Emajõgi
Emajõgi on üks Eesti suuremaid jõgesid, mis voolab Võrtsjärvest Peipsi järve, läbides teel Tartu linna.
Proosa[muuda]
- Kuid loomad ei kuulanud Vanaisa käske, vaid hakkasid üksteist taga kiusama ja vihkama. Siis kogus ta nad ükskord kõik kokku ja ütles neile nõnda: "Ma olen teid loonud, et igaüks oma elust rõõmu tunneks, teie aga hakkate üksteist vihkama ja kogunisti murdma. Ma näen, et teile on tarvis kuningat, kes teid valitseks ja ohjes hoiaks. Tema vastuvõtmiseks peate teie talle jõe kaevama, et ta selle kallastel võiks kõndida; jõgi aga kaevake hästi sügav ja lai, et kõik väikesed temas ruumi leiaksid, ja Emajõgi peab ta nimi olema. Aga mulda ärge pilduge sinna-tänna laiali, vaid kuhjake mäeks ja selle peale lasen ma siis ilusa metsa kasvada, ja siin peab teie kuningas elama." /---/
- Siis lahkus ta nende juurest ja kõik asusid kohe tööle. Jänes ja rebane märkisid ära, kuhu vesi voolama peab: jänes hüppas ees, rebane jooksis järel ja ta lohisev saba näitas tulevase Emajõe suunda. Mutt kündis esimese vao, mäger töötas sügavas, hunt kaapis, karu kandis ja pääsuke ning muud linnud olid kõik tegevuses.
- Friedrich Robert Faehlmann, "Emajõe sünd", kogust "Müütilised muistendid". Tallinn: Eesti Raamat, 1979
- Selle aasta oktoobrikuu teisel poolel sadas nimetatud kubermangus kestvalt vihma. Oleks ta ometi tilkunudki, piisk piisas olnud, aga ei: juba teist nädalat keriti nagu jäähalli villast lõnga madalatest pilvedest maha! Pori mulksus ja lirtsus. Lehkasid hobusetekid ja hobused ise veel hullemini, lehkasid koerad ja lambad, läbivettinud vammused ja jalanartsud. Emajõgi ajas üle kallaste, luhad lainetasid — vesi sulises oktoobriöödel süsimustana Peipsi poole, kandes ainult käänukohtadel oma tumedal turjal roostevärvilist linikut — linnakuma. Männimetsad jõe paremal kaldal mustasid sajuses öös, neis oli sadat seltsi musta: küll mustjaspruuni, tuhmi nagu kodukootud villane, küll sinkjasmusta, nõrgalt läiklevat nagu vedel pigi, küll sügavalt musta karvastki — nagu nõgi korstnakülgedel... (lk 5)
- Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986
- "Emajõgi?!" rõõmustas Mati. "See on minu ema jõgi, sest ema õpib Tartu Ülikoolis."
- "Selle jõe nimi ongi Emajõgi," püüdis Une-Mati seletada, kuid Mati ei kuulanud teda.
- "Ei, see on siiski ülekohtune!" arvas poiss, kes kõigis asjus täpsust armastas. "Ega minu ema üksinda siin ei õpi. Isa õpib ka! Jõe nimi võiks niisama hästi olla ka Isajõgi!"
- "Täitsa originaalne mõte!" kiitis Une-Mati. "Isajõgi! Sellist polegi veel olemas!"
- "Ei, jälle pole õige!" muretses Mati. "Ega isa üksinda siin ei õpi. Ema õpib ka! Jõe nimi peaks olema hoopis "Isa-ja-emajõgi"!"
- ""Isa-ja-ema-jõgi" — see on küll päris kena, aga siiski nagu liiga pikk nimi," kaalutles Une-Mati. "Ma tean!" hüüdis ta äkki rõõmsalt. "Isad ja emad ja lapsed — need on kokku perekond. Jõe nimeks saagu "Perekonnajõgi"!" (lk 27)
- Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979
Luule[muuda]
Emajõe unisel veerel
päev jälle õhtusse langeb.
Punane omnibuss veereb,
kõriseb veomehe vanker.
/---/
Kusagil Emajõe veerel
nimetust leinast jääd ängi.
Päevake punades veereb,
lastesalk väraval mängib.
- August Sang, "Emajõe unisel veerel", koondkogust "Emajõe unisel veerel", koostanud Udo Uibo, Tallinn: Vagabund, 2003, lk 9-10
Plakateil surev kameeliadaam
armsama kätele vajub.
Emajõel popsutab palgiveopraam,
päikeses õõtsuvad pajud.
- Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962
Koit liigsed värvid kallab Emajõkke
ja õhetama paneb tõmmud veed.
Kuu ära piki tähetühja teed
viib oma väsimusest kaame lõkke.
- Milvi Seping, "Laulud Tartule" I, kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 51
- Heljo Mänd, "Ekskursioon" (1967), rmt: antoloogia "Sind ma tahan armastada", 2018, lk 144
Kahe rännumehe tee viis mööda jõest
Kaldal kaunis neiu valas pisaraid
Neiu ütles: ei saa üle Emajõest
Aga mehed sellest niigi aru said
- Juhan Viiding, "Kahe rännumehe tee" kogust "Tänan ja palun". Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 38
Vanasõnad[muuda]
- Ega kõik lapsed saa Emajõe kaldale.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Kirjandus[muuda]
- Luise Vaher, "Emajõe jutustus", 1960
