Volga
Volga on ilmatu pikk ja lai jõgi Venemaal.
Proosa
[muuda]- ...Sõitsime mööda Volgat terve päeva ja terve öö. Öösel oli alguses väga huvitav: tekkis tunne, et kui väle olla, võiks kahmata tumedast soojast veest hõbedase tähekese nagu kalapoja, ja kaldal paistsid sülemitena soojad, hubased tuled, siis aga hakkas uni kangesti peale tükkima. Hulk aega püüdsime end mugavamalt istuma seada, kastid pigistasid igast küljest, siis tukastasime pisut, surudes end teineteise vastu nagu koerakutsikad. (lk 13)
- Möödunud aasta ühel sinisel juulipäeval asus Himkist teele väike mootorlaev "Georgi Sedov" ja suundus mööda Moskva-nimelist kanalit, mööda Volgat Uglitši poole.
- Kannatlikult ja alistunult ootasin ma arvutute lüüside lõppu — olin selle siin kanalis kord juba läbi teinud, ja kui laev laskus lüüsi pimedasse koopasse, näis mulle jälle, nagu ei pääseks me siit enam iialgi välja. Jõudsime suurele Volgale, selgesse ja vaiksesse taevasse tõusis tohutu suur, raske, tumekuldne kuu, roosakas kuma läänekaares polnud aga veel päriselt kustunud. Ümberringi valitses sõnulseletamatu rahu; sulnis, leebe, oma ürgses ilus mitte rõhuv ning jalustrabav, vaid avarusega hellitav vene loodus avas end pärani meie silmadele ja südamele, hingematvalt ning heldelt... (lk 33)
- Olga Bergholz, "Sõit lapsepõlvelinna", rmt: "Päevased tähed", tlk Debora Vaarandi, 1961
