Nathalie Sarraute

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nathalie Sarraute.

Nathalie Sarraute (18. juuli 1900 Ivanovo, Vene keisririik – 19. oktoober 1999 Pariis, Prantsusmaa) oli vene-juudi päritolu prantsuse jurist ja kirjanik, "uueks romaaniks" nimetatud kirjandussuuna üks peamisi esindajaid.

Eesti keeles on temalt 1973. aastal ilmunud Ott Ojamaa tõlkes ja saatesõnaga romaan "Kas te kuulete neid?" ("Vous les entendez?", 1972) ja 1987. aastal kogumikus "Valik I. Esseid maailmakirjandusest" lk 39–50 Häidi Kolle tõlkes essee "Kahtluse ajastu".

"Kas te kuulete neid?"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Nathalie Sarraute, "Kas te kuulete neid?", tlk Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu, 18-19/1973.


  • Ta jääb järsku vait, tõstab käe, sõrm püsti, teritab kõrvu... Kas te kuulete neid?... Tema näojooni pehmendab kurvameelne heldimus... Neil on lõbus, mis? Muudkui lõkerdavad.. . Mis te neist tahate, nad on selles eas... Eks naernud meiegi nagu pöörased... mitte kuidagi ei saanud pidama... (lk 5, algus)
  • Jah, selge, helisev naer... Selline lapselik, ja võluv naer, nagu see kostab läbi ukse salongidest, kuhu daamid pärast õhtusööki on tõmbunud... Laiad pleekinud riidest mööblikatted. Lillherned vanades vaasides. Hõõguvad söed, leegitsevad halud kaminas... Ilmsüütud, vallatud, pisut nagu pilklikud naerupahvatused... Lohukesed, roosad põsed, linalakad, trullakesed, pikad tüllkleidid, valged pitsid, inglise broderii, muareevööd, tikitud õied juustes, pihikul... pudeneb kristallselge naeru puhtaid trillereid. Nad lõkerdavad... Kas te kuulete neid? (lk 5)
  • Aga nad ei vajagi sõnu, nad ei tahagi neid, nad teavad, et tähtis on mitte ühtki juhuslikku sõna lähedale lasta, sellesse puutuda lasta, tähtis on valvata, et ainult hoolega valitud, kõigiti kaalutud sõnad, viisakad, tagasihoidlikud sõnad pääseksid aupaklikku kaugusse: See on teil tore asi, tõepoolest... Jah, on õnnelikke juhuseid, haruldasi juhuseid... Mul tuleb meelde, ma olin kord Kambodžas ametisõidul, ja äkki ühes väikeses vanakraamipoes... algul ma mõtlesin, et,... siis aga hakkasin lähemalt vaatama, ja kujutage ette... (lk 6)
  • Pole midagi, mis suudaks meid rabada ja vankuma panna, meid, kes me oleme nii tugevad ja sirged, nii hästi istutatud... Me oleme kasvanud keset lillherneid, geraaniumi- ja mimoosipotte, keset lillelist perkalit, valget kretongi, vanu ustavaid teenijaid, headusest säravate nägudega köögitüdrukuid ja pitstanudega vanaemasid, kes andsid munast koorunud tibukestele nokatäie veini... (lk 7)
  • Aga muidugi, nad nägid seda, kuulsid seda, oskasid seda hinnata... täiel määral... Pole niisugust hingevarinat, olgu see nii nõrk kui tahes, mida nad kohe ei tajuks, ta on neile seda õpetanud, sisse harjutanud, on andnud neile kõige täpsemad kaardid, tõelised kindralstaabikaardid, mida ta pidevalt täiendab kõigega, mis on uut praegu täielikult neile kuuluval maa-alal... nende peened naerujoad tungivad igasse kurdu, ujutavad üle iga sopi... (lk 10)
