Luise Vaher

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Luise Vaher (1944. aastani Luise Kapstas; 3. september (vkj 21. august) 1912 Valgamaa (toona Tartumaa), Tõlliste mõis – 14. veebruar 1992 Viljandi) oli eesti kirjanik.

Vaher oli tuntud peamiselt romaanide autorina, mille hulka kuuluvad "Emajõe jutustus" (1960, 1959. aasta romaanivõistluse III auhind), "Rindeõde" (1964), "Päeva palge ees" (1968, 1967. aasta romaanivõistluse III auhind), "Tormipöörises" (1982), "Meelespealillede hõng" (1983, 1965. aasta romaanivõistluse ergutuspreemia nime all "Ma purustasin päikese") ja "Põlev pärisosa" (1987, A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia 1988), samuti avaldas ta proosakogu "Katrina Üle" (1962) ja jutustuse "Reportaaž Tuhande ja Rõõmu tänavalt" (1962).

  • Kommunismi põlvkonda tuleb kujundada lapseeast alates, hoida ja karastada teda nooruses, jälgida hoolikalt, et meil ei oleks moraalseid värdjaid — vale kasvatuse ja halva eeskuju ohvreid.
    • "Reportaaž Tuhande ja Rõõmu tänavalt", 1962

"Rindeõde"[muuda]

"Rindeõde. Tormipöörises", Tallinn: Eesti Raamat, 1982. ("Rindeõe" 2. täiendatud trükk.)

  • Öö vastu kahekümne esimest juunit tuhande üheksasaja neljakümne esimesel aastal vilkus üle Eestimaa igakevadise lämbe helinaga. Oi, kuidas kukkusid N. maakonna Hargula valla Suraküla kõivistikkudes käod! Lätimaa piirini ja sealtki veel edasi ulatuv laas lausa rõkatas vaikuse vaheta ühest kuugahtusest teise. Rukkipõllud lõhnasid, kased jaotasid oma värskendavat hõngu kõigile ja kõikjale. Punane loojangulõke ei kustunudki taevarannalt. See ujus loodest tõusmesse nagu üürike õnneennustus. Piimane mets kasvatas juurt ja oksa, et kui leheminekuajad tulevad, ja nad ei jää tulemata, siis jõuab mühiseda ja painduda, tüvelt kangutamist kartmata.
    • Romaani algus: esimene peatükk "Meil aia ääres tänaval", lk 6
  • Pinki võttes ja äsja lüpsmatulnud Puniku alla kükitades laskis memm hea peatäie tönni. Ta ei tahtnud nutta, aga silmavesi nõrgus omatahtsi põski pidi alla. Memm ei olnud halemeelne inimene. Eks tal olnud parasjagu kangust ja jonni, ja isekustki. Ometi tegi see maksakarva aoaeg ta südame nii sandiks kui sandiks. (lk 10)
  • Kui ta koplist Malle kesikutele pehmemat rohtu niita tonksis, ilmus Risti rukkipõllu vahele üks inimene, nagu vaim või mardus. Memm ajas silmad pärani. Päike kerkis just üles nagu hautatud peedi värvi juuretis ja paistis tulijale selga, teda nagu puhtaks lakkumata vasikat hägusse mähkides. On aga aeg! Igasugused kuradid justkui otsiksid Surakülla hingemaad või korteripaika. Ei, ta ei kartnud. Popsi naine ja kommunisti ema oli oma elus nii palju kogenud, et kuradi nägemine teda jalust maha ei löönud. (lk 10)
  • Sõjakad avaldused võtsid hoogu. Ehkki ta ise ei kuulunud ühtegi vennaskonda, jõudis ta mitmel pool märgata kelkivaid ähvardusi. Neid, kes kodusõjamõõka ihusid ja nõukogude võimu kukutada soovisid, oli enam kui üks või kaks. Nad rääkisid avalikult, et Hitler tuleb appi, aga sakslase küüsist aitab välja vingerdada Roosevelt ise. Ka Heldur ei olnud nõukogude korra pooldaja. Ta ei võtnud osa uue ühiskonna elust, isegi mitte ametiühinguliikmena. Aga ta ei uskunud, et aeg ümber pöörduks. Aasta jooksul olid inimeste teadvuses toimunud ootamatud nihked. Intellektuaalne potentsiaal hakkas kalduma nõukogude poolele. Olgu mis halba olnud, olgu varandus läinud, ema represseeritud, aga vennaveretalgutega ei lunastata midagi ega kedagi, mõtles ta veendunult.
  • Teadmata kuidas sattus ta aga kesklinna ja istus suveaeda pingile hinge tõmbama. Ta kirus end halastamatult: "Ma ei oska elus orienteeruda, kuidas võin loota, et leian tänavate ja teede rägastikus õige suuna? Hobune peab kodutee meeles, aga inimene on metsloomaks sündinud. Tema kisub padriku poole..." (lk 264)
  • Neljakümnendais aastais kõrvuni armuda on rängem kui kõiki nooreea haigusi ühekorraga põdeda. (lk 265)
  • Komissari sõnad puudutasid hellalt seda organit, mis põksub iga inimese rinnas ja millele on inimene välja mõelnud eriskummalised funktsioonid. (lk 281)
  • "Just nii, seltsimees polgukomissar!" kinnitas Henn Poola ja välispidiselt paistsid sõnad suured ning siirad. Sisemuses aga käisid suitsuneelud. "Märkaks ta ometigi pakkuda," mõtles Poola.
Ivanov osutuski meheks, kes luges teise inimese silmadest soovid. Märgates, kui aplalt Poola suitsu alla kiskus, tähendas ta:
"Sa vist küll suitsunormiga välja ei tule?"
"Täpselt niiviisi, seltsimees polgukomissar! Otsa said juba." (lk 281)


