Menuett

Proosa

Reveransid ja kummardused kestsid ligikaudu pool tundi; viimaks need lakkasid ning tüse buketiga isand kuulutas valjusti, et tseremoniaaltantsud on lõppenud, ja andis muusikutele käsu menuetti mängida. See rõõmustas Korsakovi, kes nüüd silma paista lootis. Noorte naiskülaliste hulgas meeldis talle eriti üks. See oli umbes kuueteistkümneaastane, oli riietatud uhkelt, kuid maitsekalt ning istus tähtsa ja range välimusega eaka mehe kõrval. Korsakov tõttas jooksujalu neiu juurde ja palus osutada talle seda au: temaga tantsida. Noor kaunitar heitis talle hämmeldunud pilgu, ilmselt ei teadnud ta, mis ütelda. Tema kõrval istuv mees süngestus veelgi enam. Korsakov ootas neiu otsust, kuid buketiga isand astus tema juurde, viis ta saali keskele ja sõnas tähtsalt: "Mu härra, sa oled eksinud: esiteks astusid sa tolle noore daami juurde, ilma et oleksid talle kolme nõutavat kummardust teinud; teiseks arvasid sa heaks teda ise välja valida, kuigi menuettide puhul kuulub valikuõigus daamile, mitte kavalerile; seepärast pead sa karistust kandma ja nimelt suure kotka karika tühjendama." Korsakovi imestus kasvas iga hetkega. Sedamaid piirasid külalised ta ümber, nõudes lärmakalt seaduse viivitamatut täitmist.
Aleksandr Puškin, "Peeter Suure moorlane", III ptk, tlk J. Piik, rmt: A. Puškin, "Proosa" (1970), (lk 18-19)

17. sajandil "õukonnakõlbulikuks" saanud menuett oli algselt elavaloomuline rahvatants Edela-Prantsusmaal, Poitou’s. Ka õukondades tantsiti menuetti esialgu küllaltki kiires tempos ning lõbusalt (Brossard, 1703), kuid aja jooksul, aristokraatide väärikuse kasvades, aeglustus tempo tunduvalt. Saint Simon mainib sellise "taandarengu" ühe konkreetse põhjusena asjaolu, et vananev kuningas Louis XIV keelas esitada menuetti kiiremini, kui ta ise seda tantsida jõudis. Kuninga käsk oli seaduseks ja nii aeglustati menueti tempot kogu Prantsusmaal. 1750. aasta "Encyclopedies" kirjeldatakse menueti karakterit kui "rahulikku ja õilsat". Seda tantsiti väärika hoiakuga, nappide vihjeliste liigutuste ning kummardustega. Selline tasakaalukas elegants peegeldub ka 18. sajandi alguse kontsert-menuettidest, mille esitamiseks Matthesoni sõnul on vajalik vaid "tagasihoidliku lõbususe olemasolu".
- Nikolaus Harnoncourt, "Kõnelev muusika", tlk Tarmo Vaask, 2003, lk 196

Aga kui ma tantsin, tibu, siis tunnen ma, kuidas iga tilk minu kehamahla on nagu ravim, kõvem kui koeraila või sipelgahape, iga minu higipiisk on kullast, aga ainult siis tõesti, kui me üksteise seltsis oleme saanud ennast natuke solgutada. Me peame mõnikord kokku hoidma ja üksteist üle keha imetlema, millegipärast on see vajalik, ma tunnen, võib-olla sellepärast, et meie kadedus mlma vastu saab alguse teise tüdruku kehast. Me tantsisime valssi ja hopakki ja tangot ja tšatšat, vähe sellest, me tantsisime menuetti. Küünlad põlesid ja meie nahk lõi helkima, usud! Me olime kui siud, halastamatult ilusad, silmad mürkilusad. Ma olexin võinud sünnitada ühel neist õhtutest, ma olin loomisest lõkendav!
- Jaan Undusk, "Kiri provintsist", Vikerkaar 7/1987, lk 5

Luule

loiult võbeleb
valgete liblikate
habras menuett

Lilian Härm, "*loiult võbeleb ..." kogus "Naeratus varjude varjus", 2019, lk 21

Draama

DON ALBERIGO:
Ma tahan,
et kui kord pulmi peab Florela,
kui mitte muud, siis menuetti
ta tantsida peab oskama.
DONJA FLORELA:
Nii menuette kui ka muud,
sest ilma tantsuta on igav.
Kõik teised tantsivad, kuid sina
pealt vaata tummalt, liikumata
ja haiguta - sa muud ei ole
kui saali seinailustus.

Félix Lope de Vega, "Tantsuõpetaja", tlk August Sang, rmt: "Hispaania pärand - Kuldajastu komöödia" (2004), lk 83