Narine Abgarjan

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Narine Abgarjan (aastal 2012)

Narine Abgarjan (armeenia keeles Նարինե Աբգարյան, sündinud 14. jaanuaril 1971) on vene keeles kirjutav armeenia kirjanik.

Eesti keeles on ilmunud tema autobiograafiline romaan "Manjunja" ja "Taevast kukkus kolm õuna" (2015).

"Taevast kukkus kolm õuna"[muuda]

Narine Abgarjan, "Taevast kukkus kolm õuna". Tõlkinud Erle Nõmm. Tänapäev, 2016.

  • Reedel, kohe pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis Sevojantsi Anatolia surema. (lk 7)
  • Anatolia ei kavatsenud arstide vahet sõita, et nood piinaksid teda valusate ja kasutute protseduuridega. Ta otsustas surra, säilitades väärikuse ja südamerahu, vaikuses ja tüünuses, selle maja seinte vahel, kus ta oli elanud oma vaevarikka ja asjatu elu. (lk 9)
  • "Ei saa ju lasta kulutustel raisku minna," kuulutas kokkuhoidlik Agulisantsi Garegin peielauas. "Kapiton on tubli poiss, töökas ja aupaklik, igaüks on sellise väimehe üle rõõmus. Issand võttis Tateviki enda juurde, tähendab, nii see pidigi minema, patt on Tema tahte üle nuriseda. Aga meil on veel üks tütar mehele panna. Nii et meie Anesiga otsustasime, et Kapitonile läheb mehele Voske."
Keegi ei söandanud meestele vastu vaielda ja armastatud õe kaotusest lohutamatul Voskel ei jäänud muud üle, kui minna vastu vaidlemata mehele Kapitonile. Tateviki leinamine lükati nädala võrra edasi. Pulm oli suur, kärarikas ja väga rikkalik, vein ja mooruspuupuskar voolasid jõena, lahtise taeva alla kaetud lauad olid kõikvõimalikest roogadest lookas, tumedates pikk-kuubedes ja läikima hõõrutud kingades pillimehed mängisid polkasid ja menuette, maranlased kuulatasid mingi aja pingsalt kõrvale harjumatut klassikalist muusikat, aga siis, kaunikesti purjus, lõid kombekusele käega ja hakkasid vihtuma tavalist külatantsu. (lk 12)
  • Kolm kuud tagasi, kui peres hakati rääkima sellest, et on aeg talle naine võtta, tegi vanema õe mees talle kingituse - viis ta orgu ja maksis kinni öö lõbumajas. Kapiton tuli Maranisse tagasi suures segaduses. Ei saa öelda, et mõnude öö, mille ta veetis roosivee, nelgi ja lõbunaise higi järele lõhnavas embuses, poleks talle meeldinud. Pigem vastupidi - ta oli uimastatud ja võlutud neist rammestavalt kuumadest hellitustest, mida naine heldelt jagas. Aga ebamäärane tülgastus, kerge iiveldus, mis tekkis temas samal hetkel, kui ta tabas naise näoilme - maona vääneldes, kumedaid oigeid kuuldavale tuues, teda oskuslikult ja kirglikult hellitades, õnnestus naisel säilitada nii tundetu, kalk ilme, nagu poleks nad armatsenud, vaid tegelenud millegi täiesti argisega - ei andnud talle rahu. Otsustanud vanusele omase tuisaka totakusega, et säärane arvestav-häbitu käitumine on voodis omane kõigile naistele, ei oodanud ta abielust midagi head. (lk 14)
  • See õnnetus juhtus aastal, kui oli sündimas Salome. Mane-memm tuli nende juurde elama, et aidata väikese Nazeliga - ränkades iiveldushoogudes vaevleval Voskel oli raske rahutu lapsega hakkama saada. Õnnetus tabas neid pakaselisel detsembripäeval: maa hakkas jalge all värisema, keerlema, undama - hinge pahupidi pöörava veniva ulgumisega purustas Maniš-kari tiiva ja kukkus kuristikku, viies endaga kaasa majad juurdeehitistega ja hoovidega, karjetes lämbuvad inimesed ja loomad, kes visklesid latrites ja sõimedes, tunnetades lähenevat õnnetust, püüdes tulutult tähelepanu tõmmata ja peremehi hoiatada. (lk 17)
