Mine sisu juurde

Rahvas

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Rahvad)

Rahvas on teatud maa-ala, piirkonda või riiki asustav, enese ühtekuuluvusest ja identiteedist teadlik inimeste ühendus, mis koosneb harilikult sama etnilise päritolu, keele, religiooni või kultuuriga inimestest.


Proosa

[muuda]
  • Niisiis oli Saint-Antoine'i eeslinn ja tänav rahvast tungil täis, sest tähtsate hukkamiste päevil jaguneb Pariisi elanikkond kahte liiki: ühed, kes tahavad näha hukkamõistetute möödumist — need on tagasihoidlikud ja õrnasüdamelised ning tunnevad äsja vastu filosoofilist huvi —, ja teised, kes tahavad näha hukkamõistetute surma —, need on sellised, kelle südamed janunevad vapustavaid elamusi. (lk 435)
  • [Planchet:] Nüüd, kus mul on härra luba, ütlen talle kõigepealt, et seal on esiteks parlament."
"Ja lisaks sellele?"
"Sõjavägi."
"Hüva. Kas näed veel mõnd takistust?"
"Ja lõpuks rahvas."
"On see kõik?"
"Rahvas, kes kiitis heaks kadunud kuninga, praeguse kuninga isa kukutamise ja hukkamise ja kes ei taha oma teguviisi valeks tunnistada."
"Sõber Planchet," sõnas d'Artagnan, "sa arutled nagu tainapea. Rahvas... rahvas on tüdinenud neist härradest, kes kannavad labaseid nimesid ja talle muudkui psalme laulavad. Laul lauluks, armas Planchet, aga ma olen tähele pannud, et rahvad armastavad laulda rohkem lorilaule kui vaimulikke viise. Meenuta Fronde'i, mida sel ajal lauldi? Oh, need olid ilusad ajad!" (lk 149)


  • Aga kas kehva Eesti hulk ka suureks ja vägevaks võib saada? Mina ei tea, armas küsija, mis sina tõsiseks suuruseks ja vägevuseks arvad. Minu mõtted sest on järgmised. Suurus ja vägevus on kahesugune rahvaseltsidel. Mõned on suured hingede arule ja vägevad poliitika väljal. Sedaviisi suureks eesti rahvas küll iialgi saada ei või. Tõine suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elo poolest. Ka terve rahvas võib sedaviisi vaimu asjades ja haritud elo poolest tõeste suur ja vägev ja tõistele hapu taignaks olla, kes elo elama ajab. Sellesarnasest suurusest ja vägevusest ka oma jago osa saada pole ka eesti rahvale keelatud, kui aga ise tahame ja nimelt mehise meelega tahame.


  • Ja kui inimesed mingil hetkel imekombel uute reeglite suhtes kokkuleppele jõuaksidki, ei ütle see veel midagi tuleviku kohta, sest demokraatlikul maal on iga uus sugupõlv ka hoopis uus rahvas.
    • Alexis de Tocqueville: "Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast". Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Hortus Litterarum, 1995 lk. 239



  • Kogu meie rahvas, väikesest vanani, ootab ja nõuab ühte: reeturid ja spioonid, kes müüsid vaenlasele maha meie kodumaa, lasta maha nagu roojased koerad. Nõuab meie rahvas üht: litsuge laiaks neetud kõnts!
    Möödub aeg. Vihatud reeturite hauad kasvavad täis umbrohtu ja karuohakat, kaetuna ausate nõukogude inimeste, kogu nõukogude rahva igavese põlgusega.


  • Väikseil rahvail on juba seetõttu avaram silmaring, et nad ei pääse mööda teiste olemasolust.
    • Uku Masing "Kiriku osa kultuurimandumisel", Akadeemia 1/1989, lk 144


