Jultumus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Häbematus)

Jultumus on julge ülbus.

Piibel[muuda]

Kui kaua õelad,
kui kaua, Issand,
õelad tohivad ilutseda?
4 Nad ajavad suust välja,
räägivad jultunud sõnu,
nad suurustavad,
kõik need ülekohtutegijad.

Proosa[muuda]

  • 92. Sest see, kes mõtleb, et piiramatu võim puhastab inimeste vere ja parandab inimloomuse alatuse, ei pea vastupidises veendumiseks tegema muud kui lugema kas selle või mõne muu ajastu ajalugu. See, kes on jultunud ja ülekohtune Ameerika metsades, ei toimiks arvatavasti kuigivõrd paremini ka troonil olles, kus õpitud tarkus ja religioon võivad aidata õigustada kõike, mida ta oma alamatele teeb, ning mõõk vaigistab kiiresti kõik need, kes söandavad tema tegudes kahelda.


  • Valgus oli oma matemaatilise kuulekusega ja häbematusega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui värvidega mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi valgustuseks.
    • Novalis, "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal. Tõlkinud Toomas Rosin. Akadeemia nr 10/1997, lk 2077



  • Te nõuate tagasihoidlikkust, seevastu aga lähtute ennekuulmatust taktitusest, nimetades mõned riigiteenrid südamemõtete lugejaiks, kõiketeadjaiks, filosoofideks, teoloogideks, poliitikuiks, Delfi Apolloniks. Ühest küljest kohustate meid jultumusest lugu pidama, teiselt poolt aga keelate meile jultumuse. On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. Tsensor on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust pühaku ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad ametnikel täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ideesid – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.



  • Ta osutas pildile kamina kohal - heledajuukselisele ja tumedasilmsele krookkraega daami pildile.
"Ta on meie esiema," lausus ta, "ning väga tark."
"Mis temast sai?" küsis Charlotte.
"Ta põletati kui nõid. Mõnikord on halb liiga palju teada," nentis onu.
Need sõnad olid meeldivas vastuolus onu Percivali ja tädi Emmeline'i märkustega, mis olid lastele meelde jäänud, nagu "teadmine on võim" ja "mitteteadmine on kõige suurem pimedus".
Lapsed vaatasid valge kroogitud krae ja musta sametkleidiga daami ning tema nägu meeldis neile.
"Milline häbematus!" laususid nad üheskoos.


  • Nõnda siis juhtus, et viiekümne kahe aastane V. mõisahärra kohtus esimest korda elus inimesega, kes julges talle vastu rääkida, kes ei lubanud enda peale karjuda ning kes võis olla täpselt niisama ebameeldiv nagu ta ise, kui tekkis üks neist kardetud "skandaalidest".
Algul oli tema hämmastus piiritu, ta arvas, et olen mõistuse kaotanud, ta möirgas valjemini kui kunagi varem ja kuulutas:
"Kui mina su mees oleksin, peksaksin ma su pehmeks."
"Kui sina minu mees oleksid, oleksin ma su juba ammu ära tapnud või sa oleksid õppinud käituma nagu džentelmen."
"Sa unustad, et ma olen su mehe isa."
"Tema vaeseke pole selles süüdi."
"Vait, kui mina räägin!"
"Kas sa oskad seletada, miks?"
Skandaal venis pikale, vaene ämm värises kõrvaltoas, mu mees käis mureliku näoga ringi, küdide väikesed abikaasad suutsid oma rõõmu vaevalt varjata.


  • [Peter Wimsey:] "Preili Dorland — kas ma tohin olla häbematu?"
"Kuidas? Miks?"
"Mitte kunstnik, mitte boheemlane ja mitte õpetatud mees; hoopis seltskonnainimene."
"Mida te nende salapäraste sõnadega mõtlete?"
"See peaks olema teile õige mees. Sedasorti mehele te meeldite väga. Vaadake, vein, mille ma ära saatsin — see ei kõlba inimesele, kes armastab šampanjat ja homaari ega ka väga noorele inimesele — see on liiga vänge ja toores. Aga selles on sisu. Teis niisamuti. Selle õigeks hindamiseks läheb tarvis kaunis kogenud maitsmismeelt. Ühel päeval astute teie ja see vein oma õigustesse. Kas mõistate?"
"Te arvate nii?"
"Jah. Aga teie meheks ei saa sedalaadi inimene, keda teie ootate. Te olete alati mõelnud, et keegi hakkab teid suunama, eks ole?"
"Noh..."
"Aga te leiate, et hoopis teie mõistus on määrav. Tema tunneb selle üle suurt uhkust. Ja teie avastate, et mees on usaldusväärne ja hell ning kooselu laabub päris hästi."


  • Rufinide aias oli kaks roosipõõsast, üks punaste, teine valgete õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi vooruslik proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta süütusega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane.


  • Tema ainus kujutlus õiglusest oli see, et temal peab olema õigus; tema ainus kujutlus valitsemisest oli häbematu lihtrahva vihane pommitamine.
  • Vana daam, kelle mälus oli väga pikk rida lahkunud majateenijaid, põlgas üle kõige häbematust ja ninakust, mis tema kogemuste põhjal tähendasid kõnelemist enne kõnetamist ja tema nõudmiste ennetamist, mis võttis temalt mõnu küsida, miks neid polnud ennetatud.


  • Hapra liblikana oli tundunud talle tüdruk. Madis ise oli raskekaaluline mees. Sellepärast. Tüdruku hirvesilmad — teisiti Madis ei osanud — tüdruku kergus ja jultumus, julgus igast hetkest võtta viimast, kujunes heaks vastukaaluks Madise tõsidusele.


  • Sõltumata aastaajast jookseb mu akna eest mööda kasse – halle, triibulisi, punaseid, musta-valgekirjusid, kollaseidki, aga alati jultunult enesekindlaid. Sageli näen neid suunduvat idast (Narva jõe ja Vene konsulaadi poolt) läände, päike selga pleegitamas. Enamasti lõpetavad nad teekonna sellega, et sukelduvad Kaitsepolitseiameti piirdeaia alla ja kaovad siis mu vaateväljast. Kelle heaks nad ses vastandlike huvide linnas töötavad, küsin endalt vahel. Tõenäoliselt ei esinda nad muud kui rahvusvahelist kaslust, tõden siis sama targalt.