Ngaio Marsh

Edith Ngaio Marsh (23. aprill 1895-18. veebruar 1982) oli Uus-Meremaa kirjanik, näitleja ja lavastaja. Eesti keelde on tõlgitud mitu tema kriminaalromaani.

"Roimakunstnikud"

Tsitaadid väljandest: Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud". Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst, 1993.

Alleyn kummardas üle reelingu ja nägi all rusket märga sadamakaid ning inimeste ülesvaatavaid nägusid. Minuti või paari pärast kaovad nad kaugusesse, minetavad tähtsuse ja muutuvad hägusaks mälestuseks. — "Me käisime Suvas sees."

Tal tekkis ootamatu soov joonistada mõttes ring ümber all avaneva vaatepildi, isoleerida nähtu muust maailmast ja söövitada see selgelt igaveseks mällu. Alguses ajaviiteks, kuid siis absurdini keskendudes, alustades üksikasjust, hakkas ta mälu fotografeerima. Värvitud juustega pikakasvuline fidžilane. Juuksed olid leekpunased valmimata banaanide arseenrohelise kuhja taustal. Ta fikseeris nähtu ja ta pilk peatus. Uuesti — alt paistev pruun nägu veest peegelduvates värelevates sinakates pooltoonides, uuesti — läikiv tume keha, rakursis nähtuna, valge niuderätt, kõhnad jalad. Jalgadest märgade plankude taustale joonistuv kujund.

Algas võidujooks ajaga. Millise osa vaatepildist suudab ta mällu salvestada enne laeva lahkumist? (lk 7, algus)

Naine ronis paadi ninna ja Alleyn võis nüüd näha, millega ta ametis oli olnud. Avatud värvikasti kaane vastu toetus väike lõuend. Alleyn võpatas. Tundus, et lõuendil oli Suva sadamakai mälupilt, kuid Alleyni teadlikult töödeldud pildist lihtsustatum ja mõistetavam. Visandil oli peaaegu pedantselt täpselt edasi antud stseeni atmosfäär. Maalitud oli see väga tõetruus maneeris selgepiiriliste järskude tõmmetega. Sinipunaste ja roheliste eredate värvilaikude muster hõivas maali pinna nagu täiusliku lause harmoneeruvad silbid.

Maal oli teostuselt lihtne, kuid Alleynile sügavat rahuldust pakkuv — pigem emotsiooni väljendus kui visuaalse mulje ülestähendus. Maalikunstnik huulte vahel läitmata sigaret, silmitses ükskõikselt oma tööd. Ta kobas püksitaskuis, ei leidnud midagi peale värvikaltsuks kasutatud taskuräti, ning kündis sõrmedega läbi soengu. (lk 8-9)

"Mr. Alleynil on peas daam maaliga," ütles üks nooruk.

[miss van Maes:] "Mis — tema? Kel nägu rohelisest värvist sopane? Ega mr. Alleyn pole ära pööranud, ega ju? Uhuh, minu arvates naine, kes nii inimeste hulgas ringi käib, endast lugu ei pea. Kas nägite ta kitlit? Ja pilti? Noh, pidin olema viisakas ja ütlema, et vahva pilt, kuid keegi ei vala pisaraid, et tal jäi see lõpetamata. Suva kai! Näis, et tabasin kümnesse, kuid sügavam mõte jäägu igaühe arvata. Kuulge teie, mr. Tugev-Vaikne-Nuuskur, lõpetage mu piinad ja öelge, et see naine on teile null." (lk 12)

