Türann

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]

  • Kui palju on neid, kes seetõttu, et nad plaani ei näe, lausa eitavad, et mingi plaan üldse olemaski on, või neid, kes mõtlevad sellele argusest värisedes ja usuvad kaheldes ning kahtlevad uskudes. Nad tõrguvad kõigest jõust vaatlemast inimsugu sipelgapesana, kus kellegi tugevama jalg, kes mitteformaalselt on ise sipelgas, lömastab tuhandeid, hävitab tuhandeid nende väikestes-suurtes ettevõtmistes, kus Maa kaks kõige hullemat türanni — juhus ja aeg — kogu pesakuhila jälgi jätmata minema toimetavad, jättes maha tühja koha mõnele teisele usinale killale, mis samuti niimoodi minema pühitakse, et sellest jälgegi järele ei jää.


  • Ma saan aru, kuidas on võimalik olla türann, mitte aga seda, kuidas seda on võimalik olla päev läbi.


  • Ta [Walter Klemmer] haarab õpetaja pianistisõrmedest. Suudlen kätt, proua professor. Olen lihtsalt sõnatu. Erika ema pressib end paari vahele, paludes see käesurumine jätta. Esiteks pole selline sõpruse ja seotuse märk teretulnud ja mis veel tähtsam - käepigistus võib klaverdaja kõõluseid valesti venitada, mis omakorda mõjutaks mängu kvaliteeti. Käsi jäägu oma normaalsesse asendisse. Nii täpseid akorde pole sellele kolmandajärgulisele publikule ka kinkida vaja, kas pole, härra Klemmer? Sellist publikut peab türanniseerima, nendega kui orjadega käituma, et nad üleüldse mingit reaktsiooni näitaksid. Neid peab kaigastega materdama! Nad ootavad piitsa ja kirepräänikut. (lk 54)


Luule[muuda]

Mis veider tükk! Mis udused repliigid!
Noor jumal suudleb aralt Psyche põske,
pappseintel vahelduvad ilmariigid
ja kroon türanni peas on verest rõske.

Kuid samas vanad linnad, kroonid kaovad,
paar munka keisri kirstu kinni taovad
ja küürus Psyche istub seegi vilus.

  • Betti Alver, "Vana teaater" (1938) Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 324