Mine sisu juurde

Üksikisik

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]


  • Tavalisel ajal pole ükski terve mõistuse juures viibiv indiviid andnud oma nõusolekut väitele, et kõik inimesed on võrdsed.
    • That all men are equal is a proposition which at ordinary times no sane individual has ever given his assent.
    • ptk "The Idea of Equality"
    • Aldous Huxley, "Proper Studies" (1927)


  • Ühiskonnas, kus pole seadust ning teoorias sundus puudub, on ainsaks käitumise suunajaks avalik arvamus. Kuid karjaliste loomade tohutu sarnanemistungi tõttu on avalik arvamus vähem sallivam kui mistahes õiguskord. Kui inimesi valitseb "sina ei pea mitte", siis jääb indiviidile vabadus teatud kõrvalekaldumisteks; kui neid valitseb aga väidetavalt "armastus" või "mõistlikkus", siis on indiviid pideva surve all käituda ja mõelda täpselt nii nagu kõik teised.
    • In a Society in which there is no law, and in theory no compulsion, the only arbiter of behaviour is public opinion. But public opinion, because of the tremendous urge to conformity in gregarious animals, is less tolerant than any system of law. When human beings are governed by "thou shalt not", the individual can practise a certain amount of eccentricity: when they are supposedly governed by "love" or "reason", he is under continuous pressure to make him behave and think in exactly the same way as everyone else.
    • George Orwell, "Politics vs. Literature: An Examination of Gulliver's Travels, Polemic (september/oktoober 1946)


  • Ühele mehele ei tuleks pähegi kirjutada raamatut meeste erilisest seisundist maailmas. End määratleda soovides pean esmalt kuulutama: "Ma olen naine." Sellel tõdemusel põhinevad kõik ülejäänud väited. Mees ei hakka iial end määratlema kui teatud soo hulka kuuluvat indiviidi: et ta on mees, see on iseenesestmõistetav. (Sissejuhatus, lk 14)
  • Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud perekonda, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui eset: naine oli omavahel sõlmitud tehingute üks objekte. (Abielu, lk 283)
  • Humanistlik moraal nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik tähendus, et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)
  • ... rõõmust, mida pakuvad ja saavad armastajad oma vabaduse vastastikusest teadvustamisest, ammutab füüsiline armastus oma väe ja väärikuse, nii ei ole siivutu miski, mida armastajad teevad, kuna kummagi jaoks ei ole see alistumine, vaid õilis tahe. Ent abielu kui selline on siivutu, sest ta muudab õigusteks ja kohustusteks vastastikuse suhte, mis peaks põhinema spontaansel tungil; käsitledes indiviide kui mistahes kehi, annab abielu neile instrumentaalse iseloomu ja alandab neid seega: mees jaheneb pahatihti mõttest, et ta täidab kohust ning naine tunneb häbi, et on antud kellelegi, kes tema peal mingit õigust maksma paneb. (Abielu, lk 300)
  • Et abikaasade vahel valitseks lojaalsus ja sõprus, on tingimuseks sine qua non, et nad mõlemad on omavahelistes suhetes täiesti vabad ja võrdsed. Kuni mees üksinda on majanduslikult sõltumatu ja seadus ning kombed talle kui mehele eeliseid annavad, on loomulik, et ta osutub pahatihti türanniks, mis naise omakorda vastuhakule ja teesklusele kihutab. Kellelgi ei tule mõttesse eitada abielu tragöödiaid ja pahupooli, abielu pooldajad aga kinnitavad, et abikaasade lahkhelid tulenevad indiviidide tahtmatusest, mitte institutsioonist endast. (Abielu, lk 330-331)
  • See, et kaks indiviidi teineteist põlgavad, suutmata ometi teineteiseta toime tulla, ei ole mitte õigeim ja liigutavaim, vaid haletsusväärseim kõigist inimsuhteist. Ideaal seevastu oleks, et kaks enesega täielikult rahulolevat inimolendit on omavahel seotud vaid armastuse vaba tahtega. (Abielu, lk 333)
  • Abielu ebaõnnestumises ei ole süüdi indiviidid: süüdi on - vastupidi sellele, mida väidavad Bonald, Comte ja Tolstoi - loomult väärastunud institutsioon ise. Kuulutada, et mees ja naine, kes pole teineteist valinudki, peavad kogu elu jooksul korraga igal moel teineteist rahuldama, on jabur ja sigitab vältimatult silmakirjalikkust, valet, vaenu ja õnnetust. (Abielu, lk 339-340)
  • Mees teeb vea, vastutama peab aga naine; mees toob kuuldavale kõigest paluvaid, ähvardavaid, mõistlikke või ägedaid sõnu - need ununevad tal ruttu; naine peab ta sõnade tähendust kogema valus ja veres. Vahel ei ütlegi mees midagi, vaid lahkub, ent tema vaikimine ja põgenemine on veelgi ilmsem isaste kehtestatud moraaliseadustiku eiramine. Nõndanimetatud naiste "amoraalsuses", misogüünide lemmikteemas ei ole midagi üllatavat; kuidas saaksidki naised hoiduda umbusaldamast neid arrogantseid põhimõtteid, mida mehed avalikult kuulutavad ja vargsi maha salgavad? (Ema, lk 353)
  • Pereema elab kasulikkuse tasandil, ta hindab end vaid siis, kui ta saab olla oma lähedastele kasulik. Kuid ükski inimolend ei saa rahulduda ebaolulise rolliga. Ta muudab otsekohe vahendid eesmärkideks (nagu seda võib täheldada poliitikutegi puhul) ja vahendi väärtus muutub tema silmis absoluutseks väärtuseks. Nii valitseb pereema taevas kasu, see on kõrgemal kui tõde, ilu ja vabadus; sellest seisukohast vaatleb ta kogu universumit ja võtab omaks Aristotelese kuldse kesktee ja keskpärasuse moraali. Kuidas võiks temas siis olla julgust, innukust, erapooletust ja suurust. Need omadused võivad esile kerkida ainult vabas indiviidis, kelle ees tulevik on avatud. (Naise olukord ja loomus, lk 420)


  • [Randolph Henry Ash:] "Indiviid ilmub hetkeks, liitub mõttekogukonnaga, muudab seda hetkeks ja sureb; aga liik, mis ei sure, lõikab tema efemeerse olemasolu vilju."


  • Vabadus ei tähenda seda, et indiviid võib lihtsalt suvaliselt lahmida ega hooli mitte millestki. Neoliberaalse individualismi puhul kiputakse kogu aeg vabadust samastama hoolimatusega ja siis ongi nii, et näiteks sõnavabadus tähendab meil sõnahoolimatust. Et võib kasutada ükskõik milliseid sõnu, rääkida ükskõik millist jama ja see kõik peab olema lubatud, sest "muidu ei ole vabadust" – minu jaoks ei tähenda see seda. Hoolimatus ja vabadus ei ole sama asi. Kõige tähtsam ei ole mitte individuaalne, vaid just kogukondlik vabadus – et kogukond saaks teha asju omamoodi, nagu on alati tehtud.


Luule

[muuda]

Mis hulgad, keda võim ja tava köidab,
On väärt? Kel inimese nime vääriv
On olla soov, see iseenda võidab;
Ta tallab hirmud, tahte mässulise,
Lõa otsas unelmad ja lootus kääriv;
See olles, kes tal tuleb olla: ise.