"Jumal õnnistagu," ütles ema. "Lapsed, vaadake nüüd viimast korda Uglitšit. Eks ole me siin igasuguseid päevi näinud!"
Tõstsin pisaraist punsunud näo. Võbeldes läbi pisarate, otsekui vette kastetud, seisis Uglitš kõrgel-kõrgel kaldanõlvakul, õhuline, iidne ja haljas. Valgena, viie sinise tähekupliga kerkis rohelusest "meie kirik". Mornilt punas kaldal tsareevitš Dimitri loss, pisut kaugemal paistis Voskressenski klooster, seda kõike varjutasid kerge suvine põuavinetus ja värelev pisarateloor. Õhus aga aina lendlesid ja lendlesid mingid valged õrnad ebemed puudelt.
Ja järsku süttis minus senitundmatu õrnus silmist kaduva linna vastu: siin ei elatud ju üksnes "näljaaega" üle, siin kogeti ka esimest uhket, pakitsevat rõõmu, kui "Internatsionaali" lauldes marsiti laupäevakuile koos ehtsate kommunistide ja kommunistlike noortega, kui tunti, et ollakse täpselt samasugune kui "suured" ja võetakse samuti tegelikult osa sõjast valgetega, vihatud Koltšakiga... Ja meie kool? Ja Tuks? Ja pidustused, eriti kevadpeod?
Ja endale sellest nõnda selgesti aru andmata nagu praegu, mäletan ma, mäletan südamega, kuidas tundsin, et Uglitšisse jääb maha midagi väga head ning helget, midagi niisugust, mis enam iial, iial ei kordu, isegi Petrogradis mitte. Ja rinnus oleks nagu tõmbunud pingule, hakanud oigama ning värisema peenike, sätendav ja kime pillikeel. (lk 12-13)
Ja varases aovalguses, uduvines, läbi soojalt pihutava vihmaloori hakkas paistma lapsepõlvelinn — sellessamas kummalises virvenduses, nagu olin teda näinud unes hulk aastaid järjest. Mitte ärevus, vaid elev vaikus võttis minus maad, kui silmasin teda juba kaugelt, juba enne, kui jõudsime lüüsi sissekäigu grandioosse võlvkaare alla, kus asus kuulsa hüdrojaama suur kandiline, arhitektuurilt peaaegu alasti hoonemürakas ja selle kõrval uhke, täpses korras lilleklump. (lk 35)
Minu linnake ei kõrgunud enam järsult ülespoole sööstval rohelisel kaldanõlvakul: tammi tõttu tõusnud vesi ulatus peaaegu puiesteede, tsareevitš Dimitri lossi ja kaldal asuvate igivanade kirikute külje alla; linn paistis mulle väga pisikesena, ahistavalt väikesena, näis, nagu oleks ta laskunud veepinnani, nagu oleks ta sügavale maasse vajunud. Teadsin juba ammu, et see pidigi nõnda paistma, aga hiljem kuulsin, et Uglitš vajub tõepoolest maa sisse, osalt on aga jäänud vee alla. Hüdrojõujaamade ehitustel on see käibelolev, täpne terminoloogia — maasse vajuma, vette vajuma, vee alla jääma. Vee alla vajus igivana Paisjevski klooster, mis "segaduste ajal" oli tagasi löönud poolakate röövretki, vee alla on vajunud Spasski eeslinn, hõredaks on jäänud põline männik sealpoolsel kaldal. Paljud Uglitši hooned, eriti muistsed, vajuvad aga maa sisse: veehoidla loomisega on linnas ka põhjaveed kerkinud, pinnas on läinud pehmeks, on muutunud teissuguseks, kui oli mitu sajandit tagasi, millal püstitati need kirikud, kellatornid ja kloostrid, mille ilu on ikka veel muinasjutuline ja mille tumenenud kuplid vaanelt ning leppimatult kõrguvad üle vee. (lk 35-36)
Ivan Nikolajevitš Potehhin, kunstnik, Uglitši põliselanik. minu vana joonistusõpetaja, näitas mulle üksteise järel akvarelle, õlietüüde, pliiatsi- ja sulejoonistusi, mis kulutasid vana, muinasjutulist Uglitšit. Ja järsku, niisama lihtsalt, asetas ta mu ette selle peene sulejoonistuse, seal aga oli mu lapsepõlv, talv, onn, seal oli see, mida ma hulk aastaid olin unes näinud, kuumalt ihaldatud paik, kuhu ma kuidagi ei jõudnud unes ja kuhu ma ei jõudnud ka ilmsi... Selgus, et see kõik on alles. Siin ta vaataski mulle otsa kogu oma hääbumatus võlus. Ta oli elus, oli vana kunstniku poolt talletatud — see majatiib meie aknaga, mis avanes pärnade ja talvise hoovi poole. Kuidas võis kunstnik aimata, et see tagasihoidlik joonistus on kellegi südamele nii vajalik? Rõõmkunsti kaudu saadud kohtamise üle oli arvatavasti sügavam kui elult loodetu... (lk 41)
