Mine sisu juurde

Nõukogude inimene

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Kui nee neli autuga õue sõitsid, ütles mo süda kohe: "Ärni, nüüd voata ette!" Kõigepealt tulli autust välja pikk ja peenike mees. Lapsed akkasid tatta kohe Jorhiks üüdma. [---] Mool akkas mehest natuke kahu, aga kui see eit uueste oma pasunaga Jeeriku müüre ümber lükkama akkas ja oma kilu õpetas, kuidas mooga reakima peab, et nemad oo nõukogude ja Talinast ja maksavad ja puha, siis ma tahtsi teha sirge soti ja ütlesi sedamoodi viisakalt, et sõukest roostes kohviveskid, kis mõtleb, et ma eesti keelest aru ei soa, ei taha ma mitte, et meil oo kitsas ja omal suur pere.
    • Juhan Smuul, "Suvitajad", rmt: "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 34


  • Kommunistlik totalitarism kestis meil 50 aastat, Venemaal veelgi kauem ning see jõudis välja arendada mingi homo soveticus'e tüübi. Inimestel kujunesid välja stereotüübid, kuidas hulludel aegadel hakkama saada. Kui need ei ole mõtestatud, siis lähevad need alateadlikult järgmistele põlvedele üle. Mida see õieti tähendab, seda on oluline nähtavaks teha.


  • Kommunismil oli meeletu plaan — "vana" inimest, Aadamat, ringi teha. Ja see õnnestus… võibolla ainult see õnnestuski. Veidi enam kui seitsmekümne aastaga aretati marksismi-leninismi laboratooriumis välja omaette inimtüüp — homo soveticus. Ühed peavad teda traagiliseks tegelaseks, teised nimetavad sovokiks. Mulle tundub, et ma tean seda inimest, tunnen hästi, elasin aastaid tema lähedal, külg külje kõrval. Mina olengi tema. Need on mu tuttavad, sõbrad, vanemad.
    • Svetlana Aleksijevitš, "Pruugitud aeg. Punainimese lõpp", tlk Veronika Einberg, Tallinn: Tänapäev, 2014, lk 7


  • Levada hüpotees hõlmas homo soveticus'e detailset kirjeldust. Süsteem oli seda olendit aastakümnete jooksul aretanud, premeerides teda kuulekuse, mugandumise ja allaheitlikkuse eest. Nõukogude ühiskonna edukas liige uskus Levada väitel eneseisolatsiooni, riiklikku paternalismi ja Levada sõnastuses "hierarhilisse egalitarismi" ning kannatas impeeriumisündroomi all. Eneseisolatsioon oli nii riigi kui ka indiviidi võtmestrateegia: nii nagu Nõukogude Liit lahutas end maailmast raudse eesriidega, lahutas Nõukogude Liidu kodanik end kõigist, kes olid Teised ja seega mitteusaldusväärsed. Ideoloogia toetas sellist eraldumist "klassivaenu" rõhutades, kuid oma suhtlusringkonna väiksena hoidmine oli hea ellujäämisstrateegia ka massiterrori ajastul, kui liigne usaldus võis osutuda hukutavaks. (lk 58-59)
  • Nõukogude Liidus polnud avalikkust, sest polnud kunagi olnud diskussioone: "hiiglaslike mõõtmetega Üks Inimene" räägib ühel häälel ja ainult siis, kui küsitakse. Kuidas tuua jutuks teema, mida pole kunagi varem arutatud? Kuidas saada arvamust avaldama inimesed, kellel pole kunagi lubatud midagi arvata? Kuidas pidada vestlust, kui pole keelt? (lk 61-62)
  • Sotsioloogid tuvastasid mitu kauplemisvaldkonda, mida nad nimetasid mängudeks.
Oli mäng nimega "Töö" ja üks sageli kõlanud nõukogude anekdoote kirjeldas seda täiuslikult: "Meie teeme näo, et töötame, ja nemad teevad näo, et maksavad meile". Veel oli mäng "Hool", milles "nemad" - riik - teesklesid kodanike eest hoolitsemist, kes teesklesid tänulikkust. Selle lihtsana tunduva mängu muutis otsekohe keerukamaks see, et kõik ei olnudki tegelikult teesklus — riik tõepoolest kontrollis kodaniku saatust ja kodanik võlgnes oma jätkuva ellujäämise riigile. Selles mõttes oli mäng "Kaassüü" midagi sarnast: homo soveticus teeskles, et osaleb riigiasjades, ja see tegi temast kaassüüdlase kõigis riigi tegudes. Mäng "Nõusolek" oli aga teisest küljest puhas kauplemine: kinnitades seda, et toetab riiki, ostis kodanik endale sellega kübekese privaatsust (ja privaatsus oli sageli esimene, mille dissidendid pidid ohverdama). Mäng "Konsensus" oli "Nõusoleku" tuletis: see lubas homo soveticus'el isiklikult suhtuda riiki ükskõikselt või isegi põlgusega, peaasi, et avalikult ja kollektiivselt näitasid kõik üles truudust ja entusiastlikku tuge riigile. (lk 63-64)
  • Masha Gessen, "Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis", tlk Katrin Kern, Tallinn: Ühinenud Ajakirjad, 2019


Film[muuda]

  • Aadu: "Mis sa märatsed siin!"
Kohviveski: "Mina olen nõukogude inimene, mina olen Tallinnast ja mina maksan!"
Aadu: "Ole vait! Ole vait või muidu ma panen sulle kadaka püksi!"
Kohviveski: "Aahh!"
Aadu: "Mmhmh."
Kohviveski: "Mida te soovite?"
Aadu: "Kakelda!"
Kohviveski: "Aahh! Appi! John!"
Aadu: "A võibolla kurrameerida." 0:27:24
  • "Siin me oleme!", stsenaristid Enn Vetemaa, Sulev Nõmmik, Eesti Telefilm, 1978