  • Aja jooksul tekkisid tal loomad - Jasaman kinkis talle kana, kes jäi esialgu vanasse kanalasse kuke seltsi. Aga hiljem, kui kana oli tibud välja haudunud, võttis Anatolia ta koos piiksuva ja sebiva pesakonnaga enda juurde; üks tibudest, kes oli esimestest elupäevadest sõjakas, riiakas, kasvas vahvaks kikkaks, tõeliseks ümberaelejaks, kes ei käinud heal meelel mitte ainult oma kanahaaremis, vaid ka naaberhoovide suliste naispoolel, mistõttu sattus mitmeid kordi veristesse taplustesse, millest tuli muide alati välja võitjana ja kukeleegutas pärast veel kaua aia otsas, tekitades alistatud vastastes hirmu ja judinaid. (lk 23-24)
  • Raamatukogu näis talle paradiisina, kohana, kus saab puhata ühetaolistest ja tüütutest argimuredest. Anatolia pesi riiulid hoolikalt puhtaks, lõi need koduse vahaga läikima, lappas läbi lugejakaardid, paigutas raamatud uutmoodi, eirates kohaviitasid ja tähestikjärjekorda, juhindudes ainuüksi värvieelistustest - alla need, mis on tumedate kaantega, aga üles heledad. Ta paigutas ümberringi taimed - lillhernes, aaloe, geraanium; pottideks pani ta laia suuga savikannud, mis seisid kasututena keldris, käis ainult Minase puutöökojast läbi - paludes põhja augud liigse vee tarvis. (lk 24)
  • Ajapikku, vaistlikult ja tänu kaasasündinud maitsele õppis ta eristama head kirjandust halvast, hakkas armastama klassikat - venelasi ja prantslasi -, aga krahv Tolstoid hakkas kohe pärast "Anna Karenina" läbilugemist kaljukindlalt ja alatiseks vihkama. Tajunud autori talumatut südametust ja üleolekut kangelannade suhtes, paigutas ta krahvi põikpeade ja despootide kilda ning pani tema paksud köited silma alt ära, et mitte hingerahu kaotada. Mehe mõnitustest viimse piirini meeleheitele viiduna ei kavatsenud ta leppida sellise ebaõiglusega veel ka raamatu lehekülgedel. (lk 26)
  • Täiskasvanud astusid raamatukogusse harva, neil polnud raamatute jaoks aega, aga lapsed - naljakad, uudishimulikud, suuresilmsed - võisid veeta seal tunde. Nad loovisid liigutava ettevaatlikkusega taimekausside ja -pottide vahel, püüdes nuusutada iga lille, jälgisid mesilaste lendu, lisasid alustassidele suhkruvett, lugesid, tegid kodutöid, kaldudes kõrvale rohketeks küsimusteks, mida puistasid lakkamatult. Lahkudes sirutasid nad tingimata musiks põse. Anatolia uskus siiralt, et laste armastus pole midagi muud kui taeva lohutus tema lastetuse eest. (lk 27-28)
  • Talv oli lumine, seepärast polnud vajadust käia allikast vett toomas. Anatolia ammutas ämbritesse lund, osa jättis ööseks seisma - joogiks ja söögitegemiseks -, aga teise osa ajas ahju peal kuumaks ning kasutas seda pesu ja nõude pesemiseks. Neljapäeval ja reedel tuli solk verandale viia, et see külmas maha jahtuks, ja alles siis minema kallata. Iidse uskumuse kohaselt, mida maranlaste vääramatult järgisid, ei tohtinud kuuma vett neljapäeval ja reedel maha valada, et mitte Kristuse jalgu põletada. (lk 31)
  • Plotskipaberit tuli kokku hoida. Varem polnud sellist asja juhtunud - olgu muuga kuidas oli, aga mõttelagedat ajakirjandust oli orus üleliiagi. Vaevaliselt turtsudes veeres postiauto viis korda nädalas Maniš-kari nõlvast üles, tuues virnade viisi niiskelt trükivärvi järele lõhnavaid ajalehti. Ovanes vaatas kõik leheküljed ausalt läbi. Viimne kui üks pealkiri oli suurejooneline, aga sisu oli tühine ja see kinnitas tema arvamust, et trükisõna on võrreldes elava sõnaga väeti. (lk 34)
  • "Parem sada korda mõelda ja siis ükskord öelda, kui levitada arutult igasugu jama," torises Ovanes, sahistades ärritunult ajalehtedega.
