Peopesa

Proosa

Toto ulatas üle laua oma tüseda valge käsivarre, mis lõppes imeväikese pehme käpaga. Aga ta hoidis mu kätt tugevasti ja pööras peopesa ülespoole.

"Oh, ma pean tingimata teile ennustama! Teil on nii huvitav käsi. Elujoon..."

"Pidage!" ütlesin ma. "Mitte sõnagi elujoonest! Selle motiivi olen varunud oma järgmise romaani jaoks."

Karl Ristikivi, "Hingede öö", 1953, lk 49

Sabas seistes sirvis ta [Muska] paksu köidet, kus oli juttu horoskoopidest ja käe järgi ennustamisest.

- Usud sa seda värki? küsisin ma, kui ta keeras ette oma tähtkuju ja luges iseloomujooni.

- Mitte eriti. Muidugi kui mõni väga hea astroloog horoskoobi teeks, võiks selles midagi olla. Aga see käejoonte värk tundub kuidagi tobe.

- Minu meelest on sel mõte sees. Mõtle niimoodi, et kui Issand Jumal lõi inimese oma näo järgi, siis kuigi ta on kõige kõrgem ja tema teadmata ei kuku isegi varblane oksalt maha, siis ta ei jaksa ju kõike tulevat niisama lihtsalt meeles pidada. Ma olen kindel, et jooned inimese peopesas on jumala spikker, mida see aeg-ajalt piilub ja, kui vaja, sekkub inimese ellu. Ja mõni ennustaja, kellel on tundlad õiges kaldes, võib osata tema märkmeid tõlgendada ja mõista anda, mis inimest ees ootab.

Tuija Lehtinen, "Tiivad varvaste vahel", tlk Sander Liivak, 2005, lk 142-143

Proua Graham tõstis oma uuriva pilgu ja vaatas mulle mõtlikult otsa, kuid kätt lahti ei lasknud. Siis raputas ta pead ja krimpsutas huuli.

"Oh ei, kullake. Sinu peopesas ei ole kirjas mitte su saatus, vaid kõigest selle seeme." Tema linnupea kaldus arupidavalt küljele. "Muide, käejooned muutuvad. Kunagi võivad nad praegustest üsna erinevad olla."

"Seda ma ei teadnud. Mõtlesin, et inimene sünnib nendega ja nii nad jäävadki." Sain vaevu võitu soovist käsi ära tõmmata. "Mis mõtet siis käevaatamisel üldse on?" Ma ei tahtnud olla ebaviisakas, kuid nii põhjalik läbiuurimine hakkas mind häirima, eriti kui see tuli kohe teepaksu pealt ennustamise järel. Proua Graham naeratas ootamatult ja vajutas mu sõrmed rusikasse.

"On ikka mõtet. Sinu käejooned näitavad, kes sa oled, kullake, [ust sellepärast nad muutuvad - või peaksid muutuma. Mõnel inimesel ei muutu. Need õnnetukesed ei muutu ka ise, kuid selliseid on vähe." (lk 39)

Muutusin taas uudishimulikuks ja tegin peo uuesti lahti.

"Kes ma siis käejoonte järgi olen?"

Proua Graham kortsutas kulmu, kuid ei võtnud enam mu kätt.

"Ma ei suuda öelda. Mis on veider, sest enamik peopesasid on sarnased. Ma ei taha sellega öelda midagi sellist, et "kui sa oled ühte näinud, siis oled kõiki", aga sageli on nad üsna üksteise moodi - on sellised tavalised mustrid." Ta naeratas äkki kuidagi kummaliselt kaasahaaravalt, lastes paista väga valgeid ja väga ilmseid kunsthambaid.