Basil Pilgrim. Basil, kui ma ei eksi, ongi Valmai jahisaak. Tal on tiitel Hon., tead küll, ja vana lord Pilgrim on haua poole vaarumas. Tema ongi see "aadlik, kellest sai primitiivmetodist" — küllap mäletad, paari aasta eest. Lehtedes oli juttu palju. Ta astub üha uuesti avalikkuse ette sündivuse piirajatele põrgutule kuulutajana. Basilil oli kuus temast vanemat õde, ning leedi Pilgrim suri teda sünnitades, nii jäigi leedi seisukoht sündivuse piiramise suhtes meile teadmata. (lk 14, katke Agatha Troy kirjast Katty Bostockile)
Õnnetuseks oli kellelgi see "Paleti" number, kus olid minu näitusele pühendatud lisaleheküljed. Iludus nägi seda ja otsustas, et olen ikkagi tõeline kunstnik. Kui ta nägi kuninga portree reprot, tõmbas ta kõrvad peadligi ja kleepis end kindlalt mu kannule. — Kas poleks vahva, kui portreteeriksin teda enne Honolulusse jõudmist? Ta paps sureks vaimustusest. Staar vahetas kuus korda päevas tualette ja minu pilgu all sündis iga kord ümber. Pidin simuleerima närvipõletikku käes, lausa needus, sest tahtsin portreteerida üht kaasreisijat — väga hästi portreteeritav subjekt, kel on ilus kondikava. Siiski sain pärast Honolulut tööle asuda. Subjekt on detektiiv, kes näeb välja nagu grand. (lk 15, katke Agatha Troy kirjast Katty Bostockile)
Imelik küll, kuid ta [Agatha Troy] küsis minult järsku pahurtõrjuva häälega, kas ta tohib maalida mu portree. Et mind pole varem kunagi "pudredeeritud", siis on kole tunne, kui kellegi silmad puurivad end sedasi sinu sisse; nad vahivad sind sellise uuriva, osavõtmatu pilguga. Ta tuli mõnikord isegi päris ligi ja vahtis otse silmast sisse. Lausa alandav protseduur, usu mind. Ma püüdsin vastata sama osavõtmatu pilguga, kuid see polnud lihtne. Maal tundub olevat päris briljantne, kuid meeltärritav. (lk 18, Roderick Alleyni kirjast Nigel Bathgate'ile)
"Niisiis," ütles Troy valjult, "ma sean poosi õigeks."

Kõik pöörasid pilgud temale. Troy astus troonile, mis oli, nagu ikka, ratastel poodium, ja hakkas korraldama kohta modellile. Ta pani kirsipunase padja maha ja võttis siis seinaäärsest kapist pika sinise siidkangatüki. Kanga ühe otsa laotas ta üle padja ja kinnitas nööpnõeltega, teise otsa voltis käte vahel hoolikalt pikuti voltideks ja vedas kaares teisele poolele ning torkas siis voldid nööpnõeltega poodiumi põranda külge kinni.

"Vaata, Sonia," ütles Troy. "Umbes nii." Hoidudes kangast eemale, Troy põlvitas ja heitis siis külili põrandale, kõverdunud keha tahapoole nõjatatud, parem puus kõrgemal, vasak kandmas keharaskust, ülemine kehapool painutatud, nii et mõlemad õlad puudutasid põrandalaudu. Märgates väänet, tegi Sonia hukkamõistva näo. (lk 21)

Watt Hatchett, Troy austraallasest protežee, oli lühikest kasvu erakordselt tõmmu nooruk, kes nägi välja nagu lõunaeurooplane ameerika filmis. Ta oli pärit Sydney vähemsoliidsest rajoonist ja oli rabavalt lihtsameelne, enesekindel, egoistlik ning innukas. Tal polnud nähtavasti mingeid esteetilisi pertseptsioone, seepärast tundus tema kaheldamatu anne nagu parasiittaim, mis hämmastavalt jõudsalt lokkas vähetõotava ja viletsa kännu otsas. (lk 22)
Kõrgeauline Basil Pilgrim, uskuge või ei, aadlikust primitiivmetodisti poeg, oli meeldiva välimusega 23-aastane noormees, kelle tööd olid siirad ja võimekust näitavad, kuid siiski veel mõnevõrra kobavad. Ta isa, kes pidas iga kunstikooli pahede ja kõlvatuse taimelavaks, oli nõustunud vaid seetõttu Basili tulekuga Troy õpilaseks, et Troy vanemad olid lord Pilgrimile tuttavad alamaadlikest maaomanikud, ja veel seepärast, et Troy ise oli kord maalinud pildi äratuskoosolekust. Troy mõnevõrra irooniline teemakäsitlus polnud silma torganud lord Pilgrimile, kes nii mitmeski mõttes oli silmatorkavalt tobe vanamees. (lk 22-23)
"Kas te kõik märkasite modelli nihelemist?"

"Või veel!" ütles Watt Hatchett. "Ta oli ninakas, tõesti, lausa ninakas! Ta oli pähe võtnud, et oli eriline. Ta oli mulle ristiks kaelas, sulatõsi, pidevalt nöökas mind kui aussit."

"Aussi," oigas Malmsley, "aussi, tassi, kulla, kehva — jumal säästku mind neist neetud lühendeist!"

"Kuulge, mr. Malmsley, ma räägin parem pesuehtsat austraalia slängi,kui häälitsen, nagu oleks kalaluu kurku kinni jäänud. Aussi ma olen. Ja veel mis — kui jalutaksite Bondi rannal selle pooleldimälutud heinasuutäiega, mis teil larhvist välja tolkneb, helistataks kohe loomaaeda ja küsitaks, mis loom on sealt lahti pääsnud." (lk 51)

"Taeva nimel, säilitagem mõõdutunne," ütles Troy. "Vaeseke oli tõesti vihaleajav, ja me kõik oleme üha uuesti ja uuesti lasknud end tal marru ajada." Ta vaatas Alleyni poole. "Tõepoolest, võiks öelda, et meist igaüks on ühel või teisel korral tundnud, et tahaks teda tappa."

