Lind

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Linnud)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vares, vaga linnukene
Giotto, "Püha Franciscus peab lindudele jutlust" (13. saj lõpp)
Orsola Maddalena Caccia, "Vaikelu lindudega" (17. saj)
Cornelia de Rijck, "Linnud" (1690dad)
Pauline Rifer de Courcelles, "Paradiisilind oksal" (1811)
Theude Grønland (1817–1876), "Laululinnud lumes", s.d.
Ferdinand von Wright, "Metsvindid ja urvalinnud" (1868)
Bruno Liljefors, "Piiritajad" (1886)

Lind (Aves) on selgroogsete alamhõimkonna keelikloomade klassi liige, kellele on iseloomulik võime aktiivselt lennata, nende keha on kaetud sulgedega ja esijäsemed on moondunud tiibadeks.

Piibel[muuda]

Isegi mõttes ära sajata kuningat,
ja oma magamiskambris ära sajata rikast,
sest taeva lind viib hääle välja
ja tiivuline teatab loost!

Luule[muuda]

Pilk küsiv väriseb noil suuril lindel,
kes laisalt tõusmas lahelt - üks ja teine:
kas on siis elu jälle igapäine
ning mõistetav, peaaegu nagu kindel?


Valgete lindude lend,
valevi tiibade lai-laia lund -
Mälari valguse tund:
ärka! Ärata end!


Oh, need pikad tühjad teed!
Taevast alla kukkus lind.
Vaiki, vaiki, huulte kurbus.


Mu jalge all oli kui kirikutee:
ees puhtam ja püham kui mindu,
kui kaikuvas õhus üle vaikiva vee
näen üht rohekas-kollakat lindu.

Pääs päikese säras tal sulgede vihk,
kui seal oma helides lendas...
Mind läbis kui mingi eelaegade kihk,
ma rappusin iseendas.

Ta kummis rinnal kui helmekord
ja nokk näis tal kullatuna...
Kuhu viib oma laulu, kuhu paneb kord
oma kullakoorese muna?

Proosa[muuda]


  • Kas on vaja eraldi öelda, et linnud tunnevad ainult pesavälist armastust. Pesa ehitatakse hiljem, pärast armuhullust niitude kohal.


  • Kui võiksin unustada kõik ja alustada täiesti uuesti, tühjade kätega ja puhta südamega? See ongi, mida loodan siin teha. Olla nagu lind taeva all, nagu peoleo. Või hoopis nagu kägu, kes ei ehita pesa ega hoolitse oma poegade eest...
Kukku! Kukku! ... See vana rõõmus Walesi laul, sellest võiks midagi teha ... Laulda nagu lind ... Mul on tiivad! Ükskõik kas need on mustad või valged — ma lendan!
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 189


  • Oh Jumal küll, eks ole see vististi nende Luterus, kes peab ütelnud olema: sina võid keelda linnul pesa teha oma pähe, aga oma peast üle lendamast ei saa sina teda keelda. /---/ Täna hommikul kohvilauas - ma käsin Minnal lambi ära kustutada, sest hommikuvalge on juba küllaldane, ja kuulan Otto häält... Ja siis hakkan mina äkitselt käsi plaksutama. Käsi plaksutama just siis, kui Otto uuesti oma meeteorikivide juurde tagasi jõuab ja seletama hakkab, mispärast ja kui kindel ta nende ehtsuses on. Ja kõik arvavad, et mina plaksutan vaimustusest tema jutu peale. Ja mina ei mõista muud kui neile see arvamine jättagi. Ma pomisen: Aga see on ju suurepärane... Ja nad kirjutavad minu imeliku aplodeerimise minu lõunamaa temperamendi arvele (nagu sinna juba mõndagi on kirjutatud). Keegi ei saa aru, et mina käsi plaksutades seda häbemata lindu enesest eemale peletan.


  • Minu peas viib kivine tee surnud linnuni.
"Mata mind maha," palub ta ja tema murdunud jäsemete õnarustes liigutavad end etteheited nagu vaglad.


  • "Aga miks ma peaksin teda leinama?" küsisin ma Chade'ilt, sest polnud julgenud küsida seda Burrichilt. "Ma isegi ei tundnud teda."
"Ta oli su isa."
"Ta tegi mind suvalise naisega. Kui ta minust teada sai, läks ta ära. Isa! Ta ei hoolinud minust mitte kunagi." Seda lõpuks valjusti välja öeldes valdas mind trots. Burrichi sügav andunud leinamine ja nüüd ka Chade'i vaikne kurbus tegid mind maruvihaseks.
"Sa ei tea seda kindlalt. Sa kuuled ainult kuulujutte. Sa ei ole veel piisavalt vana, et mõnda asja mõista. Sa ei ole kunagi näinud, kuidas lind meelitab vigastust teeseldes kiskjaid oma poegade juurest eemale."
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000, lk 142


  • Väljas oli tihane. Aknalaua peal. Ega mina suuremat ei hooli nendest lindudest, aga vanaemale nad meeldisid. Kui Henrik väike oli, siis tegi ta koolis puutöötunnis linnumaja ja pani selle vanaema köögiakna taha. Sellise ilusa punase katusega maja. Tõsi küll, värv muutus pikapeale üsna tuhmiks ja enamus sellest koorus lõpuks üldse maha, aga mulle päris meeldis vaadata, kuidas vanaema nendele linnukestele sinna majja toidupoolist toppis. Ja linnud pugisid, nagu suutsid. Nemad ei hoolinud, et nende maja katuse värvi võis veel vaid aimata.
Lindudel on hea. Nendel pole muud muret kui omale söögipoolist otsida ja vajadusel ka paar muna muneda. Noh, nad kasvatavad oma pojakesed muidugi ilusti suureks kah ning õpetavad lendama ja puha, aga siis on ka kõik. Pojad elavad oma elu ja vanemad oma. Nad ei vaja suurt suguvõsa. Nad ei igatse taga oma vanaema või vanemat venda. Kurat, nad saavad isegi ilma emata edaspidi üsna hästi hakkama. Miks ei võiks inimestega ka nii olla?


  • Eestis on tihti nii, et kui keegi on näinud tundmatut linnukest, siis selle kirjeldus on järgmine: "Väike pruun." Või: "Väike hall." Terasem vaatleja: "Väike hallikaspruun. Tegi siuts." Ja siis vaadatakse sulle küsivalt otsa: kes see oli?
  • Lind käib kõrgel ja sügaval, lähedal ja kaugel. Kõik see, milleks inimesele on vaja rauast tiibu, vaimseid harjutusi ja muud lisavarustust, käib linnu käes iseenesest.
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 219

Film[muuda]

Allikata[muuda]


Vanasõnad[muuda]

  • Iga lind haub oma muna, kägu võtab teise oma.
  • Inimene on loodud tööd tegema, lind laulma.
  • Inimene saab töö eest, lind laulu eest.
  • Kevad kutsub adrad põllule ja linnud laulule.
  • Külm paneb lindude aidaukse lukku.
  • Ära sulgi enne nopi, kui lind käes!
    • "Eesti vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel