Kalts

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Thomas Waterman Wood, "Kaltsukorjaja" (u 1860ndad)

Proosa[muuda]

  • Meie aga - meie mõtlesime veidrale enesevaatlusvaimule, mis oli meis juba aset võtnud. Mõtlesime temale ta jääsilmade ja pikkade kõverate sõrmedega, temale, kes pesitseb hinge sügavaimas sopis ja kitkub meie olemust, nii nagu vanad naised kitkuvad siidist ja villasest riidest lappe.
Tükk-tükilt kitkusid need pikad, kõvad ja kõverad sõrmed, seni kui kogu meie "minast" oli jäänud vaid kaltsuhunnik, ja nii olid läbi uuritud, puruks kitkutud kõik meie parimad tunded, meie kõige algupärasemad mõtted, kõik, mis me olime teinud ning öelnud; jääsilmad olid vaadanud pealt ja hambutu suu oli irvitanud ning sosistanud:
"Kas sa näe, kaltsud, ainult kaltsud!"
  • Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga". Tõlkinud Marje Pedajas. Tallinn: Eesti Raamat, 2006, lk 94


  • Alleyn uuris paraadnale kinnitatud kolletunud nimekaartide rida. Miss O’Dawne’i tuba oli kolmandal korrusel. Ta möödus siin ümbruses paratamatust õli- ja tahmaseguse ämbriga koristajamutist, kelle hall jube põrandakalts nägi välja nagu uppunud rott.
"Tere hommikut," ütles Alleyn. "Kas miss O’Dawne on kodus, kas te teate?"
"Kodo," ütles koristaja, vihaga roti kaela kahekorra keerates. "Häh! Ega ta veel voodist pole tõust!"
  • Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud". Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst 1993, lk 142


  • See on loomine, uue elu andmine. Sa päästad ta surma küüsist, hävingust, alandusest, surud ta vastu rinda ja viid ta vägisi sammu aeglustades koju, paned ukse lukku... te olete kahekesi... et keegi meid ei segaks... ja võtad siis välja oma riistad, puhtad villased ja linased kaltsud, liivapaberi, seemisnaha, pintsetid, harjad, puhastusvahendid, õlid, vahad, lakid, sa kraabid, võiad, ootad, oletad, loodad, heidad meelt, töötad edasi, kraabid veel, hõõrud, otsekui oleks su oma elu mängus... peatud, võhm väljas, asud jälle tööle, unustad söömise ja magamise... kuni viimaks... — Ah, see on veel palju ilusam, kui ma lootsin. Labase värvikihi all pole ainsatki krammi, ainsatki pragu... täiesti terve puu... haruldane materjal... lausa ime, te olete ju seda näinud... Jah, ta on näinud... hiilgav, kuninglik, hoolega hoitud, oma õigustes taastatud... — Jah, ma olen seda imetlenud...

Luule[muuda]

[Cosimo:] Õilsad südamed
on siidist purjed — rebenevad tormis
ja tuulevaikuses nad ripnevad kui kaltsud.


Ta mõtles, et pidas hästi vastu. Ei saa kurta,
tal polnud küll iseennast, aga ta pidas hästi vastu, rippus
toki otsas, kokkukeeratud kerjakott. See oli hea tokk, hästi hoidis teda püsti,
sel oli palju nimesid, palju aadresse, sellele kriibitud oli üleolevaid, piiratud nalju.
Ta tundis neid lapsest saati,
üks uhkem kui teine lõgistas naerda, torkis ta isa ja emagi näpuga. Vahtides ülevalt alla.
...
Kes õigeid tähti ei räägi, ei ela,
puuduolevat tähte ei ihalda.
Ta mõtles, ta pidas ju hästi vastu. Nüüd kerjakoti peab laiali laotama,
kaltsude raudse sisu

  • Elo Viiding, "VASTUPIDAVUSE PIDEVUSEST", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 7-8