  • Jälle küsimus, kas olla rahvas või provints? Olla provints näib odavamana. Kuid kas on? Rahad, mida ei kasutata omal maal, imbuvad ikkagi välja. Iga kord, kui hangime mujalt valmistehnoloogiat ja -kunsti, maksame. Iga kord, kui aju-haju kannab meilt ära haritlase, kingime teistele tasuta. Kui teistel meilt mingit tehnoloogiat ega kultuuri saada pole, kui meie neilt tippjõude vastu ei saa, siis on vahetuses puudujääk meie kahjuks. Asudes loovate rahvaste perre kindlustame seevastu ka oma majanduslikku heaolu. Olla maailma väljaimetav provints läheb kalliks. Olgem rahvas!
  • Oleme väikseim rahvas mandritel, kes on läbi murdnud moodsasse maailmakultuuri ilma selle traumata, mida kaasa toob omaenda keele ja tavade hülgamine. Meil on anda palju kogemusi arenevaile väikerahvaile, udmurtidest burundlasteni. Olgu me sihiks küünalt vaka alt väljas hoida!
  • On aeg täpsustada, kes on "rahvas". Me rahva tuumaks on need, kes kõnelevad eesti keelt, on sündinud ja üles kasvanud Eestis, ja asuvad Eestis enam-vähem pidevalt. Aga see on vaid tuum. Me rahva hulka kuuluvad ka need, kelle kohta kehtib vaid osa neid tingimusi. See haarab neid väljaspool Eestit, kes soovivad end eestlaseks nimetada. See haarab neid Eestis, kes on mujalt tulnud ja kes soovivad end pidada eestimaalaseks ning õppida eesti keelt. Kuidas on lood sisserändajatega, kes pole nii kaugele jõudnud? Meie huvides on neidki ligi tõmmata. Suurrahvad on saanud suureks integratsiooni teel. Meie sihiks pole arvuliselt suureks saada, kuid pelgaks püsimisekski on integreerimisvalmidus hädavajalik. "Puhta vere" kultus pole mitte eetiliselt küsitav ja ajalooliselt koomiline, vaid ka rahva püsimisele lausa ohtlik. Meil on valida, kas olla segunev rahvas või hääbuv rahvas. Viis aastat on kodakondsuse saamise määr paljudes sisserännumaades. Öelgem meiegi neile, kes nii kaua on Eestis elanud: "Nüüd olete eestimaalased" ja jätkem nende koormaks sellele vastu vaielda. Kutsugem neid eestikeelseile üritusile ja jätkem nende koormaks ebaviisakalt keelduda, integreerigem. Teisest küljest on samuti selge, et maa integratsiooni-võimel on piirid nii majanduslikult kui kultuuriliselt. Sisserännu määra ja koosseisu tuleb vastavalt reguleerida. Kui valitsus ja domineeriv partei sellega hakkama ei saa, on olemas teisi meetodeid, grusiinlaste ja armeenlaste eeskujul. Oluline on aga, et tehtaks vahet "eestimaalaste" ja värskete üleliigsete sisserändajate vahel. Oleks soovitav, et sisseränd oleks mitmekesine. Soomest Bulgaariani ja Poolast Tadžikistanini — see rikastab kultuuri ja hõlbustab integratsiooni.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.



  • Rahva poolel olevad inimesed saavad lõpuks alati pettumuse osaliseks. Nad avastavad, et Rahvas ei ole tavaliselt tänulik ega edumeelne ega kuulekas ning ei oska tema heaks tehtut hinnata. Rahvas on tavaliselt hoopis kitsarinnaline ja konservatiivne ja mitte eriti tark - tarkus tekitab temas isegi umbusku. Ja nii olidki revolutsiooni lapsed silmitsi iidvana probleemiga: häda polnud mitte selles, et valitsus oli vale - see oli niigi selge -, vaid selles, et rahvas oli vale.


  • Igal olendil ja igal kollektiivil on enesekaitse õigus. Igal rahval on õigus enesemääramisele, arengule, rahule ja julgeolekule. Sellest tuleneb muidugi ka iseolemise ehk identiteedi säilitamise õigus. Pikantne on, et selline rahvusvahelise õiguse säte on esimest korda fikseeritud alles 1981. aastal Inim- ja Rahvaste Õiguse Aafrika Hartas (African Charter on Human and People's Rights). Rahvas kui etniline kogum ei köitnud varem ilmselt kaasajal kehtiva rahvusvahelise õiguse loojate tähelepanu inimõiguste ja riikide õiguste varjus. (lk 8)
    • Enn Tarvel, "Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?", Tuna 3/2005, lk 4-9


  • Iga inimene kannab endas oma lapsepõlve ja iga rahvas kannab endas oma ajalugu, kas ta seda endale teadvustab või mitte. Kui üks väike rahvas kaugeneb oma juurtest ja hakkab ihalema midagi võõrast, talle mitteomast, matkima teiste rahvaste kultuuri, siis teatud ajal võib ta jälle omakultuuri poole pöörduda, leida sealt ideid ja aineid uusloominguks ning tuge oma rahvuslikule identiteedile, nagu see sündis meil laulva revolutsiooni ajal.
    • Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 27



Luule

[muuda]

Kurbus lendab linnataewas
nagu särawwalge lind
Rahwas osta unistusi
kuni neil on odaw hind
Rahwas osta unustust kui
unelmad on yle jõu

  • Liisi Ojamaa, "WALG£ LIND", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 45

Vanasõnad

[muuda]
  • Kes võib ilmasuu ja rahva mokad (keele) kinni panna.
  • Kuidas rahvas, nõnda riie.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Rahvas&oldid=117254"