"Võibolla nad mõtlesidki sada korda, enne kui ära trükkisid?" vaidles Jasaman vastu.
"Kui nad mõtleksid iga sõna üle sada korda, siis ilmuksid ajalehed parimal juhul kord kuus. Kas on võimalik mõelda ühe päevaga välja nii palju tarku lehekülgi?" (lk 34)
  • Enne kui järjekordne tubakaports reklaami mässida, uuris Ovanes reklaamlehte tähelepanelikult. Sisu järgi otsustades ei olnud oruelanikele tarku mõtteid juurde tulnud, pigem vastupidi. Sest kui otsustada reklaamlehtede järgi, tegelesid nad nüüd ainult sellega, et käisid nõidade juures armastust posimas, võtsid pankadelt laenu, et osta tarbetut kola ja pügasid lemmikloomi hirmkallites loomajuuksurites. (lk 36)
  • Mehe häbematusest üles köetud Magtahine hakkas valjuhäälselt, aga nii, et seda kuuleks eeskätt abikaasa, kurtma oma kehva saatust, kaebas isa-ema peale, kes panid ta mehele sellele tahumatule tümikale, et temast lahti saada, kuigi ülejäänud tütred sokutati korralikesse peredesse, eriti noorim, kõigi lemmik Šušanik, talle, muide, koguti ka kõige rikkalikum kaasavara - kolm vaipa, kaks kirstutäit pesu, viljakas maalapp, kolm lehma, emis ja kakskümmend kodulindu ning nii palju kulda, et kui ta oleks selle endale korraga külge riputanud, oleks ta murdnud oma viletsa selgroo, aga Magtahinele anti kõike kaasavaraks kaks korda vähem, ehted polnud kullast, vaid hõbedast, ent aeg pani kõik paika, kõik teised lapsed - see oli kindlasti karistus vanemate ebaõiglase suhtumise eest Magtahinesse - lahkusid siit ilmast esimesena, vanemad õed ei elanud üle nälga, ainus vend sai hukka välgulöögist, aga kõigi lemmik Šušanik suri südamevoolmete raske hoo tagajärjel, lämbudes oma oksesse, nii et vanematel tuli elupäevade lõpuni loota Magtahinele, ja tema muidugi alt ei vedanud, oli alati lähedal, ustav ja armastav, hoolitses ja kaitses, viis isa ööpotti välja, kui tollel jalad alt päris ära jäid, tegi ema taldadele kuumi äädikakompresse, et ohjeldada lõputuid migreenihoogusid, mis sagenesid pärast seda, kui maisest ilmast lahkus Šušanik, aga siis isa ja ema surid, esimesena lahkus isa, tütre kuuekümnendal sünnipäeval, ja nüüd veedab ta kõik oma sünnipäevad kalmistul, korrastades isa hauda, aga isa järel lahkus ema, süües enne seda tütrel viimasedki närvid läbi, sest elu lõpuks läks ema pöördumatult peast segi, tegi alla, aga pärast joonistas selle varandusega seintele ja põrandatele, siis tuli ta tuppa luku taha panna, et ta ei levitaks oma kunstiteoseid üle kogu maja; kui ta suri, võttis Magtahine oma käega krohvi maha, et toas remonti teha, ja maalinguid oli neil õnnetul neljal seinal omajagu, soolestik töötas kadunukesel erinevalt ajudest korralikult ja veatult, või veel, roojamine pole ju mõtlemine, aga nüüd, kui