"Ennustajamoorid töötavad nii. Ma teen seda igal aastal kiriku nimipühaku päeval - või, tähendab, tegin enne sõda, aga ma vist hakkan nüüd uuesti. Noh, tuleb tüdruk telki ja seal ma istun, turban peas ja turbani küljes härra Donaldsonilt laenatud paabulinnusulg, seljas "uhked idamaised rõivad" - ehk siis vikaari hommikumantel, paabulinnud peal ja erekollane nagu päike - ühesõnaga, teesklen mina tema käe vaatamist, aga sel ajal vaatan üle hoopis tema enda, ja näen, et pluus ei kata õieti midagi, lõhnab odava odööri järele ning kõrvarõngad ripuvad õlgadeni. Mul ei ole tarvis kristallkuuli, et talle ennustada, et ta saab enne järgmist nimepäeva lapse." Proua Graham pidas vahet, silmis üleannetu helk. "Ehkki kui sõrmust sõrmes ei ole, siis on viisakas kõigepealt ennustada, et ta abiellub varsti."

Ma hakkasin naerma ja tema samuti. "Nii et te üldse ei vaatagi neil peopesa?" küsisin ma. "Peale selle, et sõrmuse kohta vaadata?"

Ta kergitas imestunult kulmu. "Ei, ikka vaatan. Aga ma räägin seda, et tead juba ette, mis sa seal näed. Nii üldiselt." (lk 39-40)

Vana majapidajanna võttis mu käejooned uuesti ette, torgates oma sõnade kinnituseks nimetissõrmega siia ja sinna.

"Nii, siin on meil selge ja tugev elujoon; sul on hea tervis ja see näib ka püsivat. Elujoon katkeb vahepeal, mis tähendab, et su elu on oluliselt muutunud - aga see kehtib meie kõigi kohta, kas pole? Kuid sinu oma on rohkem ära hakitud kui tavaliselt, aina jupid ja tükid. Ja sinu abielujoon..." - ta raputas uuesti pead - "...on kahes jaos, mis pole ebatavaline, ja tähendab kaht abielu..."

Mu reaktsioon oli minimaalne ja seegi sai kohe alla surutud, kuid ta tajus mu võpatust ja tõstis viivitamatult pilgu. Mulle tundus, et ta on üks päris osav ennustaja. Ta raputas rahustavalt oma halli pead.

"Ei, ei, tütreke. See ep tähenda, et sinu kalli mehega midagi juhtuma peaks. See tähendab ainult, et kui..." — ta rõhutas seda "kui"'d õrna käesurumisega - "...siis pole sa seda tüüpi, kes jääks üksi ja raiskaks kogu ülejäänud elu leinamisele. See tähendab, et sa kuulud nende hulka, kes on võimelised veel kord armastama, kui nad peaksid kaotama oma esimese armastuse."

Ta uuris mu pihku õige lähedalt, tõmmates lühikese joonelise küünega piki sügavat abielujoont. "Enamik katkestatud abielujooni on mitmes tükis, aga sinu oma hargneb kaheks." Ta muigas salapäraselt.

"On ikka kindel, et sa väikestviisi mitut meest ei pea, mis?" (lk 40-41)

Diana Gabaldon, "Võõramaalane", 1. raamat, tlk Lauri Vahtre, 2014

Luule

Sa varvastes tuikab elu, kuigi sa oled graniit.
Su sõnad on külmad kui gletšer, kuigi sus praksub tuliriit.
Sa suled silmad, et selgemini näha, ja su peopesade pronks-
peegleist purskuvad purunevad elamusjoad.

Artur Alliksaar, "Hetkede surematus", rmt: "Olematus võiks ka olemata olla", 1968, lk 20

minu peopesad imevad lõhna
ja võtavad mahladelt värvi
nii pikalt ja hellalt taob rähn
meelekohas üht lahtist närvi

Viiu Härm, "*on hilise maasika aeg...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 16

lasta aknakatted alla
selleks, et end varjata, pimendada linn
sulada videvikus maastikku
maailma sulguvas peopesas.

Maarja Pärtna, "pimendamine / kojusaabuja" kogus "Vivaarium", 2019, lk 24

Merevesi voolib aegamisi kõiki, keda puudutab.
Ta kannab mu lahtisest peopesast laiali
sõnade kuuma tuhka. /---/

Maarja Pärtna, "Rannikul" kogus "Ülestõusmise serval" (2024), lk 22

Vanasõnad

Võta peopesast karvu või vähi seljast villu.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929