Pelargoon

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Geraanium)
Mary Elizabeth Duffield, "Viirpelargoonid" (1878)
Caroline Augusta Lord, "Naine pelargooniga" (u 1900)
Victoria Melita von Sachsen-Coburg und Gotha, "Lillevaikelu hiina portselaniga" (1904)

Pelargoon (Pelargonium) on kurerehaliste sugukonda kuuluv taimeperekond, umbes 250 liigiga. Ilutaimena kasvatatakse üsna ilmastikukindlaid pelargoone nii peenardes, pottides kui rõdukastides. Mõnikord nimetatakse pelargoone ka geraaniumideks.


Proosa[muuda]

  • "Ma uskusin, et mul saab olema hästi palju asju, millesse armuda ja et miski ei või mind takistada. Aga nüüd on see põgus uni otsas. Ma olen oma saatusega leppinud, seepärast ma ei lähegi õue, sest äkki ma siis ei lepigi saatusega. Palun öelge, mis selle pelargooni nimi seal aknalaual on."
"See on lõhnav pelargoon."
"Ei, ma ei mõelnud sedasorti nime. Ma mõtlesin seda nime, millega teie teda hüüate. Kas tal polegi nime? Kas ma tohin teda siis kuidagi kutsuda? Kas ma tohin teda kutsuda... las ma mõtlen... Kullake käib küll - kas ma tohin teda Kullakeseks kutsuda niikaua, kui ma siin olen? Palun lubage!"
"Issand jumal, mis vahet seal on. Mis mõtet on ülepea pelargooni kuidagi kutsuda?"
"Mulle meeldib, kui iga asja juurde käib oma nimi, olgu ta pealegi ainult pelargoon. Siis nad paistavad palju inimlikumad. Kust te teate, et te ei solva pelargooni tundeid, kui te teda pelargooniks kutsute ja ei millekski muuks? Teile ju ei meeldiks, kui teid kogu aeg ainult naisterahvaks hüütaks. Jah, ma hakkan teda Kullakeseks kutsuma. Ma panin hommikul sellele suurele kirsipuule akna all ka nime. Ma hüüan teda Lumekuningannaks, sest ta on nii valge. Muidugi ei õitse ta kogu aeg, aga võib ju ette kujutada, et õitseb, eks ole?"


  • Kinnise aknapoole ees aknalaual seisis tagasihoidlik savipotiga pelargoonium. Kalle tõusis ettevaatlikult jalule ja...
Ühe silmapilgu kestel uskus ta, et tegemist on maavärinaga või mõne muu loodusõnnetusega, mis põhjustab seda jubedat mürinat. Aga see oli kõigest vilets lillepott!
Kalle seisis liikumatult akna juures, selg onu Einari voodi poole. "Ma suren!" mõtles ta. "Ükskõik, hullemat enam olla ei saa!" Viimase kui ihurakuga kuulis, tundis ja mõistis ta, et onu Einar oli ärganud. Ja see polnud ka mingi ime, sest lillepott oli tekitanud sellist mürinat, nagu oleks kukkunud kildudeks terve lillekauplus.



  • Üle valgendatud müüri laotub pelargoonide vaip — laskub kohati lausa maani, roosa, paks ja raske. Nõnda riputavad inimesed suurte pühade ajal vaipu akendest ja välistreppidest välja tänava poole, mispidi kulgeb kirikurongkäik. Lilled tervitavad suvepüha. Isegi takjad õitsevad karuste pehmete nööpidena suve auks — ja eeslite rõõmuks. Seal nad töötavad — kaks väikest hobueeslit veavad harkatra, kündes kollakat savi. Üks talumees juhib, teine veab takka. Nii nad joonistuvad künkanõlval taevaranna taustal — elu muutumatuse sümbol.


Luule[muuda]

Ma olin Maja mannetuim -
mu päralt väikseim Ruum -
vaid Lamp, ja Raamat öösiti
ja üks Geraanium -

  • Emily Dickinson, "*** Ma olin Maja mannetuim", tlk Doris Kareva, rmt: "Kiri Maailmale" (1988), lk 36

I was the slightest in the House —
I took the smallest Room —
At night, my little Lamp, and Book —
And one Geranium —


Lõksatas lukku mu uks. Taas töötama toa rahus üksi
kutsuvad mind mahe lamp ning tühi leht minu ees.
Kehv pelargoonium aknal on suur kui hiiglane baobab,
sein kumab hallhämaralt, seal ujub hunnitu laev.


Huuli veristas
vastu luga
akna peal pelargoonium.
Nagu haug
ujus leivanuga,
luksus kambris harmoonium

  • Leelo Tungal, "Järvemaja" [1975], rmt: "Täisminevik" (2007), lk 32
Vikipeedias leidub artikkel