"Jah, miss Troy," ütles Phillida Lee, kes vahtis üha Katti Bostockile otsa, "kuid igaüks pole seda välja öelnud, eks?"

"Mu jumal —"

"Katti," ütles Troy, "palun!"

"Ta ütleb lausa välja, et —"

"Ei, ei," ütles Ormerin. "Säilitagem, nagu Troy ütleb, mõõdutunne. Kui viha ise võiks tappa, siis saaks igaüht meist mõrvariks pidada. Aga kes meist mõrvas —" (lk 52-53)

"On täiesti selgelt näha," ütles Ormerin valjult, "milline on politsei arvamus. See härrasmees, mr. Alleyn, kes on nii vaikne ja viisakas, kes ootab vaikides, et me end blameeriks, teab sama hästi kui meist igaüks oma sisimas, et selle tüdruku mõrvar viibis ateljees tol hommikul, mil eksperimenteerisime pistodaga. See on endastmõistetavalt selge. Kuna pole ilmselt tajutavat motiivi, mis torkaks silma nagu palk, siis mr. Alleyn istub, vaikib ja kuulab. Ja meie — meie lobiseme." (lk 53)
"Kihlatute rõõme..." kordas Alleyn.

"Mida ma valesti ütlesin?"

"Milline kõrgelennuline ütlemine!"

Hetkeks varises nendevaheline müür. Nad vaatasid teineteisele otsa nagu vanad sõbrad.

"Nojah," ütles Troy. "Nad tulid tagasi väga muhedate ja mõnusate ja ennasttäis nägudega ja teised tegid nende arvel palju nalja. Välja arvatud Sonia, kes oli nagu kõuepilv. Seacliff räägib lausa sulatõtt. Teate, Sonia oli möödunud aastal peamine tõmbenumber, vähemalt meesõpilaste jaoks. Tal oli kombeks puhkeajal omamoodi õukonnavastuvõtte korraldada ja omast arust, oh teda lollikest, oli ta mingi boheemlassireen. Siis ilmus Seacliff, kes näitas talle ta koha kätte. Sonia läks vihast lolliks. Te ju teate, milline see Seacliff on. Ega ta eriti ei varja, et mehed teda tahavad, eks? Katti ütleb, et ta on edukas nümfomaan."

"Pilgrim paistab olevat läbinisti korralik sell."

"Pilgrim on kena poiss."

"Kas teile on kihlumine meeltmööda?"

"Ei, ei ole. Ma arvan, et ta jahib Pilgrimi tiitlit." (lk 63-64)

[Miss Bostock:] "Garcial pole vähemaidki südamepiinu raha vastu võttes. Garcia jaoks on raha midagi sellist, mida peab olema, et edasi elada. Kuidas raha saadakse, see rolli ei mängi. Ta oleks võinud saada heapalgalise koha hauakivifirmas. Troy otsis talle sellise võimaluse. Kui aga Garcia nägi inglitega ja avatud piiblitega hauakive, ütles ta midagi ropusti ja kõndis minema. Ise oli sel ajal tegelikult näljas," ütles Katti poolenisti endale, ja lisas kuidagi vastu tahtmist imetlevalt, "kuid valget lippu ta ei lehvitanud." (lk 73)
"Sul pole vähimatki vabandust pettemanöövriga sissetungi õigustamiseks, tead ise. Mul on pagana kõva kavatsus sind üle läve tõsta."

"Jäta nüüd! Ma stenografeerin kõik jutud ja keegi ei näe mind, kui ma istun tugitoolis seljaga teiste poole. Siis saab Fox oma basiliskipilguga puurida kogelevaid tunnistajaid. Kõik läheb nagu määritult. Kas oled nõus?"

"Olgu. See on küll päris määrustevastane, kuid vahetevahel on sellest ehk kasu. Poe sinna nurka."

Nigel ruttas hämarasse toanurka, keeras kõrge seljatoega tugitooli seljaga toa poole ja sukeldus istuma.

""Ma olen nähtamatu"," tsiteeris ta, ""ja ma kuulan nende nõupidamist pealt." Shakespeare."

"Võtan su hiljem käsile," ütles Alleyn süngelt. "Fox, ütle neile, et saadaksid järgmise sisse." (lk 75)

"Fox, mida sina arvad?" küsis Alleyn.

"Nojah, sir, ma pean ütlema, et söögitoas laua ümber rääkisid nad väga vabalt. Kogu see jutt armukestest ja seksihimust ja nii edasi. Väga vabalt. Nende kommetel polnud eriti vahet sellise rahva kommetega, kellega me trahviroodus kokku sattusime, — kui uskuda, mida kuulsime. Ainult et kuritegelik maailm on liiderlik, suutmata sellele intellektuaalset värvingut lisada, kui taipate mu sõnade mõtet. Ehkki pean ütlema," jätkas Fox mõtlikult, "et minu arust pole see seltskond sugugi nii vabade elukommetega, kui nad meid uskuma tahavad panna. (lk 81)

"Kui on olemas hulk üksikisikuid, kes ütlevad, et see-ja-see on kalk ja hoolimatu inimene, siis miks ka mitte — " ütles Fox, " — tavaliselt selgub, et neil oli õigus." (lk 99)
"Hipkinid paistavad oleval väga korralikud inimesed. Miss Troyle ustavad. Neil pole seltskonnast eriti midagi head öelda. Mrs. Hipkini arvates on nad kõik samast puust. Mrs. Hipkinit, nagu ta ise ütles, mõrv ei üllatanud ja ta oli valmis hullemakski."

"Mis? Kas ta ootas massimõrva?"

"Minu arvates ta isegi ei teadnud. Ta on presbüterlane, põline šotlanna, neiupõlvenimi McQumpha. Tema sõnade järgi elusa modelli järgi akti maalimine pole parem kui porduelu, ja ta ütles välja oma arvamuse Sonia Gluckist — ülepea patu sees. Sellised on lood. Hipkin ütles, et tema arvates oli Garcia linnukesega, ja Sadie ütles, et kord proovis Garcia teda käperdada ja ta andis talle täie vastu vahtimist. Sadie on õige südi tüdruk, tõepoolest! Nad ütlevad, et miss Seacliff pole kellegi daam, otsustades selle järgi, kuidas ta teenijatega käitub. Kõrgeauline Basil Pilgrim on ainuke, kelle vastu neil ilmselt austust näib olevat." (lk 100)

Nad leidsid kirju rohkeni kui lootsid. Kaks tualettlaua sahtlit olid täis ilusti kokkuseotud kirjapakke.

"Appi!" hüüatas Alleyn. "Fox, kirjad tuleb läbi vaadata. Võib midagi leida. Sina võta see kuhi. Väga erilised. Punase paelaga seotud. Usun, et Pilgrimilt. Jah, seda nad on."

Fox pani prillid ette ja hakkas tuimalt Basil Pilgrimi armastuskirju lugema.

"Väga džentelmenlikud," ütles ta pärast kolme esimese läbilugemist.

"Sul ei vea. Minule on sattunud terve seeria kõige kirglikumaid kirju noormehelt, kes teda oma kibestuses ja teadmatuses miraažiga võrdleb. Jessas, siin on sonett." (lk 123)

Ta lahkus toast paariks minutiks. Ta naasis väikese pronksist peaga; see oli vana naise skulptuurportree umbes pooles elusuuruses. Troy asetas pea madalale lauale ja tõmbas kardinad eest. Kalk valgus ujutas üle väikese pronksskulptuuri. Seal see oli, väga tüüne ja õilis, lihtsad vormid andsid suure väärikustunde. Valgus langes skulptuurile ja varjud näisid ellu ärkavat.

"Kõik kannatused kannatatud," tsiteeris Alleyn pärast hetkelist vaikust.

"Täpselt," nõustus Troy. Ta puudutas saleda sõrmega õrnalt kuju. "Garcia kinkis selle mulle," ütles Troy.

"Pole vist liiga kõrgelennuline öelda, et tundub, nagu autoriks oleks valgustatud pühak."

"Noh, ega ikka ei olnud. Autoriks oli liiderlik vargapoiss tänavarentslist, kes on juhuslikult suurepärane meister. Kuid — " Troy hääl värahtas. "Püüda kinni ja puua üles mees, kes on selle teinud —"

"Jumal — jah, ma tean — ma tean." (lk 136)

Alleyn jättis Foxi hommikust ajalehte lugema ja tormas teisele korrusele ema töötuppa. See oli suur ja päikesepaisteline tuba, täis, leedi Alleyni enda sõnade järgi, vanaduspõlve elatusallikaid. Toa keskel olid hiigelsuured kangasteljed. Akna all oli raamatuköitepink. Ühel seinal rippus kaunis tikanditega seinavaip, mille leedi Alleyn oli valmistanud kord käsitöövaimustuse hoos, teisel seinal rippus tammine kappaltar, valminud suure puunikerdamisevaimu laineharjal. Ka vaibad põrandal olid ta oma käsitööd, etteriputatud kardinad olid tema kootud, peentikandid toolide seljatugedel olid ta enda looming, ja ta oli valmistanud kõik need asjad erakordselt ja üllatavalt hästi.

