Sándor Petőfi

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sándor Petőfi. Dagerrotüüpia (1847).

Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 Kiskőrös – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane.

"Vabadus, armastus"[muuda]

Sándor Petőfi, "Vabadus, armastus", tlk Ellen Niit, 1964.


Mu kuldseis viljavanikutes maa,
kus kauge kangastus nii kaunina
loob pilte haldjamängust hõljuvast,
mu tasandik, kas tunned oma last?
...

Sel ajal, kui siit ära olin ma,
on aastad sündinud ja surnud ka.
Oh, muutlik õnn, su vankril meeletul
on ilmas palju sõita tulnud mul.

Suur elukool on maailm. Näha said
mu silmad koolis päevi palavaid.
On elu tihti okkane ja jäik,
viib mitmest kõrbest läbi meid ta käik.

Ma seda tean, ma seda öelda võin:
su klaasist, kogemus, ma küllalt jõin.
On sama kibe kogemuste rõõm,
kui juua surma mustast peekrist sõõm.

Nüüd aga mure, igatsused, piin -
kõik see, mis laiast ilmast kaasa viin,
mul sulab püha rõõmu silmavees
ja põuest kaob, kui näen sind enda ees.
...

  • "Kodumaal", lk 4


Reipalt meil käigu jalg
eluteil.
Pikk kui see vorst olgu
elu meil.

Nii nagu vaatab praad
praegu meid,
armsalt me saatus ka
kaegu meid.

Õndsust me peale siin
ala ta
las pudrurasvana
valada!

Ükskord, kui lööma saab
meie kell,
surm tuleb sööma me
peietel,

taevas las olla siis
vorstimaoks,
meie ent — oss selle
vorsti jaoks!

  • "Seatapul", lk 6


Ükstapuha milleks
end ei muutnud ma -
oma neidu võita
teps ei suutnud ma.

Aitab, kõik mu püüded
on ju kasutud -
nagunii mu ohver
ei saa tasutud.

Armastuse ketid
puruks lõhun ma,
olgu ahel kullast -
ikka rõhub ta.

Nüüd võid lendu tõusta
uuesti, mu hing,
vabalt minna, kuhu
tiivad viivad sind.

  • "Ära tüütas orjus", lk 11


Vilets on mu elu - mõeldagi ei taha!
Röövlijõuku läksin, kodu jätsin maha;
nende hulka jäingi metsadesse, teile,
häbiks enesele, ristiks rändureile.

Võiksin kõik ma jätta, võiksin koju minna!
Hauas on mu ema, - kes mind ootab sinna?
Sisse varisenud on me väike tuba,
aga võllapuu on ammu püsti juba.

  • "Kõrgel taevameres...", lk 14


Mis on minule Karpaadid karmid,
metsík-kauníd kuuselaante varjul!
Armastan? Ei! - imetlen neid ainult.
Ei mu mõtted eksle nende harjul.

Tasandikel merilagedatel
on mu maailm, olen kodus mina.
Hing on nagu vangist pääsnud kotkas,
nähes lauskmaa lõputuse sina.

Mõttes siis ma ülespoole lendan,
vaatan alla kõrgelt pilve sülest.
Laiad tasandikud naeratavad
Doonaust Tiszani mu poole üles.
...
Kõrtsi kõrval vilets haavasalu
kidub kolletades liivapinnaL
Sinna kisav haugas tegi pesa -
lapsed segama ei pääse sinna,

Kurvameelne stepihein siin sirgub,
võrsub ohak, siniõisne põõsas.
Kirjud sisalikud selle juurel
varju saavad südapäeva lõõsas.

Eemal, seal, kus taevas puutub maha,
viljapuude latvu vastu sinab.
Kuskilt linnast paistab mingi kirik
nagu udusammas kauges vinas.

Ilus oled, tasandik, mu kodu,
kus mu sünnipaik, mu lapseilmad. _
Katku siin mind kord ka surilina,
katku muld, kui surm mul suleb silmad

  • "Tasandik", lk 16-17


Kellel pole kallimat, see
võtku naps,
ihkab teda kohe iga
tütarlaps.

Veini joogu see, kes ilma
rahata,
rikkaks saab ta juues, nagu
tahab ta.

Veini joogu see, kes valus
suures on,
kauaks valud enam siis ta
juures on!

Pole neidu, raha mul. Hing
valus on.
Sest mul juua kolmekordne
alus on.

  • "Joogem!", lk 20


Luule puu on mu elu, ja iga värss
on üks rohetav leht sellel puul.
Küllap närbub kord puu, küllap pudeneb leht.
Puhub unustust üle sealt tuul.

  • "Mu värsid", lk 21


Läksid nad siis, läksid ööd ja päevad triiki,
olid juba jõudnud tatarlaste riiki.
Äkki hädaohtu märkasid kui lumma:
nägid koerapäiste tatarlaste summa.

Koerapeade pealik, raevukas ja äge,
tervitas seal nõnda madjarite väge:
"Kas te ka ei karda meie hirmsat viha?
Kas te ka ei tea, et sööme inimliha?"

Ungarlaste vägi koledasti kohkus,
ehmatas neid hirmus koerapeaderohkus.
Hea, et Saratseeni lahke vürst käis ringi
seal, kus tatar ihkas madjarite hingi.

Toeks tal madjareile tulla polnud häbi:
Ungari ta ükskord oli sõitnud läbi -
üllalt kohtles teda sealne rahvasugu,
kellest ta nüüd pidas üliväga lugu.

  • "Sangar János", lk 35


Tatarimaa mäe- ja orurikas pale
järele veel vaatas nende malevale,
kui nad jõudsid kesk Itaalia mägiharju
rosmariinilaante tumedasse varju.

Mis seal meie väele's ikka juhtus? Ega
muud, kui et käis kähmlus kange pákasega.
Igavene talv Itaaliamaal on kange.
Läksid lumes seal ja vaat et jäidki hange.

Noh, kuid madjarite sitkust neilt ei kista,
nemad pakasega võtsid rinda pista,
hakkas külm, siis hüüdsid: "Meie sind ei pelga!",
tulid ratsudelt ja võtsid ratsud selga.

  • "Sangar János", lk 36


Nõnda Poolamaale vägi jutilt pani,
no ja siis sealt Poolast jõudis Indiani.
Prantsusmaal ju koos on piirid Indiaga,
nende vahel maantee üpris sant on aga.

Keset Indiat on ainult küngastikku,
künkad kõrgenevad aga ajapikku,
ning kui kahe riigi piirile saad - seni
mäed on tõusnud juba päris pilvedeni.

Higistada said nad küll seal, vaesed vipsud,
seljast lendas dolman, kaelast läksid lipsud.
Polnud ime, et neil higi läikis laugel,
kui neist päike oli tunni tee ehk kaugel.

Süüa oli neil siin ainult taevaõhku -
seda hammustada sündis nagu põhku.
Joogivett ei paistnud kuskilt võtta - aga
väänata sai seda pilvest sorinaga.

Viimaks päris tippu viis neid nende rada.
Kuumus lubas siin vaid öösel ratsutada.
Tõkkeks oli seal, et jää või kinni sesse,
see, et komistasid ratsud tähtedesse.

  • "Sangar János", lk 37


Prantsusmaa on tõesti ilus maa ning ala,
otse väike Kaanan, otse maiuspala.
Sestap, hammas vetel, süda-Prantsusmaani
türkki tungis - täitma oma rööviplaani.

Siis kui ungarlased viimaks olid päral,
rüüstas juba türk siin hirmsal kisal-käral.
Ära olid viidud kirikute varad,
veinikeldrid tühjad, tühjad karjatarad.

Igas linnas möllas tapmine ja tuli,
mõõga otsa võeti see, kes vastu tuli.
Oma lossist peksid türgid kuningagi,
röövisid ta ainsa tütre hea ja tragi.

Meie väe poolt leiti kroonikandja vana
oma laias riigis ümber hulkuvana.
Kui nad teda nagid, hakkas kõigil hale,
nii et pisaraist läks marjaks kõigil pale.

Kuningas seal lausus, lüües pilgu maha:
"Näete, armsad sõbrad, olukord on paha.
Kord Dardosestki rikkus üle käis mul,
nüüd on vaesust, häda suud ja silmad täis mul."

  • "Sangar János", lk 38


Ma olen madjar - loomult tõsine,
just nagu põhitoon me viiuleil.
Kui naeratus ka tuleb põsile,
on valju naeru harva kuulda meil.
Kui siiski rõõmulõõsk me palgeil õhkab,
siis õnnest silma tuleb pisar just.
Naer ent on näol, kui süda valust õhkab,
sest me ei salli teiste haletsust.

Ma olen madjar. Silmitsema jään
teid, minevikumere laiad veed.
Seal taevakõrgeid kaljurahne näen.
Mu uhke hõim, su suured teod on need!
Euroopa näitelaval seadis sammu
mu rahvas kord. Roll polnud väike tal.
Ja kartsid kõik ta mõõka ja ta rammu
kui lapsed välku öise taeva all.

  • "Ma olen madjad", lk 131


Keset suvist videviku-sina
Tisza kaldal seisatasin mina,
seal, kus väike Túr ta juurde tõttab,
nagu laps, kes ema hõlma ruttab.

Vaikselt nõnda õhtupäikse kumas
uitis jõgi sängis kaldatumas.
Kartis vist, et mõni päiksekiirtest
komistada võiks ta vahuviirtes.

Punasädemeid ta peegelpinnal
tantsiskles kui haldjaid siia-sinna.
Nende jalgu kuulsin ümberringi
kõlistamas väikseid kannuskingi.

Laia luha poole alt mu jalge
suundus kalda liivakangas valge,
üle luha heinakaared käisid,
nagu pikad kirjaread need näisid.

  • "Tisza", lk 133


Rahu - kas türanni armust?
Ei, ei miski väega!
Ainult antud vabaduse
pühitsetud käega!

Kui kord nii on ilmas rahu,
keegi siis ei eita,
et on aeg kõik sõjariistad
mere põhja heita.

Aga kuni nii ei ole,
tuleb mõõku vesta,
kui ka viimsepäevani peaks
aina sõda kestma!

  • "Sõda on...", lk 137


Kannatlikkus, lamba voorus,
lamba voorus, eesliveri,
ah et pean sind omaks võtma?
Jamps! Sa põrgu põhja keri!

Kui sa mööda ilma kerjaks,
hädas otsiks varjupaika —
palu mujalt, minult mitte!
Mina võtaks ainult kaika.

  • "Kannatlikkusest", lk 142


Ma ei taha, et kui pajust
laukaveed must üle uhaks!
Võimsa tamme kombel tahan
taeva tules saada tuhaks.

Tuld ma vajan! Jäägu vesi
konnadele ning ka muile
konna kombel krooksujaile -
tühiseile laulikuile.

Minu element on tuli!
Külmetanud on mu keha,
aga iial pole suutnud
see mu hinge külmaks teha.

  • "Tuli", lk 144


Üles, madjar! Kodu kutsub.
Aeg on käes - kas nüüd või iial!
Valige, nüüd aeg teilt küsib:
vabadus, või orjus püsib.
Madjarite jumalale
vannume,
vannume: ei enam orjust
kanna me!

Orjad olime me kaua,
neavad vanemad meid hauas.
Neil, kes vabana said surra,
und ei tule orjamullas.
Madjarite jumalale
vannume,
vannume: ei enam orjust
kanna me!

See on tühipaljas hulgus,
kel nüüd surra puudub julgus,
kallimaks kui kodupinda
arvab oma elu hinda.
Madjarite jumalale
vannume,
vannume: ei enam orjust
kanna me!

  • "Rahvuslaul", lk 216


Siis noormees veenis neid, kuis oskas,
nii võimsalt rääkis kui ei varem eal.
Kõik tühja. Sest kus papp teeb lahti suu,
saab tõde risti löödud seal.
Kus räägib papp, seal poole sõna pealt
on platsis mitte keegi muu
kui kurat - ning ehk küll ta ramm
ju jumalast ei ole vägevam,
tal siiski libedam on keel,
ja kui ei veenagi ta töös ja teos,
ta oskab võita võrgutuse teel.

  • "Apostel", lk 272


Kuid millest siis need hõisked kõigest väest?
Kas kõnnib maa peal jumal ise,
et anda omaenda käest
taas inimorjadele tagasi
see vabadus, mis nendelt võetud ammu?
Kas see on tõstnud rõõmsa voogamise?

Ei, mitte jumal. Ülbelt kõrki sammu
üks teine käib seal. Väiksem jumalast,
kuid oma meelest suurem: kuningas!
Kõrk nägu peas, ta kõnnib rahva seas
kui buldog väiksemate koerte seas,
ja kuhu vaatab - nagu tuulehoog
sealt üle käiks ja nagu pilliroog
on seljad kóokus reas,
ja täiest kõrist karjub orjatõug:
"Elagu kuningas!"
Kes mitte karjuda seal täiks?
Või karjuda, mis selle vastu käiks?

  • "Apostel", lk 301-302

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel