Lüüs

Luule

Koos on kaunitarid-õed —
kuulsad Volga, Doni jõed.
Nende ühinenud vetel
päike kilgendab ja särab
kaunis kaares laeva ette
kerkib valev lüüsivärav.
Rahvast tulvil kaldaveer —
hõiskav, juubeldav spaleer!
Uued linnud stepitaevas —
kajakad — on saatmas laeva.

Järsku — müürid ümberringi,
laev kui kuristikus mingis...
Pime katlaruum, kambüüs.
Kütja-abi märgib:
"Lüüs."
Pea! Kas Juku? Hääl on tuttav...
Vajab analüüsimist
kuis ta siia sai?
Ma ruttan,
laev kui jätkab lüüsimist.
/---/
... Lüüsis tõusma hakkab vesi,
kerkib laevgi tasakesi.
Nüüd on — Juku seda teab —
lahti tehtud vetesulud
nõndaöelda lüüsi-peas.
Paar-kolm minutit veel kulub —
laev võib sõita edasi.
Aste-astmelt üle mäe
lüüsist lüüsi sedasi
sõidab laev kui imeväel.

Paul Rummo, "Volga-Don", 1953, lk 41-42

Avameelsus avab kaastunde lüüsid ja leevendab süü veeldumiseni.
See muidugi ei takista süüdlast neeldumast.
Keelduda pole siin midagi.
Ega teie käest küsigi keegi.

Artur Alliksaar, "Deliirium delikaatsete deliktidega", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 104