Kui ta läinud oli, helistasin Tomile, kes võttis mind mu enesepiinamise lõpetamiseks kaasa Saatchi galeriisse ühe oma kunstikooli sõbra peole. "Bridget," sosistas ta närviliselt, kui astusime valgesse urgu grungenoorte merre. "Sa ju tead, et pole trendikas installatsioonide üle naerda?"
"Okei, okei," ütlesin tumedalt. "Ma ei tee ühtki surnud kala nalja." (lk 192)