"Tormipöörises"[muuda]

  • Punaarmee oli taandunud, nõukogude võim vallast lahkunud, sakslased veel kohale jõudmata. Metsavennad võtsid voli enda kätte. Ja alguses näis neid uskumatult palju olevat. Arvati, et nad valgusid Hargula maile põhja poolt, sest seal püsisid Punaarmee üksused ja hävituspataljonlased kindlalt otsa juures ja võsaleegion ei suutnud võimu haarata. Hargulast sai neile midagi baasitaolist, kust tehti sissiretki kaugemale. Nad luurasid teedel, kus liikus taanduva Punaarmee voore, et laskeriistu ja moona soomustada. Talumeestelt võeti väevõimuga toiduaineid. (lk 304)
  • Kuulda oli, et rahva toitlustamine "säetakse süsteemi", see tähendas toidukaarte. Aga kas ka talurahvale? Keegi ei taibanud selle tähendust. Olgu peale, et toidukraam sõjalise tähtsusega - kriegswichtig, aga kui põlduri suutäied üle loetakse, siis ei kõlba see kuhugi... Elada tahtmine ja allesjäämise soov pesitses nii rikka kui ka vaese mehe põuesopis. Ja põllutööle pandi kõva tamp peale, sest mis kokku koristatud, seda on kergem varjata. (lk 304)
  • See, kuidas need sapised mehed päris päise päeva ajal möirgasid, ajas inimestele judinad selga. Nad peksid laadaplatsil püssikabadega oimetuks hobulaenutuspunkti juhataja, kes ei jõudnud evakueeruda. Talle pandi süüks, et ta punktile kinnistatud veoloomi ja masinaid kokku oli korjanud. "Sina ei pea himustama oma ligimese hobust... sest õiglane taevaisa ei jäta nuhtlemata ..." jutlustas omakaitselaste ülem ja Väino Mäelo mantlipärija Reinhold Järss, politseiohvitser naabermaakonnast, kes oli ligemale aasta Sura suures laanes redutanud. Isegi need, kes olid hobulaenutuspunkti mehe üles andnud ja tema kinnivõtmist parastasid, tundsid kananahka ihul. (lk 305)
  • Hargula omakaitselased korraldasid Saksa sõduritele uhkeid vastuvõtte. Nad röökisid "Heil Hitler!", et kõrid kibedad. Voorid peatusidki veidikeseks ajaks. Hõiskajad kutsuti roomikmasinatele tankistidega vennastuma. Ja kõik, kes said käepigistuse osaliseks, olid nagu kõrvust tõstetud. Sakslastel olid ühes ka piltnikud ning propaganda ja agitatsiooni alal suured asjatundjad. Kuigi aleviku neiud ja noorukid sündmust parajalt kauguselt uudistasid, sattusid nad ajalehepiltidele. Enamikule jäi mõistatuseks, millal neid fotografeeriti. Alguses oldi ülimalt uhkedki, et hiljem aga, ajavoolus, kõike maapõhja manada. Siis oldi võõrsil, kodumaatud. Kuid see kõik seisis alles aimamatus kauguses ja neljakümne esimese aasta südasuvel sai Hargula alevik kohaks, kust paljud poisipõlvest väljakasvamata mehehakatised astusid vabatahtlikena Omakaitsesse. Nägusaid neide pakkus end abiteenistusse, alates haigepõetajatest ja lõpetades ümmardajatega sakslaste söögimajades või erakorterites. (lk 305)
  • Ööpiku praegune noorperemees oli osalt isasse, aga teiselt poolt ka maailma tuuli nuusutanud. Ühest oli Magnusel alati kahju olnud, nimelt sellest, et ihne vanamees ei võimaldanud ainsale pojale ülikooliharidust. Korporatsioonides taoti mehikesed meesteks. Ferdinandist oleks võinud saada põllumeeste liider. Kõrgem põllutöökool ja pikk praktika aeg Taanimaal olid kõvad asjad küll, kuid silmaringi laiusest jäi ikkagi vajaka. (lk 311)