kõik omaksed olid surnud, on ta päris üksi jäänud, kui mitte arvestada tümikast meest, kellega ei saa kahte sõnagi vahetada, varem sai emaga läbi lukus ukse rääkida, kuigi ema oli aru kaotanud, oskas ta vestlust üleval hoida, sina räägid talle ühte, tema sulle teist ja täiesti mööda, aga vähemalt mingisugune elav suhtlemine ja osavõtt, ja mille eest küll on talle osaks saanud nõnda kibe saatus, et teda keegi ei armasta, ja nii ta ka lahkub nagu too vana koer, keda on kahju maha lasta, aga ka sööta ei tahaks, kärvab ju niikuinii! (lk 42-43)
  • Pojad võeti rindele akadeemiast, nii et Vassili ja Magtahine ei saanud nendega isegi jumalaga jätta. Vend viidi otse sepikojast. Vassili mäletab siiani tema pilku - kimbatuses, hetkega lapseks muutunud - ja vasaku käe ülespööratud peopesa sügava armiga seal, kus kõver elujoon kaldus ümber pöidla küljele. Arm oli jäänud sellest ajast, kui Vassili, kes ei suutnud hoida valuvormi sulametalliga, kukutas selle maha. Üks tilk pritsis venna peopesale ja põletas selle peaaegu läbi. Haav kasvas kinni kaua ja suurte valudega, mädanes ja veritses, Šlapkantsi Jasaman kulutas sellele kõik oma rohusalvide varud. Selleks ajaks, kui põletus lõpuks armistus ja vend sai taas sepahaamri kätte võtta, algas sõda. Vassilil läks peopesa alati tuimaks, kui vend talle meelde tuli. (lk 44)
  • Vassili suhtus Anatoliasse suure lugupidamisega, mitu korda, veel enne sõda, asutas ta end raamatukogusse, et paluda lugemisõpikut iseõppijale, aga lõi iga kord kahetsusväärsel kombel araks ja kõndis mööda, sest oli ükskord näinud, kuidas Anatolia, mässinud luua ümber kaltsu ja niisutanud seda nõrgas äädikalahuses, peseb pääsupesade all kiviseina, tehes hoolikalt ringi iga pesa all, et seda mitte kogemata riivata ja katki teha. Ta meenutas iseennast, noort ja arulagedat, kes oli võimeline tapma kihlveo pärast süütu härja, ja tal hakkas häbi. Selles ongi haritud ja harimata inimese vahe, mõtles Vassili, minnes raamatukogust oma palavasse sepikotta, haritud kardab tühja pesa katki teha, aga harimatu on valmis hinge seest võtma süütul loomal, peaasi et saaks tõestada oma toorest jõudu. (lk 47)
  • Anatolia raputas pead ja pööras aeglaselt pilgu külalise labajalgadele. Majja astudes oli too kingad jalast võtnud ja seisis nüüd tema ees erinevates sokkides - üks oli pruun, aga teine lausa mitmevärviline - sini-kolla-rohelisetriibuline. Vassili jälgis tema pilku, sattus lõplikult segadusse. Pomisedes "panin esimesed, mis kätte juhtusid", tammus ta kohmetult jalalt jalale, püüdis oma suuri käsi püksitaskutesse lükata, ja kui see ei õnnestunud, peitis need selja taha. Tõmbas kulmu kipra.
"Ma siis lähen."
"Aga miks sa tulid?" sai Anatolia lõpuks kõnevõime tagasi.
