Peoleo

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Peoleo isaslind

Peoleo (Oriolus oriolus) on linnuliik peoleolaste sugukonnast peoleo perekonnast. Rahvapäraselt nimetatakse teda vihmakassiks.

  • Kui Vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb päikesepaistes läikida ja oma muretut laulukest vilistab. "Kehkenpüks vihmakass," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha kui eputada?" — "Vanamees," ütles see, "töö on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha, — mis sa ise selle kohta ütleksid?" — "Sina riidenarr!" hüüab Vanaisa pahuralt, "siitpeale olgu sul mustad püksid ja karistuseks ei pea sa oma janu kunagi jõest kustutama, vaid lehtedelt veepiisku jooma. Oma lustilist laulu pead sa ainult siis vilistama, kui teised loomad varjule poevad ja läheneva äikese ees hirmu tunnevad."
  • Ma olen juba vana — olen kolmekümne seitsme aastane. Imelik, et ma sellele varem üldse ei mõelnud. Kuhu kadusid need aastad? Kunagi mängisin muretult nagu rohutirts, laulsin nagu peoleo. Jumalaga, Oriolus! Jumalaga ka, David de Galles — romansside ja ballaadide laulja, lauto- ja vioolamängija!
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 226


Nutab peoleo kusagil kaugel õõnsas puus,
kerge aga minu hing, mul on laulud suus.

  • Sergei Jessenin, "*** Hele järverätt on täis ehatikandeid". Tõlkinud Artur Alliksaar. Rmt: S. Jessenin. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 8


Lõhnas ristikhein ja kesa
Laotet
Sõnnik. Põles päikse pesa
Kaotet.
Tsio-tsio, eo-eo!
Tillo peoleo!

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel