Mine sisu juurde

Ärkamine

Allikas: Vikitsitaadid
Eva Gonzalès, "Hommikune ärkamine" (1876)
Virge Jõekalda, "Virguja" (2022)

Ärkamine on unest või muust teadvusetusest väljumise protsess. Teadusliku konsensuse kohaselt ei tasu see üldjuhul vaeva.

Luule

[muuda]

Me usku murda aeg ei saa:
veel õnnetäht kord tõuseb hele.
Kord unest virgub Venemaa
ja vägivalla rusudele
ka meie nimed märgib ta.


Valgete lindude lend,
valevi tiibade lai-laia lund -
Mälari valguse tund:
ärka! Ärata end!


Siis ärkad sinagi.
Nagu kerkiv udu
hajub su liikmeist eilsete tööde rammestus.
Sa ärkad puhtana nagu särjepoeg keset laineid,
noorena nagu varss ema kõrval,
ilusana nagu uus laev,
mis täna läheb merele.

Tuul, tõmba tugevamini oma lõõtsa,
et puri laisalt ei laperdaks!

Päev
peab algama täispurjedega!

  • Helgi Muller, "Kes oskaks maalida...", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 16


Selgub, et asjad ei lähegi päris hästi.
Selgub, et üles ärgates oled kolmekümnene
ja sinu riided ei olegi enam iroonilised.
Need on lihtsalt sinu riided.

Ühel päeval sa ärkad ja vaatad oma kappi
ja taipad, et seal on kõik need koledad asjad, mida ema
sulle kunagi öelnud on, kõik 100% polüestrisegust.

Proosa

[muuda]


  • Traditsiooniliselt küsitakse õndsalt sündmustevaesest teadvusetusest ärgates: "Kus ma olen?" Ilmselt kuulub see kas rassilise eneseteadvuse või millegi säärase juurde.
Seda küsis ka Vimes.
Teisena tulevaid küsimusi lubavad traditsioonid varieerida.
Põhiline on seejuures aga ülevaatus, mille käigus tehakse kindlaks, kas kehal on alles kõik osad, mida see eelmisest päevast mäletab.
Vimes kontrollis.
Edasi tuleb kõige piinarikkam osa. Nüüd, kus teadvuse lumepall on veerema hakanud, tekib küsimus, kas ta avastab end keha seest, mis lebab rentslis "mitmesuguste" - nimisõnal, mis järgneb sellisele omadussõnale nagu "mitmesugused", pole mingit tähtsust, "mitmesuguste" järel ei tule kunagi midagi head - või on tegelikkuseks karged linad, trööstiv käsi ja asjalik valgeis rõivais kuju, mis uut ergast päeva tervitades kardinad eest tõmbab? Kas kõik on möödas ja tulemas on vaid lahja tee, toitev kaerakört, lühikesed jõuduandvad jalutuskäigud aias ja võib-olla ka põgus platooniline armulugu hoolitseva ingliga, või kadus sul pilt ainult hetkeks eest ja mingi lontrus kõrgub praegu sinu kohal, et alles nüüd kirkavarrega õieti asja kallale asuda? Kas, sooviks teadvus teada, õite järel tulevad viljad?