  • Kitsidus oli eesti talumehe põline viga. Nad pelgasid riski rohkem kui kuradit. Sellepärast võis eesti soost suurettevõtjaid sõrmedel üles lugeda. (lk 311)
  • Metsakülas, suure laane rüpes valitses seletamatu rahu, valmiva rukki lõhn võistles metsavaikude üliküllusega. Ta sundis hobust sörgile, otsekui sooviga varuks võtta suurimat varandust - iseseisva põllumehe õnneõndsust.
  • "Teil palutakse põhjendada, miks te ootate tänavu nii kasinat saaki?"
"Palju maad on halvasti haritud, osa päriselt sööti jäetud."
"Härra tahab teada, kas kommunistlikud ollused hävitasid külve?"
""Kõige rohkem külvamata nurmi on vanades taludes. Sulaseid ei juletud palgata. Õige mitmed peremehed jätsid talud maha ja läksid linna mõne peenema ameti peale."
"Ja see oli lubatud?"
"Ju vist, sest keelust ei ole ma kuulnud."
"Võib-olla nad pelgasid bolševikkude norme ja hävitavalt kõrgeid makse?"
"Eks seda ka!"
Sakslaste näoilmest paistis, et niisugustest talumeestest nad lugu ei pea. (lk 325-326)
  • "Igal talupojal peab ju olema väike plaan või ettearvestus, mille järgi ta talvemoona aita ja keldrisse paneb. Kui palju leiba, piima, rasvaineid ja juurvilja pruugib üks füüsilist tööd tegev mees päevas või nädalas? Kui palju arvestatakse siin paigas talle peatoidust? Me mõistame, et täpipealset arvu ehk ei ole, aga mingid keskmised numbrid siiski?"
"Kilo leiba, nael liha päevas, liiter täispiima sinna juurde. Viisteist vakka kartuleid, veerandik silku ja teistvõrd pudrukraami ühest lõikusest teise," lahmas Tuvikene, olles veendunud, et vähemaga läbi ei tulda, sest kes tahab laabsalt tööd vihtuda, selle keskpaik ei tohi hõre olla.
Sakslased vahetasid pilke ja vangutasid pead. Nõunik kehitas õlgu, ise pobisedes: "Unglaublich!"
Tanieli närv kõrbes. Ah et uskumatu? Ta taipas, et niisugust normi peetakse ennekuulmatuks laristamiseks. (lk 326)
  • Oma sõnale tõotas Tuvikene truuks jääda. See elas temas nagu ainujumala üheteistkümnes käsk, sest kümmet esimest rikuti igal sammul. (lk 327)


Tema kohta[muuda]

  • "Emajõe jutustus" ja "Rindeõde" on kindlasti olnud aluseks sellele, et leksikonis tuuakse esile "rõhutamine, et inimese üle ei saa otsustada ainult ankeedi järgi"; juba neis "ühineb panoraamne avarus pineva huviga peategelase arenguloo ja elukäigu vastu"; juba neis on kasutusel "lopsakas ja turrakas kõnepruuk". Aga sellest ei ole piisanud, et tagada Vaherile paigake tagasivaatavas nõukogude eesti kirjandusloos, rehkenduse lõpptulemusena ei ole ta XXI sajandil kirjanduskaanonisse alles jäänud isegi mitte embleemina. Tal puudus koguni oma Wikipedia leht, kuni see 2018. aastal Miljon+ kampaania raames loodi. See ei kujuta endast ilmtingimata ebaõiglust, mida tuleks parandada. Võib üsna rahulikult öelda, et suuresti on põhjus selles, et Vaher lihtsalt ei ole piisavalt hea kirjanik.

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel