Mine sisu juurde

François de La Rochefoucauld

Allikas: Vikitsitaadid
François de La Rochefoucauld.

François de La Rochefoucauld (15. september 1613 Pariis – 17. märts 1680 Pariis) oli prantsuse kirjanik, aforismiklassik, hertsog. Pärast Fronde'i-aastaid provintsi tagasi tõmbununa kirjutas oma kuulsad memuaarid (1662) ja veel kuulsamad maksiimid "Réflexions ou Sentences et Maximes morales" (1665).

Maksiimid[muuda]

Aleksander Aspeli tõlkes[muuda]

Tsiteeritud väljaandest "Valik prantsuse esseid". Tõlkinud Aleksander Aspel. Tartu, 1938.

  • Meie voorused on enamasti vaid maskeeritud pahed.
    • Neljanda väljaande moto
  • 3. Kuipalju avastusi poleks tehtudki enesearmastuse maal, sinna jääb veel küllalt tundmatuid maakohti.
  • 5. Meie kirgede kestus ei olene meist rohkem kui me elu kestus.
  • 16. Seda armulikkust, millest tehakse voorus, harrastatakse kord auahnusest, mõnikord laiskusest, sageli kartusest ja peaaegu alati kõigi kolme tõttu korraga.
  • 17. Õnnelike inimeste mõõdukus tuleb rahust, mida hea elujärg annab nende meelele.
  • 18. Mõõdukus on kartus langeda kadestuse ja põlguse alla, mida teenivad need, kes joobuvad oma õnnest; see on meie vaimujõu asjatu upsakus; ja lõpuks on inimeste mõõdukus oma kõrgeimas ülenduses soov näida suuremana oma õnnest.
  • 19. Meil kõigil on küllalt jõudu, et taluda teise õnnetusi.
  • 22. Filosoofia võidab hõlpsasti möödunud hädasid, kuid käesolevad hädad võidavad tema.
  • 25. Hea saatuse talumiseks on tarvis suuremaid voorusi kui halva.
  • 39. Kasupüüd kõneleb kõiksugu keeli ja mängib igasugu osi, isegi kasupüüdetu oma.
  • 41. Need, kes liiga kiinduvad pisiasjusse, muutuvad tavaliselt võimetuks suurte jaoks.
  • 42. Meil pole küllalt jõudu, et järgida kogu oma mõistust.
  • 70. Pole olemas maski, mis võiks kaua varjata armastust seal, kus ta on, ega teeselda teda seal, kus teda pole.
  • 75. Tõelise armastusega on sama lugu kui vaimude ilmumisega: kõik kõnelevad sellest, kuid vähesed on seda näinud.
  • 78. Õiglusearmastus on inimeste enamikus vaid kartus kannatada ülekohut.
  • 86. Meie umbusaldus õigustab teise pettust.
  • 87. Inimesed ei elaks kuigi kaua koos, kui neid üksteise poolt ninapidi ei veetaks.
  • 93. Raugad armastavad anda häid õpetusi, et lohutuda oma jõuetusest anda halba eeskuju.
  • 108. Vaim ei suuda kaua etendada südame osa.
  • 135. Mõnikord ollakse niisama erinev iseendast kui teistest.
  • 136. On inimesi, kes poleks kunagi olnud armunud, kui nad poleks kuulnud kõneldavat armastusest.
  • 154. Saatus parandab meis palju puudusi, mida mõistus ei saaks parandada.
  • 157. Suurte meeste aupaistet tuleks alati mõõta vahenditega, mida nad kasutasid selles saavutamiseks.
  • 163. On lõpmatu hulk käitumisi, mis näivad naeruväärseina, kuid mille varjatud põhjused on väga arukad ja väga kindlad.
  • 166. Maailm tasub sagedamini teenekuse näivuste kui teenekuse enda eest.
  • 168. Lootus, nii petlik, kui ta ongi, juhib meid vähemasti elu lõpuni mööda meelepärast teed.
  • 354. On mõningaid puudusi, mis hästi kasutatuna säravad enam kui voorus ise.
  • 431. Miski ei takista loomulikkust seevõrra kui soov loomulikuna näida.
  • 433. Tõelisim märk sünnipäraste hingeväärtuste kohta on sündida ilma kadeduseta.
  • 501. Armastus, nii meelepärane kui ta ongi, meeldib veelgi enam kommete tõttu, milles ta avaldub, kui iseenda tõttu.
  • 503. Kiivus on suurim kõigist pahedest, ning ühtlasi see, mis äratab vähim kaastunnet neis, kes teda põhjustavad.

Ott Ojamaa tõlkes[muuda]

Tema kohta[muuda]

  • Kuigi ta polnud Epikurose või Sokratese mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli tugev nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seiklushimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra de La Rochefoucault'st, mis olid väärt, et Port-Royali härrad need ladina keelde oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas juhuslikult kogunud hulga palasid Senecast ja Cicerost, mis ta sõbrad ise olid tõlkinud ja igapäevaseks eluks kohandanud.
Põlgus rikkuse vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.
"Paragrahv 1," ütles ta:
"Ollakse vapper, sest ei omata midagi.
Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust." (lk 469)


  • Kui prints François de Marcillac 15. detsembril 1613 Pariisis ilmale tuli, oli ta kuulsa aadlisuguvõsa vanim poeg ning seepärast on üsna loomulik, et ta päris oma isa tiitli ja suri sealsamas Pariisis 17. märtsil 1680 François VI-na, hertsog de La Rochefoucauld'na, olles enne kannatanud nii rohketes lahingutes saadud haavade tagajärjel kui ka podagra käes. Tema ainsat tänaseni au sees püsinud teost "Mõtisklused ehk Moraalsed sententsid ja maksiimid" lugedes on väga raske järeldada, et selle on kirjutanud erakordselt sündmusrikka elukäiguga mees, kes juba 17aastaselt ilmus esmakordselt õukonda, kuulus Prantsusmaa kuninganna Austria Anna lähikonda, võttis osa peaaegu kõigist kardinal Richelieu vastastest sepitsustest, mis nii paljudele pea maksid, ja hilisematest Fronde'i nime all tuntud aadlimässudest, mille üks juhte ta oli, lisaks veel suhtles, mõnikord vägagi intiimselt, oma aja kõige kuulsamate daamidega, kellest nii mitmedki on kirjandusse oma jälje jätnud (madame de Sevigne, madame de La Fayette). Kõigist neist seiklustest ja ajastust, mida Dumas oma "Kolmes musketäris" oskab nii kirevalt ja põnevalt maalida, poleks La Rochefoucauld' maksiimidesse nagu jälgegi järele jäänud: nii lakoonilised, üldised, abstraktsed on need oma lõplikus redaktsioonis. Autor tegeles teatavasti oma elu viimasel aastakümnel põhiliselt mahla väljapressimisega oma niigi juba kuivast mõtteviljast. "Mõtisklused" ilmusid tema elu ajal viies trükis (1665—1678), iga järgmine ikka eelmisest õhem. Nagu näeme, võib sellise menetlusega valmistada ajahambale väga hästi vastupidavaid raamatuid.
    • Ott Ojamaa, "François de La Rochefoucauld", Sirp ja Vasar, 21. märts 1980, lk 16

Välislingid[muuda]