Praegusel hetkel oli ta kangastelgede taga värvitud lõngasid sorteerimas. Tal oli pühalik ilme. Turnbridge Tessa, emane saksa lambakoer, lebas ta jalgade juures.

"Halloo, kallis," ütles leedi Alleyn. "Kas sa arvad, et mr. Bathgate kannaks punast ja rohelist? Tal on hallid silmad, — oh muidugi! Ehk halli ja purpurpunast?"

"Tema silmad?"

"Roderick, ära ole rumal. Ma ju lubasin kududa talle tviidi. Sinu tviid on valmis. Seal kirstus. Mine ja vaata." (lk 141)

Alleyn uuris paraadnale kinnitatud kolletunud nimekaartide rida. Miss O’Dawne’i tuba oli kolmandal korrusel. Ta möödus siin ümbruses paratamatust õli- ja tahmaseguse ämbriga koristajamutist, kelle hall jube põrandakalts nägi välja nagu uppunud rott.

"Tere hommikut," ütles Alleyn. "Kas miss O’Dawne on kodus, kas te teate?"

"Kodo," ütles koristaja, vihaga roti kaela kahekorra keerates. "Häh! Ega ta veel voodist pole tõust!" (lk 142)

Miss O’Dawne’i ühetoaline eluase jättis mulje, nagu oleks seda välgukiirusel kraamitud, et luua korra illusiooni. Kapiuksed varjasid vaevaga oma pungis sisu, sahtlid olid suurele vastupanule vaatamata kinni pressitud ja aniliinpunase kunstsiidist voodikatte all diivanvoodi peatsis kerkisid kuhjamügarad. Kaks nefriitrohelist patja lömitasid voodi peatsis vastu seina, voodi alt piilus arglikult sumadani nurk. Miss O'Dawne ise oli üllatavalt korraliku välimusega. Ta make-up reetis, et tegemist oli kiire ümberrõivastumise profiga. (lk 144)
"Ma lähen korraks helistama," ütles Alleyn. "Ma pole kaua ära."

"Hästi, mu kallis. Mr. Fox, valage endale ise klaasitäis ja öelge, kas olete selle õnnetu mehe teoseid lugenud?"

Fox pani prillid ninale ja uuris pühaliku tõsidusega "D. H. Lawrence’i kirjade" kaant.

"Pean möönma, et ei ole," ütles ta, "aga mulle meenub, et me panime selle mr. Lawrence’i piltide näituse kinni aasta või kaks tagasi. Oli väga moekas näitus."

"Ahjaa. Need pildid! Mis te neist arvasite?"

"Raske öelda," ütles Fox. "Muidugi, paragrahvi alla nad mahtusid ilusti, seda tuleb möönda, kuigi värvid olid ilusad. Teile poleks piltide teema meeldinud, mileedi." (lk 180-181)

"Constable'i maastik konstaablitega"

Ngaio Marsh, "Constable'i maastik konstaablitega". Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst, 1994.

Nüüd vilkus jõgi ise majade vahelt ja vahekäikude otsast. Kui lõpuks avanes tõkestamatu vaade, oli jõgi ta silmis ilus. Ei maaliline ega suurustlev, vaid elav ning heasoovlik, looklemas läbi linna talle ajaloo poolt antud mandaadiga. Talle tuli pähe mõte, et jõgi on midagi, millel oli õigus omaette eksisteerida, ning et teda teenindavad kaid ja tänavad kuulusid nii jõele kui ka iseendile. (lk 11)
Ta pilk viibis kui mitte just koomilisel, siis igatahes ebaharmoonilisel isikul. Sellel puudus kooskõla. Bordoopunane kostüüm, masendav džemper ja tagatipuks kootud džokimüts — kõik oli nagu selga loobitud ja juhuslikult külge jäänud. (lk 12)
Pingest vabastas teda apokalüptilise mootorratta ilmumine, mille sadulas oli noormees oma tüdrukuga. Keskpäevane päike sätendas vastu metallneetidelt ja muutis nahkülikondade ja poolde säärde ulatuvate saabaste pinna musta koorevenise taoliseks. Kiivrite alt sassis salkudena välja rippuvad rasvunud ja tolmused juuksed ulatusid mõlemal õlgadeni. Mootorratas möödus urahtades pargitud autost sohvriga roolis ning peatus. Nad toetasid saapad vastu maad ja nõjatusid nätsu järades vastu mootorratast.

