Kannatlikkus

Allikas: Vikitsitaadid
Giorgio Vasari, "Kannatlikkuse allegooria" (1552)

Kannatlikkus on kalduvus mitte teha kannatuste lõpetamiseks kuigi aktiivseid pingutusi.

Piibel[muuda]

Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
5 ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.


  • Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus,
23 tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.

Proosa[muuda]

  • Pikk meel ja lahke olemine on hädavajalikud suhtlemises kolmega: valitsejaga, haigega ja võlausaldajaga.



  • Jutlustage aga alati kenasti kannatlikkust, ja ongi teil orjapõlv käes! Sest kannatlikkuse juurest tõestuseni, et te peate kõik ära kannatama, on kelmusel lihtne üle minna.


  • Heathcliff oli morn ning kannatlik laps — võib-olla kalestunud halvast kohtlemisest. Ta talus Hindley hoope silma pilgutamata ja pisarateta, ning minu näpistused panid teda ainult sügavalt hinge tõmbama ja silmi pärani ajama, justkui oleks ta kogemata haiget saanud, milles keegi teine polnud süüdi. Niisugune kannatlikkus ajas vana Earnshaw' raevu, kui ta avastas, et tema poeg kiusab vaest isatut last, nagu ta Heathcliffi nimetas. Ta kiindus kummalisel kombel Heathcliffisse, uskudes kõike, mis too ütles (mis sellesse puutub, siis rääkis ta ülivähe ja üldiselt tõtt), ning hellitas teda kaugelt rohkem kui Cathyt, kes oli lemmiklapse jaoks liiga üleannetu ja jonnakas.



  • Mazarin, keda üha kannustas nurjatu ahnus, vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil müüa, rahvas, kelle kannatust püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest, kes aga leidis, et loorberid ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud. (lk 7)
  • [Mazarin:] "Kannatlikkus tungib läbi kõigist müüridest ja kellavedruga võib raudlati läbi viilida." (lk 164)
  • Kahe nädala pärast leidis härra de Beaufort, et poomimängu platsile on istutatud kaks rida väikese sõrme jämedusi puukesi. Ta küsis, mida see peaks tähendama, ja sai vastuseks, et nende alt võib ta tulevikus varju leida. Ühel hommikul kohtas teda aednik ja, nagu püüdes hertsogile meeldida, teatas talle, et tema jaoks rajatakse sparglipeenar. Nagu igaüks teab, kasvavad sparglid tänapäevalgi neli aastat; sel ajajärgul aga, kui aianduskunst ei olnud veel nii kõrgele arenenud, võttis see viis aastat aega. See viisakus ajas härra de Beaufort'i marru. (lk 174)
  • Blaisois oli suure kasvuga lihtsameelne poiss, kes ei teadnud muud, kui et käsk tuli täita, ja oli seepärast otsekohe küsinud abee d'Herblay'd ning hoolimata Bazini kinnitustest, et ta peremees pole kodus, käis ta nii ägedalt peale, et Bazin lõpuks tõsiselt vihastas.
Nähes Bazini kirikuteenri rüüs, ei lasknud Blaisois ennast tema kinnitustest kõigutada ning tahtis temast vägisi mööda minna, arvates, et mees, kellega tal tegemist on, omab kõiki vaimuliku voorusi, see tähendab kannatust ja kristlikku lahkust.
Ent alati kui Bazinile vihast veri pähe tõusis, muutus ta jälle endiseks musketäri kannupoisiks. Seepärast haaras ta luua ja virutas Blaisois'le mööda turja, öeldes talle:
"Te solvasite kirikut, mu sõber, te solvasite kirikut!" (lk 403)
  • Kaunis Madeleine teatas d'Artagnanile, et Planchet on tagasi jõudnud, tuues kaasa Mousquetoni, kes olevat kuuli väljavõtmise operatsiooni kangelaslikult välja kannatanud ja tundvat ennast nii hästi kui see tema seisukorras võimalik on. (lk 443)
  • "Palun teid, Aramis," sõnas d'Artagnan, "kirjutage meie nimed üles oma ilusa väikese käekirjaga, millega te kunagi kirjutasite Marie Michonile, hoiatades teda, et selle härra ema kavatseb lasta lord Buckinghami mõrvata."
Mordaunt kannatas selle järjekordse torke silmagi pilgutamata välja. Ta seisis käed risti rinnal ja näis olevat nii rahulik, nagu inimene sellises olukorras üldse olla võib. Kui see polnud julgus, oli see vähemalt uhkus. Ja viimane omadus on esimesele väga lähedane. (lk 706)



