Mimoos

Mimoos (Mimosa) on liblikõieliste hulka kuuluv üle 500 liigiga rohttaimede ja põõsaste perekond, mille tuntuim esindaja häbelik mimoos (Mimosa pudica) pälvib tähelepanu oma kombega puudutuse või ka kõrge temperatuuri mõjul oma lehed kokku voltida. Tavapäraste botaaniliste segaduste tõttu nimetatakse mimoosiks ka vähemalt üht akaatsialiiki (Acacia dealbata).

Proosa

Pole midagi, mis suudaks meid rabada ja vankuma panna, meid, kes me oleme nii tugevad ja sirged, nii hästi istutatud... Me oleme kasvanud keset lillherneid, geraaniumi- ja mimoosipotte, keset lillelist perkalit, valget kretongi, vanu ustavaid teenijaid, headusest säravate nägudega köögitüdrukuid ja pitstanudega vanaemasid, kes andsid munast koorunud tibukestele nokatäie veini...
- Nathalie Sarraute, "Kas te kuulete neid?", tlk Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu 18-19/1973, lk 7

Kui keegi sõrmega puudutab seda kummalist lillekest, mille nimi on mimoos, võpatab see nagu magav laps, kelle näole on laskunud mesilane. Küll oleks tore, kui inimene seejuures nii väga ei kohkuks.
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, 1983, lk 41

Luule

Mimoosi äidsen ja lume rätsen,
grimassi' tarreten mu päetsin.
Kes süüp ja kedä süvväs: nädsin
käip nurgast, koskil sängi kädsin
ja mängi lädsin.

Hendrik Adamson, "Mimoosi äidsen", "Väike luuleraamat", 1965, lk 16

mööda jalgu ronin üles nagu roos
olen roheline kuid kas enam mina
käsi rusikasse tõmbub kui mimoos
õielaugudele valatakse tina

Juhan Viiding, "* vange kasvatati lillepottides" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 13

Miu ümmer äitsneve leanre, jorjeni, mimoosi -
noist kõrgit värmileeke loidap, kergit lõhnu õl'lup
ku mahasadanu palett, os katik kukkun lõhnatoosi.
Ku piibusuitsu puie ladvun õret udsu uljup.

Nikolai Baturin, "Kojo". - N. Baturin, "Sinivald" (1990), lk 54