"Pole midagi jultunumat," mõtles Troy, "kui nätsu järav lõust." Ja samal ajal sügeles ta käsi, et joonistada mootorratturitest mustvalge kontrastne pilt. (lk 15)

Baari tagaseinal rippus raamitud tekst, mis oli trükitud üsnagi logiseval kirjutusmasinal.

Sodiaagimärgid

Taevavägede jahiretke eel
on Jäär, Sõnn ja Kaksikud teel.
Vähi taga Lõvi kannul
Neitsi ja Kaalud aeglasel sammul.
Siis Skorpion, Ambur ja Kaljukits koos
ja mees, kel õlalt nõust voolab veevoos.
Sulpsu veel Kalad kõige lõpuks
löövad sabaga retke tagatipuks.

"Eks ole armas?" küsis mr. Bard Troylt. "Kas olete nõus?"

"Nimemaagia," nõustus Troy. "Eriti selliste nimede puhul, see on alati mõjuv, kas pole?"

Mrs. Tretheway ütles: "Sain kelleltki mehelt, kes oli meiega koos lõbusõidul, ta ütles, et see on pärit mingist lasteraamatust."

"Sel luuletusel on just õige unelma mekk," ütles Troy. Tal tärkas soov panna sodiaagimärgid värssidele pärjaks ja luuletus keskele ning maalida selline pilt, võib-olla veel enne reisi lõppu. (lk 23, tegevus toimub lõbusõidulaeval nimega Zodiac)

Nüüd taipas Troy, et mr. Bard oli võtnud kindlalt nõuks talle külge lüüa. Oli see väljavaade meelitav või mitte, igatahes ei sobinud see kokku tema plaaniga viis päeva Briti siseveeteedel anonüümselt reisida. Oli selge, et mr. Bard teadis, kes Troy oli. Mr. Bard oli käinud hommikul ta autorinäitusel, mille avamisele Troy oli eelmisel õhtul Londonist kohale tulnud. Mr. Bard oli olnud küllaltki läbinägelik, et taibata Troy soovi jääda tundmatuks. Ilmselt oli mehel kavas teda sellega kiusata ja luua niiviisi mingid lähemad suhted. Mr. Bard oli narritaja. (lk 24)
Kui jätta jõujaamad kõrvale, siis on maastik jõest kaugemal lage nagu mujal Inglismaal: lame, lame, lame, ja kapteni sõnade järgi justkui ajaloo rataste all tasaseks triigitud. Punased ja Valged Roosid, rojalistid ja puritaanid, preestrid ja aadlikud. Põhja-Inglismaa keigarid ja Norfolki šotlastest palgasõdurid. Kogu kamp — sajandist sajandisse rõõmsalt trallamas üle kogu maastiku. Kas tead, et Constable veetis siin ühe suve ja maalis? Kirikutornid, nende ümber tillukesed külad, ja muidugi — lüüsid! Kas mäletad lüüsi "Meie ühises sõbras"? Suur libedate seintega uputuskast? Mul on see üha meeles, kuigi tammid oma müraga hirmutavad mind rohkem. (lk 32, Agatha Troy kirjast abikaasale)
Mr. Pollock mulle eriti ei meeldi. Ta on nii terava keelega ja distantsihoidev, ja ta peab nii läbinähtavalt meid rumalateks ("meie" all mõtlen mr. Bardi ja mind, ja muidugi vaest miss R.-C.-d), kuna me ei jaga tema antipaatiat värviliste suhtes. Muidugi teavad kõik, et kui nad laulavad kogu öö kalüpsosid neis kahtlematult jubedais üürikasarmuis, mida ta neile hiigelkallilt välja üürib, ja kui nad sõimavad ja karjuvad rõvedusi valgetele teismelistele, siis rajooni soliidsus kannatab. Jumala eest, aga kas valged üürnikud ei vii rajooni reputatsiooni alla? Ja mis on sel kõigel tegemist dr. Natouche’iga, kes käitub eeskujulikult? Minu arvates valgete-mustade vahekorra üks kõige hullematest külgedest on see, et keegi ei tohi öelda: mulle mustad eriti ei meeldi, seevastu aga tohib öelda: mulle ei meeldi lõunašotlased, või uelslased, või austraallased, või Kesk-Inglismaa inimesed, või ameeriklased, või Briti Lojalistide Liiga, või "Reader’s Digest".

On nii, et tumedanahalised on minu silmis atraktiivsed (dr. Natouche on märkimisväärselt atraktiivne), kuid seni, kuni inimesed, kes neid atraktiivseks peavad või ei pea, ei saa kohmetuseta seda tunnistada, on kõik käest ära! (lk 33, Agatha Troy kirjast abikaasale)

Troy ei pidanud ta ninakust vastulöögi vääriliseks. Ta küsis: "Te siis olete liblikapüüdja?"

"Õige. Harrastaja. Kas mu harrastus on teie arvates jube? Kardan, et liblikate kollektsioneerimisel on paha reputatsioon. Kas mäletate seda õudset filmi? Kas "Baskerville’ide koeras" ei kepselnud keegi mööda Dartmoori ringi, petteks kaasas liblikavõrk ja eetripudel?"

"Teiselt poolt aga on Nabokov sellele tasakaaluks."

"Õige. Kuid teile on mu harrastus ikkagi vastumeelt, ütles ta. "Näen teid väga selgelt läbi."

"Elusad ja lendavad liblikad meeldivad mulle enam." (lk 39)

Miss Rickerby-Carrick summutas vestluse nagu märg tekk tule. "Oi, ärge lõpetage, jätkake! Tõesti, palun, jätkake! Ma ei taha, et mul ainuski sõna kaotsi läheks," hüüdis ta, "sest toote esile minu jaoks kõige huvitavama aspekti. Ilu on kõikjal! Kõiges!" hüüdis ta ja viipas käega kaares mr. Lazenby prillide eest läbi. "Ilu on Tõde. Tõde — Ilu," deklameeris ta. "Muud ei ole meil vaja teada."

"Teie tähelepanek, miss Rickerby-Carrick, on väga sügavamõtteline," kommenteeris mr. Hewson lahkelt.

"Ma ei saa kuidagi teiega päri olla," ütles ta õde. "Ma olen näinud küll ja küll Tõde, mis polnud ilus. Koormate viisi." (lk 40)

Imelikult rahutu Troy läks mööda kitsast munakivisillutisega tänavat Tollardwarki turuplatsile. Seal puudus liigne toredus, mis rikub nii paljusid hoolikalt restaureeritud paiku Londoni-lähedastes krahvkondades, kuigi, nagu öeldi "Zodiaci" reklaambrošüüris, kõik oli suure hoolega päästetud Victoria-aegsete oskamatute vusserdajate käest. Kuid ei kellegi hool, jätkas brošüür, polnud suutnud restaureerida niššides olnud ja Cromwelli-aegsete voorusehullude poolt lõhutud õrnpeeni raidkive: päid, käsi, lehti, vanikuid. Kuid neljateistkümnendast sajandist pärit võõrastemaja oli unustusehõlmast ärganud, koletu suur tuulelipp — maha võetud Eleanori Risti ja Leedi Godiva mälestuskiriku katuselt St. Crispin-in-the Fieldsis — oli täies hiilguses ja südikuses paigal. (lk 47)
Troy uinus poole minutiga ja oli süllasügavuses unes, kui müra ta unepõhjast pinnale tõi. Ärkamist saatsid unenäod, milles ilmusid saeveskid, suruõhuhaamrid ja hambaarsti puurmasinad. Kui ta oli juba ärkvel, ei haihtunud unenägu ikka: rütmiline müra oli sealsamas, otse kukla taga, voogas sisse kajutiaknast, oli kõikjal. Ta kajut ujus jõelt peegelduvas kuupaistes. Ümbrus oli nagu rahu ise, kuid seina taga, kajutis number kaheksa norskas miss Rickerby-Carrick virtuoossemalt, kui Troy oli oma elus kunagi varem kuulnud. Sealt kostev pandemoonium sarnanes tavalisele norskamisele sama palju kui "1812" "Meloodilisele sepapajale". See oli monstroosne, see oli talumatu.

Troy lebas uskumatus häireseisundis, pooleldi naeru kihistades, pooleldi meeleheites, kui viled vaheldusid norsatustega, plahvatused järgnesid viledele.(lk 57-58)

Sel hetkel oleks Troy tahtnud visata mr. Tillottsoni kohaliku politseiseersandi tindipotiga, kuid ta lahkus end taltsutades ja komberdas, iiveldushoogude ründe all lookas, tagasi jõe poole. Enne päralejõudmist saavutas migreen haripunkti. Ta läks kibuvitsapõõsa taha varju ning ilmus sealt tuikudes, kuid parema enesetundega. (lk 76-77)
Järsku oli väike kajut täis ülikogukaid mehi. Nii dr. Natouche kui ka politseiülem Tillottson olid mõlemad kasvult üle kuue jala ja suhteliselt prisked. Troy hakkas neid mammuteid teineteisele tutvustama, kuid siis taipas, et neid olid juba teineteisele tutvustanud miss Rickerby-Carrickiga seotud õudsed formaalsused. Ta ei suutnud vältida oma pilgu sattumist mr. Tillottsoni roosadele kätele, mille nahk oli kergelt kortsu tõmbunud, nagu oleks ta pesu pesnud. Troyl oli väga hea meel, et Tillottson ei pakkunud talle teretuseks kätt, nagu oli ta südamlik komme. (lk 108)
[Agatha Troy ja mr Alleyn:] "Ma ei suuda endale andestada."

