Itk
Proosa
[muuda]- Katerina lõi kaks kätt kokku ja varises kummuli surnukeha peale. "Oled see sina, mu mees, siin pikali, silmad kinni? Tõuse üles, mu kotkas, mu südamerõõm, ulata oma käsi! Kergita ennast üles! Vaata kas või korra oma Katerinat, liiguta huuli, ütle üksainuke sõna!... Aga sina oled vait, oled vait, kallis isand! Sa oled läinud siniseks nagu Must meri. Su süda ei löö! Miks sa nii külm oled, mu isand? Paistab, et mu pisarad ei ole küllalt kuumad, ei suuda sulle sooja anda! Paistab, et mu nutt ei ole küllalt vali, ei jaksa sind üles ajada! Kes siis nüüd sinu väge juhtima hakkab? Kes siis nüüd sinu musta ratsu seljas kappab, valjusti huilgab ja kasakate eesotsas mõõka vibutab? Kasakad, kasakad! Kus on teie au ja kuulsus? Teie au ja kuulsus lamab, silmad kinni, karedal kamaral. Matke ka mind maha, matke koos temaga! Katke mu silmad mullaga! Suruge mu valged rinnad vahtralaudade vahele! Mulle pole mu ilu enam tarvis!" (lk 128)
- Nikolai Gogol, "Kohutav kättemaks", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähedal", tlk Toomas Kall, 1992
Luule
[muuda]Kuulake, lapsed:
Teie isa on surnud.
Tema vanadest mantlitest
Ma teen teile väikesed jakid;
Ma teen teile väiksed püksid
Tema vanadest pükstest.
...
Elu peab minema edasi,
Ja surm tuleb unustada;
Elu peab minema edasi,
Kuigi tublid mehed surevad;
Anne, söö oma toit ära;
Dan, võta oma rohi ära;
Elu peab minema edasi;
Ma ainult unustasin miks.
- Edna St. Vincent Millay, "Itk", tlk Tiit Hennoste, Vikerkaar 1-2/2011, lk 1