"Tõin kingituseks vikati," kraaksatas Vassili kohmetult ja lisas vihaselt, pettunud oma kõhklusest: "Ja naiseks tahtsin ka paluda." (lk 54)
  • Kõik algas tollel ööl, kui ebatavalise müra peale ärganud küla jälgis akendel õudusega, kuidas meidani poole liigub peentest jugadest krabistavaks vooluks muutuv hiiglaslik roti- ja hiirekari. Ees läksid vaikivad ja ähvardavad isased, kes olid kaetud rohketes lahingutes saadud armidega, nende taga tõuklesid korratult pojad - kõige pisemad püüdsid täiskasvanutele selga ronida, haarates sabadest, aga langesid valusasti hammustada saades ja solvunult kiunudes tagasi ning tallati järgnenute jalge alla. Rongkäigu lõpetasid emased - kummaliselt osavõtmatutena oma poegade huku suhtes, tõttasid nad ebaühtlastes ridades, möödudes agoonias väänlevatest veristest kehadest ükskõikselt. (lk 65)
  • Orus räägiti, et hiired läksid itta, sinna, kus sillerdas tumedaveeline ääretu ookean, ja et ookeani kaldal elavad inimesed nägid, kuidas hullunud närilised viskusid loojangus vikerkaarevärvilistesse lainetesse ja ujusid viimast jõudu kokku võttes, siputasid veriseks hõõrutud käppadega, kuni vajusid lõpuks jõetutena, haledalt kiunudes ja lämbudes, karjade viisi, lämbe mudaga kaetud surnud põhja. (lk 66)
  • Tagasi tulnud maranlased rääkisid, et orus algas paanika kärbeste pealetungi kolmandal päeval. Keegi laskis liikvele kuulduse, et varsti pole midagi süüa, sest varud on otsakorral, aga uusi pole kusagilt võtta - tööstus seisab. Paanika tegi oma musta töö - kõigepealt jäid tühjaks toidukauplused, siis rööviti paljaks kõik laod. Selleks ajaks, kui valitsus viis sisse sõjaväe ja kuulutas välja komandanditunni, polnud enam midagi päästa - tassinud hangitud varud koju, olid inimesed valmis neid nüüd kaitsma elu hinnaga. Mis nõos edasi toimus, seda maranlased ei teadnud ega teinud oletusigi. Mis mõtet on ennustada, kui tunned inimloomust? (lk 68)
  • Räägi, mida sa näed, - palus Vassili teda.
"Noooh," kohmetus Akop, "algul süttib taevas valgus, mis meenutab tähte. Siis laskub sealt sammas. Nagu vesi, ainult sinine. Ja natuke kannikese värvi ka."
"Mis mõttes nagu vesi? Kas see voolab alla nagu jõgi?"
"Ei, see on läbipaistev nagu vesi. Sellepärast on näha, mis seal sees on."
"Aga mis seal sees siis on?"
"Seal on kaks inimest. Ei, alguses on üks inimene. Ta laskub ülevalt. Tal on tiivad. Aga ta ei lenda nendega, need ripuvad tal lihtsalt selja taga. See tiibadega inimene laskub alla, aga pärast tõuseb üles ja viib endaga tüdruku või poisi või vanaema või vanaisa."
"Kuhu ta nad viib?"
"Üles."
"Aga mis seal üleval on?"
"Sinine valgus." (lk 72)
  • Et loomad linde surnuks ei tallaks, toodi need kohale kaheksateistkümnes kinni naelutatud puitkastis; kui avati viimane, ilmus sealt säravvalge paabulind, jahmatades kõiki sügavalt. Vabadusse pääsenult hakkas ta solvunult kluugutama ja astus eemale, longates ja takerdudes murtud sulgi pidi kevadvihmadest paisunud teemutta. Loomad ja linnud maha laadinud auto oli ammugi oma teed läinud, küsida, kust tuli paabulind ja mida temaga peale hakata, polnud kelleltki. Vano palvel - tema vastutas nüüd põhjast saabunud Noa karja eest - kirjutas Satenik uue telegrammi, seekord ei pidanud vastust kaua ootama, org vastas teemale lühikese, kuid vihase vastuväitega "teie naljad on kohatud".
Paabulind pandi elama teiste lindude juurde, aga ta nuttis ja keeldus söömast ühisest toidukünast. Vano naine, Jeibogantsi Valinka, võttis ta majja, pesi künas puhtaks, kastes ettevaatlikult kopsikuga, lind kuivas üle tunni aja tema põlvedel, vanasse linasse mässituna, vaata ometi, kui palju ilu, aga lõhnab nagu tavaline märg kana, ei jõudnud Valinka ära imestada. (lk 75)
  • Nälg kaotas erinevused rikaste ja vaeste vahel, rivistas kõik justkui viimsel kohtupäeval ühte alandavasse rivvi haua serval, mõnitas neid täie hooga, varjamatu naudinguga: küll kõrvetab põuaga värskelt tärganud orase, küll kallab lõputult vihma, muutes põllud läbimatuks sooks, küll ajab pilved kokku ja peksab viljapuude õrnad õied puruks kanamunasuuruste raheteradega. Kõik toitusid ühtmoodi kasinalt, liha ei oldud ammu nähtud, loomi oli metsa jäänud vähe - need, kes põua üle elasid, hävitati eelmisel talvel, aga jahimeeste käest pääsenud käputäis peitis end paksus laanes, püüdes mitte nina välja pista. Kuid elu võttis muidugi oma osa, vallutades küla näljalt millimeeterhaaval tagasi. (lk 79)
  • "Pole paradiisi ja pole ka põrgut," taipas Anatolia äkki. "Õnn ongi paradiis, kurbus ongi põrgu. Ja meie jumal on kõikjal mitte ainult sellepärast, et ta on kõikvõimas, vaid ka seetõttu, et tema ongi need tundmatud niidid, mis ühendavad meid üksteisega." (lk 90)
  • Aga Vano istus vana loorberkirsi all ja meenutas olematusse kadunud omakseid, pööramata pilku järsaku servalt. Selgetel päevadel sillerdas kuristik päikesekiirtes, talvel mattus lumme, aga sombustel päevadel oli sünge ja rahutu ning lõhnas niiske kivi järele. Paabulinnu haua kohale ilmus vahel veiklev helendus, seda valgust nähes tõusis Vano suure vaevaga pingilt, astus pihttara juurde, aga õueväravast välja ei läinud - pelgas. Ta pani peopesa silmade ette ja vaatas kissitades üksildast hõbedast siluetti, sulgede lehvikut, uhkelt kuklasse heidetud õhulise krooniga pead ja tummalt vaikivasse taevasse suunatud hämmeldunud pilku. (lk 104)
  • Iga kahe-kolme aasta järel korrastas Valinka villaseid tekke ja tikkis keskele alati päikeseketta - ema, õe, vendade ja laste mälestuseks, kes pudenesid nagu liiv sõrmede vahelt olematusse, ilmaruumi sellesse otsa, mis on surelike eest seitsme hiigelpitseriga suletud, iga pitser nõelasilma suurune ja mäeraskune - liiga väike, et avada, liiga raske, et eemale nihutada. (lk 109)
  • Päike tõusis kaua, vastutahtsi, nagu kassi-hiirt mängides: lükkab ühe külje välja, siis teise, kaob pilve taha, piilub jälle välja. Isu täis mänginud, tõukus ta järsult silmapiiri kaugemast servast, tõusis kogu hiilguses, täitis ja valas kogu taeva tuliste kiirtega üle. (lk 119)
  • Ta söötis last - piima oli nii palju, et Kirjuša sai suurivaevu hakkama, tuli nibu suust võtta, et laps saaks hinge tõmmata. Nastasja tabas end mõttelt, et teistes oludes ja teises kohas oleks ta pidanud piima tagasitulekut imeks. Aga Maranis suhtus ta sellesse kui millessegi endastmõistetavasse. Ilmselt see pidigi nõnda olema, sest nii oligi ette nähtud, kordas ta vanakeste kõnekäändu endamisi ja naeratas. Mida lihtsamad on sõnad, seda tähendusrikkamad need on. (lk 147)
