Mimoos

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jean Ignace Isidore Gérard Grandville, illustratsioon raamatust Fleurs Animées (1846)

Luule[muuda]

Mimoosi äidsen ja lume rätsen,
grimassi' tarreten mu päetsin.
Kes süüp ja kedä süvväs: nädsin
käip nurgast, koskil sängi kädsin
ja mängi lädsin.


Miu ümmer äitsneve leanre, jorjeni, mimoosi -
noist kõrgit värmileeke loidap, kergit lõhnu õl'lup
ku mahasadanu palett, os katik kukkun lõhnatoosi.
Ku piibusuitsu puie ladvun õret udsu uljup.

Proosa[muuda]

  • Pole midagi, mis suudaks meid rabada ja vankuma panna, meid, kes me oleme nii tugevad ja sirged, nii hästi istutatud... Me oleme kasvanud keset lillherneid, geraaniumi- ja mimoosipotte, keset lillelist perkalit, valget kretongi, vanu ustavaid teenijaid, headusest säravate nägudega köögitüdrukuid ja pitstanudega vanaemasid, kes andsid munast koorunud tibukestele nokatäie veini...
    • Nathalie Sarraute, "Kas te kuulete neid?", tlk Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu, 18-19/1973, lk 7


  • Kui keegi sõrmega puudutab seda kummalist lillekest, mille nimi on mimoos, võpatab see nagu magav laps, kelle näole on laskunud mesilane. Küll oleks tore, kui inimene seejuures nii väga ei kohkuks.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 41