"Jah suudad. Kas tuleb alati loobuda tüütu inimese vältimisest kartuses, et viimane mõrvatakse?" (lk 125)

Hetkeks turgatas talle pähe mõte, et vägivalla kõrval, mis oli olnud jõe mineviku lahutamatu osa, polnud äsjases jõe rüvetamises midagi märkimisväärset, see oli isegi kuidagi asjakohane.

Vaene Hazel Rickerby-Carrick, arutles ta, oli astunud pikka rivvi, kus on uppunute näod ja tükeldatud laibad: Plantagenetid ja prantslased, lankasterlased ja jorklased, ümarpead ja parukalokkides pead, punsunud ja rüvetatud surnukehad. Need olid väetanud põlde ja toitnud jõge. Maastik oli neid endasse imenud ja läinud seetõttu võib-olla lopsakamaks. (133-134)

Alleyn polnud maalivõltsingute ekspert, kuid ta teadis, et võltsijad töötavad väga rafineeritult, üksikasjaliku täpsusega ja teaduslikult, kasutades seitsmeteistkümnenda sajandi kunsti reprodutseerides eriliselt valmistatud värvipigmente, fenoolformaldehüüdi ja lenduvat eeterlikku õli, kuumutamist ja vanu maale, mis kraabiti lõuendini puhtaks. Üheksateistkümnenda sajandi võltsingud võisid sellist tehnikat mitte vajada. Alleyn teadis, et isegi väga keskpärased võltsingud olid ära petnud kuulsate kunstnike leski, lähemaid kaastöölisi ja isegi kaunis häid eriteadlasi. Temani olid jõudnud kuuldused "ateljee-väljamüükidest" ja väited, et mitte iga autentne, signeerimata, hooletu visand ei kandnud läbinisti meistri käekirja. Muidugi oli levinud võte maalida võltsing vana maali peale. Röntgenipilt reedaks, kas nii oli toimitud. (lk 135)
Kui sündmused jätavad endast, nagu mõnigi meie hulgast tahab uskuda, ümbrusesse mingi defineerimatu jälje, siis pole see efekt sugugi silmapilkne. Mõrv ei paisku vaatajale silmapilkselt vastu toa seintelt, mis võis ujuda verest. Kui tuba on pestud, on ta jälle tavaline tuba. Kui vägivald tegudes või emotsioonides jääb tõepoolest kajastuma lähemasse ümbrusesse, siis on see protsess pigem kumulatiivne kui momentaanne. Sündmusest võib mööduda palju aastaid, enne kui inimesed hakkavad arvama: see on õnnetu maja. Või koht. Või laev. (lk 155)
[Mr. Alleyn:] Politseinikud, nagu kõik inimesed, on nõdrad, ja nagu kõik inimesed, teevad ka nemad vigu. Antud juhul eirati lihtsat ja elementaarset protseduurireeglit. Mees, kes eiras, oli keskealine provintsipolitseinik, kes polnud harjunud käesolevat tüüpi juhtumitega ega olnud nii valvas kui vaja. Tema hämarolekuhetke tagajärjeks oli surmajuhtum , mida oleks võinud vältida. Ma pean tunnistama, et see surm, nagu öeldakse, kummitab mind ikka veel. Juurdlusega tegelevate politseitöötajate elus on kõigil vähemalt üks taoline lugu. Ja varem või hiljem on teist igamees aldis sellisele elujuhtumile. Vaadakem tõele näkku, meie amet on selline, kus kõigil tuleb kasvatada paks nahk. Mõnel neist muutub see kestva pinge all lausa niisama vintskeks kui ninasarvikul. Me pole just särasilmne rahvas. Kuid riskides kalduda lausa rappa — äärmiselt ebasoovitav sündmus —, on mul öelda järgmist. Teil ei lähe töö mingil moel kehvemini, kui suudate jääda inimlikuks. Kui te kaotate igasuguse humaansuse, siis oleks teil minu meelest parem loobuda teenistusest politseis, sest koos humaansusega olete kaotanud ka oma väärtusteskaala, ja see on politseinikule kohutav sündmus. (lk 176)

Välislingid