  • Kas tohib sind kallistada, küsis Vassili, sirutudes kõhklevalt tema poole, Anatoliat üllatas ta küsimus väga - endine mees võttis teda luba küsimata, peaaegu alati vastu tema tahtmist, erutudes süüdimõistetu vaikimisest ja tema tahtmatutest pisaratest, seepärast sai talle sellest relvitukstegevast, häbeliku sosinaga väljaöeldud hellusepalvest säärane avastus, et ta sirutus ise mehe poole ja kallistas teda, häbenedes oma sööstu. Vassili osutus hoolimata tahumatust välimusest ja rämedavõitu olekust voodis üllatavalt ettevaatlikuks, võttis Anatolia õrnuse vastu tänuga ning suhtus temasse nii hoolivalt ja hellalt, et Anatolia tunnetas elu intiimset poolt esimest korda mitte kui alandavat piina, vaid kui õnne. Kõrge ea tõttu polnud nende tunnetes ägedust ja teadvust hägustavat kirge, kehadel polnud võimalust armastada nii sageli, nagu seda on antud noortele, aga nad suhtusid sellesse arusaamisega ja olid taevale otsatult tänulikud õnnistatud võimaluse eest jagada elusügist sellega, kes on sulle tõeliselt kallis. (lk 154)
  • "Ter Azarija, kas sellised sõnad saavad lohutada?" solvus Vassili.
"Ta ei näe oma pühakirjast kaugemale, seepärast lohutabki nii, et tahaks ta keldrisse luku taha panna ja võtme maha matta, et ta välja ei pääseks," mühatas Mamikon.
"Juhmard!" hammustas vaimulik vihata.
"Vaso, ma seletan sulle lihtsate sõnadega," rehmas Mamikon talle. "Ütlen ausalt, kui mina oleksin sattunud sellisesse olukorda, ei leiaks ma samuti asu. Aga mees ongi selleks mees, et kahelda, kuid mitte taganeda. Kas räägin õiget juttu?"
"Räägid," nõustus Vassili.
"Kui ma räägin õiget juttu, siis saad sa hakkama. Nii et lõpeta kahtlemine. Ja pühi see hapu nägu minema. Inimesed arvavad, et sul valutab hammas," tegi Mamikon kokkuvõtte. (lk 178)
  • Lihavõttevaheajaks tulid kohale Tigran ja Nastasja, ter Azarija ristis Voske pidulikult; laps, kes istus ristiisa kätel kogu tseremoonia vältel puhevil, tõstis vettekastmise ajal pahameelekisa ja oleks peaaegu ümber lükanud ristimisnõuks tehtud vaskkausi, milles Valinka keetis eelmisel õhtul selle hooaja esimese maasikamoosi, aga järgmisel hommikul, löönud kausi läikima ja sidunud pitsipaela risti üle, tõi ta selle sakramendile. Marani kabeli seinad värisesid lapse karjumisest ja lõid ägisema, kehitades kangeks jäänud õlgu, aga pooleteiseaastane Kirakos, kes tukkus rahumeelselt vanaema süles, ärkas ja aitas Voske röökimisele innuga kaasa, rõkates ümbruskonnas nii võimsate rulaadidega, et neid kuulis isegi kurdiks jäänud Petinantsi Suren, aga habemesse naerev Mamikon ei jätnud nalja heitmata, et lapsed on juba imikueast ühel lainel, mida see võiks küll tähendada! (lk 190)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel