 astet). See oli väga ilus tee, osaliselt äärestatud pergolaga, nii et rohelistest lehtedest katus oli pea kohal. Umbes trepistiku keskkohas olid tee kõrval tenniseväljakud, kus alati mängisid ilusad noored inimesed ilusates valgetes riietes. Ka pallid olid siis valged. Lapse silmis oli see midagi muinasjutulist – nagu printsid ja printsessid.
  • Suurt pesu talvel ei pestud (talved olid siis külmad ja lumerohked), seda koguti kevadeks. Siis olid suured pesupäevad, ja selleks palgati pesunaine. Õue peal oli pesuköök, seal siis pesunaine rahmeldas. Pesupäeval keedeti alati hapukapsasuppi, milles oli hästi palju rasvast sealiha. See pidi olema traditsiooniline pesunaise söök. Vist pakuti sinna juurde ka pits viina, aga päris kindel ma selles pole. Õue pandi üles pesunöörid, kuhu linad kuivama riputati. Nööre tõsteti kõrgemale pesupuude abil, et pesu rohkem tuule kätte lehvima pääseks. Kui kuivad linad nöörilt maha võeti, siis kõigepealt neid sikutati, pesunaine ühest otsast, teenija teisest, ja siis klopiti taas sirgemaks. See oli meie, laste, rõõmuhetk: istusime maha klopitavate linade alla ja nii vahva oli, kui tekkiv tuul meie päid patsutas.
  • Ajab naerma, kui mõni tänane tegelane või koguni ajaloolane ütleb või kirjutab, et ei teatud, mis Venemaal toimub. Meie, lapsed, teadsime küll, et Venemaal on asjad pahasti. Kogu aeg olid seal mingisugused puhastused ja inimesi pandi vangi, lehes ju kirjutati nii. Ka Hispaania kodusõjas oli meil oma pool valitud, me olime Franco vastu ja nende teiste poolt. Kes need teised olid, seda me endile eriti ei teadvustanud. Olime nende poolt, kellele meie meelest liiga tehti. Nüüd tagantjärele võib öelda, et olime lastena kõvad kommunismi- ja fašismivastased. Nali muidugi. Aga eks see midagi ikka näitab, ennekõike vanemate hoiakuid.
  • Kartsin ju kooliminekut hirmsasti. Mind ei lohutanud isegi ilus koolivorm: tumesinisest peenest villasest riidest seelik ja madrusepluus igapäevaseks kasutamiseks ning valge pluus pidulikuks puhuks ja tumesinisest peenest sametist kuuenurkne barett valge tuti ja valgete paeltega.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel