Õilsad südamed

"Taustaks taskuformaadis renessanss, sisuks taskuformaadis reformatsioon — Savonarola episood."

Templirüütlite omaaegsest ümmargusest kirikust olid säilinud ainult mõned katkised sambad ja niisama halvasti koheldud kivikujud siia maetud kõrgete rüütlite haudadel.

"Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes" on Karl Ristikivi ajalooliste romaanide tsükli kolmanda triloogia avateos. Ilmus Lundis, Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandes 1970 ning 2004. aastal Varraku kirjastuses Mardi Valgemäe järelsõnaga.

Tsitaadid Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandest, Lund, 1970.

• [Samuel E. Potts:] Kõigepealt tuleb William Shakespeare. Siis ei tule kedagi. Siis ei tule kedagi. Siis tulevad teised Elisabethi-aegsed autorid — Ben Jonson, Christopher Marlowe, Thomas Kyd ja teised ta pummelungivennad, kelle hääli on raske üksteisest eraldada. Siis tulevad Jamesi-aegsed diadohhid, kelle hulgast harva kedagi peetakse vääriliseks nimepidi nimetada. Ja siis lõpuks kuningas Charlesi aegsed näitekirjanikud, keda niisama harva peetakse vajalikuks üldse nimetada. (lk 7-8)

[Cosimo:] Õilsad südamed
on siidist purjed — rebenevad tormis
ja tuulevaikuses nad ripnevad kui kaltsud.

• (lk 42)

[Orlando:] Nüüd Medicite asemel on ainult
Fra Girolamo, kelle kaudu Kristus
meid käsutab kui mõistuseta lapsi
ja ette kirjutab, ei ainult paastu,
vaid iga söömaaja, riided, kingad,
nii juuste kui ka mõtte pikkuse.
Jah, iga sõna selles pühas riigis on loetud.
Selles taeva lilleaias
meid kärbitakse kogu aeg kui põõsaid
ja missastki jääb ainult Kyrie.

• (lk 50-51)
• [Muriel:] "Kas arvad, et üldse mõni mõte, mõni idee oleks tekkinud slumis? Sibi peas pole kunagi tärganud ühtki mõtet, ta on ainult teiste omadele väetist vedanud." (lk 65)
• [Tom:] "Mu oma ema pole oma elu jooksul saanud East Endist kaugemale kui Buckinghami paleeni. Kui ta tagasi tuli, ütles ta, et talle ei meeldi välismaal. Seal räägitakse nii imelikku ja arusaamatut keelt." (lk 69)
• [Morris:] "Näitleja, kes juba alguses oma osast üle on — sellega on kõik läbi. Ta kõlbab parimal juhul ainult James Bondi mängima." (lk 87)
• [Walter ja Tom:] "See, mis toimus Firenzes nelja aasta jooksul, kordus mujal hiljem hoopis pikema ajaga, suuremas skaalas ja palju verisemalt. Aga tulemus oli üks ja sama. Vanad, roostetanud ahelad asendati uutega ja tugevamatega."

"Aga midagi positiivset tõi see ometi endaga kaasa?"

"Muidugi — sepad said tööd." (lk 93)

• [Lord Rothbury:] Teater ja kirik on alati publiku pärast võidelnud. Ja see on kirik, kes kaotab, sest ta repertuaar on liiga piiratud." (lk 189)
• [Tom:] Vana ja uus puritanism sarnanevad üksteisega nagu parema ja vasaku käe kinnas. Täpselt ühesugused, ainult ümber pöördud. Vanad head viktoriaanlased olid teoorias ranged, aga praktikas vaatasid meeleldi läbi sõrmede. Oli asju, millest ei sobinud rääkida, aga mille olemasolu vaikides aktsepteeriti. Uued puritaanlased on sõnades nii liberaalsed kui üldse mõeldav. Aga häda sellele, kes nende õpetuse järgi käib!" (lk 193-194)