  • Portugallaste kindlustes istuvad nüüd hollandlased. Ka nemad jäävad 150 aastaks. Tapmised, põletamised ja vägivald on lõppenud. Hollandlased ei käitu kui saagiahned barbarid, vaid kui "džentelmenid", kes saart imetlusväärse virtuooslikkusega ekspluateerivad. Nad jätavad Kandy kuningale tema ameti ja au, ning kuigi neil tuleb tema vaenulikkust taluda, ei takista see neid talle hinnalisi kingitusi saatmast ja neid tema ustavateks alamateks nimetamast. Kannatlikult taluvad nad oma saadikute solvamisi ja säilitavad isegi siis rahu, kui nood Kandy õukonnas eluajaks vangi või isegi surma mõistetakse. Hind, mida nad oma imestamisväärse kannatlikkuse eest nõuavad, on absoluutne õigus kogu kaubandusele. Külmalt nõuavad nad, et kõik ekspordiks minevad kaubad neile ülimalt madalate hindadega kätte antakse. Kaneelimonopol kuulub neile. Kitsal maaribal piki rannikut tekivad kaneeliaiad, mida valvatakse äärmiselt hoolikalt. Kes julges üheainsagi taimekese omaenese kasuks ära müüa või kogemata mõnd oksakest vigastada, seda ootas surmanuhtlus. Pärlid, kalliskivid, elevandiluu — kõik, mis leitakse olevat väärtuslik või mis on saagiks langenud, kuulub hollandlastele.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 59-60


  • Mehe siira, ainitise ja uuriva pilgu all muutus Pauline väga närviliseks, kuid tema nägu ei reetnud midagi. Nagu amatsooni pea trepi kõrval alusel — mingi etruski kuju koopia — nii oli ka tema nägu sile, mõttelage ja kannatlik. Kunstist oli ta õppinud kannatlikkust, sajanditepikkust kannatlikkust. (lk 52)
  • Kahekümne üheksa aastaselt tundis Pauline end palju vanemana, eatuna. Aastad täis kannatlikku kivi ja savi vormimist ning vajadus olla järjekindel olid ta nagu võluväel vanaks muutnud. (lk 55)


  • Möödus aasta. Päev järgnes kannatlikult päevale. Kunagi ammu, päris multiversumi alguses, olid nad üritanud saabuda kõik ühekorraga, aga sellest ei olnud midagi välja tulnud.
    • Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 71


  • Kolmkümmend aastat oli eestlaste jaoks väikseim pikameelsuse mõõdu-ühik: kolmkümmend aastat ehitati maja, kolmekümne aastaga said lapsed järje peale, kolmekümne aastaga võis isegi Moskvitši osta. Ja kolmekümne aasta jooksul saabub kindlasti hetk, mil on piisavalt aega, et lõpuks arsti juurde minna, kui pea valutab. Kui suurt midagi muud ei olnud, siis kannatlikkuse anumast ammutati kõik, mis vaja - ja jäi tublisti ülegi. Tänapäeval kipub kannatlikkus otsa saama kolme tunni, kolme päeva või kolme nädalaga. Rahva imelisest kannatlikkusest on vähem kui paarikümne aastaga saanud suur rahvuslik kannatus.

Luule[muuda]

Kannatlikkus, lamba voorus,
lamba voorus, eesliveri,
ah et pean sind omaks võtma?
Jamps! Sa põrgu põhja keri!

Kui sa mööda ilma kerjaks,
hädas otsiks varjupaika -
palu mujalt, minult mitte!
Mina võtaks ainult kaika.
/---/
Kannatlikkus - tühi pahn, kust
viljatera välja löödud!
Totraile sind pakutakse!
Kes saaks sinu ivast söödud?
/---/
Kannatlikkus, sa - ei-tea-mis!
Mul su vastu vaen ja trots on.
Kus sa algad iganeski,
õnnel kohe käes seal ots on.

Kui sa oleks olemata,
poleks maa peal õnnest puudust,
kui sa võimul oled, vannub
maailm hädadele truudust.

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Kummaline, kuidas aastad kannatlikkust lisavad; mida vähem meil on aega jäänud, seda kauem maldame oodata.
  • Kannatlikkus on suurim voorustest.
  • Kannatlikkusel on omad piirid. Liiga suur kannatlikkus on juba argpükslus.
  • Kannatlikkus on omadus, mida sa imetled autojuhi juures, kes on su taga, ning mida sa põlgad autojuhi juures, kes on su ees.

Vanasõnad[muuda]

  • Kannatus võidab kõik.
  • Väsib ära äkiline, pikaline peab vastu.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata ka[muuda]

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kannatlikkus&oldid=109773"