  • Asi on selles, et sa oled ainus, ainus teadja, ainus avastaja. See on loomine, uue elu andmine. Sa päästad ta surma küüsist, hävingust, alandusest, surud ta vastu rinda ja viid ta vägisi sammu aeglustades koju, paned ukse lukku... te olete kahekesi... et keegi meid ei segaks... ja võtad siis välja oma riistad, puhtad villased ja linased kaltsud, liivapaberi, seemisnaha, pintsetid, harjad, puhastusvahendid, õlid, vahad, lakid, sa kraabid, võiad, ootad, oletad, loodad, heidad meelt, töötad edasi, kraabid veel, hõõrud, otsekui oleks su oma elu mängus... peatud, võhm väljas, asud jälle tööle, unustad söömise ja magamise... kuni viimaks... — Ah, see on veel palju ilusam, kui ma lootsin. Labase värvikihi all pole ainsatki krammi, ainsatki pragu... täiesti terve puu... haruldane materjal... lausa ime, te olete ju seda näinud... Jah, ta on näinud... hiilgav, kuninglik, hoolega hoitud, oma õigustes taastatud... — Jah, ma olen seda imetlenud... (lk 11)
  • Muidugi nad saavad aru. Kuidas ta võib üldse arvata, et nad aru ei saa? Kas neid pole küllalt treenitud? Kas ta pole neid küllalt enda järel vedanud, hoolimata pikkadest väsitavatest marssimistest mööda lõputuid kunstigaleriisid, mööda tohutute saalide rodu, hoolimata kurnavatest püstijalu seismistest mornide valvurite uniselt valvsa pilgu all, keset karjakaupa sisse ja välja voorivaid külastajaid, kes kogunevad nende lähedale ja kuulavad nüristavate seletuste ja kommentaaride teravat ja kurdistavat trummipõrinat... Tema aga ei märkagi seda kõike, ei ole sellest teadlik, nagu viibiks ta mingis hüpnootilises unes, ujuks, hõljuks, liugleks neist ja iseendast kaugele, kuna nemad tammuvad tema kõrval ja ootavad vaikselt, millal ta oma transist ärkab... Jah... saate aru, ma pean tunnistama, et mis minusse puutub, siis mina eelistan... vastupidi... (lk 12-13)
  • Mida? Mida ta eelistab? Öelgu ometi välja. Aga tal polegi vaja seda öelda. Kõik teavad seda. Ta eelistab kindlust. Turvalisust. Et poleks iial tarvis pingutada, otsida, kahelda, valida, riskida... Ta eelistab seda, et talle kõik kätte toodaks, et talle kõike lahkesti pakutaks. Miski ei meeldi talle rohkem, kui peost, süüa... künast, mida teised on heldelt täitnud valitud, kvaliteetse toiduga... et ta saaks täies rahus pugida või siit-sealt õrnalt näksida, nii nagu parajasti tuju ja tahtmist on. (lk 13)
  • Seda kergeusklikku vennikest, kes tema vastas istub, tasuks selles suhtes hoiatada. Kas te teate, kellega teil tegemist on? Kas te teate, et see mees on silmakirjateener? Jah, see venivillem, see logard, see parasiit mängib "asjatundjat". Arvab, et tal on selleks õigus. Kuidas nii? Mis seda tõendab? Mitte miski, just nimelt. Selles ongi tema tugevus. Tal pole tarvis tõendeid esitada. Ta lihtsalt t u n n e b paremini kui keegi teine, ja sellest aitab. Talle on, kujutage ette, osaks langenud selline õnn, et temas peitub riist, mis hakkab kohe vibreerima, lakmuspaber, mille värv peab paratamatult muutuma... Ta ei saa eksida, ta on nii loodud, saate aru... Mis tõendeid siin vaja on? Päh, ta keeldub neid esitamast. Ei ühtki tõendit — nii on kavalam. (lk 13-14)
  • See on tõesti hämmastav, imetlusväärne, kuidas kord alanud lõkerdamine tõkestamatult jätkub, nagu oleks hoolikalt reguleeritud kellavärk käima läinud. Ei mingeid tõrkeid. Aitab ühestainsast tõukest, olgu see nii nõrk kui tahes... ja nii nõrka tõuget ei olegi, mis ei mõjuks... et see täpselt hambuv peen mehhanism tööle hakkaks... (lk 15)
Wikipedia-logo.svg