Sviatlana Aliaksijevič

Sviatlana Aliaksandraŭna Aliaksijevič (ka Svetlana Aleksijevitš, valgevene keeles Святлана Аляксандраўна Алексіевіч, vene keeles Светлана Александровна Алексиевич; sündinud 31. mail 1948 Stanislavis) on vene keeles kirjutav valgevene ajakirjanik ja kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 2015. aastast.

Eesti keeles on temalt ilmunud:

"Tšernobõli palve: tuleviku kroonika" (Чернобыльская молитва (хроника будущего)). Tõlkinud ja järelsõna: Andres Ehin. Sari Maalehe Raamat, Tallinn 2006; Ameerika raamatukriitikute auhind National Book Critics Circle Award 2006
"Pruugitud aeg (punainimese lõpp)" (Время секонд хэнд). Tõlkinud Veronika Einberg. Tänapäev 2014
"Sõda ei ole naise nägu" (У войны не женское лицо). Tõlkinud Toomas Kall. Tänapäev 2016

Nobeli-kõne[muuda]

Kaotatud lahingust. Kõne Nobeli kirjanduspreemia vastuvõtmisel 7. detsembril 2015

Flaubert ütles enda kohta, et ta on inimene-sulg, mina võin enda kohta öelda, et olen inimene-kõrv. Kui ma kõnnin tänaval ja minuni kanduvad mingid sõnad, fraasid, hõiked, mõtlen alati: kui palju romaane küll kaob jäljetult ajas. Pimeduses. On see inimelu osa - kõne - mida meil ei õnnestu kirjanduse jaoks vallutada. Me ei ole teda veel hinnanud, me ei ole temast hämmastuses ja vaimustuses. Minu on ta aga lummanud ja oma vangiks teinud. Ma armastan inimese juttu... Armastan üksikut inimhäält. See on mu suurim armastus ja kirg.
Ma elasin maal, kus meid lapsest saati õpetati surema. Õpetati surma. Meile räägiti, et inimene eksisteerib, et end ära anda, ära põleda, et end ohverdada. Õpetati armastama relvaga inimest. Oleksin ma kasvanud teisel maal, poleks ma saanud seda teed läbi käia. See on halastamatu, selle vastu peab olema kaitsepookimine. Kuid meie kasvasime timukate ja ohvrite keskel. Isegi kui meie vanemad elasid hirmus ega rääkinud meile kõike, või sagedamini - ei rääkinud meile midagi, aga õhk, milles me elasime, oli sellest mürgitatud. Kuri vaatas meie järele kogu aeg.
Mind on alati vaevanud, et tõde ei mahu ühte südamesse, ühte mõistusesse. Et ta on kuidagi hajali, teda on palju, ta on mitmepalgeline ja maailmas laiali puistatud. Dostojevskil on mõte, et inimkond teab iseendast rohkem, palju rohkem, kui ta on jõudnud kirjanduses fikseerida. Mida mina teen? Ma kogun tunnete, mõtete, sõnade argisust. Kogun oma aja elu. Mind huvitab hinge ajalugu. Hinge olme. See, mille suur ajalugu enamasti kõrvale jätab, mille suhtes ta on üleolev. Tegelen kõrvalejäetud ajalooga. Olen mitmel korral kuulnud ja kuulen ikka veel, et see ei ole kirjandus, see on dokument. Aga mis on tänapäeval kirjandus? Kes sellele küsimusele vastaks? Me elame kiiremini kui vanasti. Sisu rebib vormi, murrab ja muudab seda. Kõik väljub kallastest: muusika ja maalikunst, ja dokumendis murrab sõna dokumendi piiridest välja. Pole piire fakti ja väljamõeldise vahel, üks läheb teiseks üle. Ka tunnistaja pole erapooletu. Jutustades inimene loob, võitleb ajaga nagu skulptor marmoriga. Ta on näitleja ja looja.
Raamatut ["Sõda ei ole naise nägu"] ei trükitud kaks aastat, seda ei trükitudki enne perestroikat. Enne Gorbatšovi. "Pärast teie raamatut ei hakka keegi enam sõdima", õpetas mind tsensor. "Teie sõda on hirmus. Miks teil kangelasi pole?" Ma ei otsinud kangelasi. Ma kirjutasin ajalugu kõigile märkamatuks jäänud tunnistaja ja osalise jutustuse kaudu, kellelt polnud kunagi küsitud. Mida arvavad inimesed, lihtsalt inimesed suurtest ideedest, seda me ei tea.
Meie peamine kapital on kannatus. Mitte nafta, mitte gaas - kannatus. See on ainus, mida me pidevalt ammutame. Kogu aeg otsin vastust: miks meie kannatused ei konverteeru vabaduseks? On nad tõesti mõttetud? Tšaadajevil oli õigus - Venemaa on maa ilma mäluta, totaalse amneesia ruum, neitsilik teadvus kriitika ja reflektsiooni jaoks.
Mul on kolm kodu - minu Valgevenemaa, minu isa kodumaa, kus ma elasin kogu elu; Ukraina, minu ema kodumaa, kus ma sündisin, ja suur vene kultuur, milleta ma end ette ei kujuta. Nad on kõik mulle kallid. Aga armastusest on praegusel ajal raske kõnelda.

"Pruugitud aeg"[muuda]

Svetlana Aleksijevitš, "Pruugitud aeg. Punainimese lõpp". Tõlkinud Veronika Einberg. Tänapäev, 2014.

Kommunismil oli meeletu plaan - "vana" inimest, Aadamat, ringi teha. Ja see õnnestus... võibolla ainult see õnnestuski. Veidi enam kui seitsmekümne aastaga aretati marksismi-leninismi laboratooriumis välja omaette inimtüüp - homo soveticus. Ühed peavad teda traagiliseks tegelaseks, teised nimetavad sovokiks. Mulle tundub, et ma tean seda inimest, tunnen hästi, elasin aastaid tema lähedal, külg külje kõrval. Mina olengi tema. Need on mu tuttavad, sõbrad, vanemad. (lk 7)
Aga nüüd, kui maailm on pöördumatult muutunud, on meie toonane elu hakanud kõiki huvitama; ükskõik, milline ta oli, see oli meie elu. Panen kirja, otsin raasukeste, kübekeste haaval "koduse", "sisemise" sotsialismi lugu. Seda, kuidas see elas inimeste hingedes. Mind paelub ikka see tilluke ruum - inimene... üks inimene. Tegelikult seal kõik toimubki. (lk 8)
Ma otsisin selliseid, kes olid südamega idee külge kasvanud, lasknud selle endasse nii sügavale, et enam välja ei tiri; riik oli muutunud nende kosmoseks, asendanud kõike, isegi nende endi elu. Nad ei suutnud suurest ajaloost lahkuda, temaga hüvasti jätta, olla õnnelik teistmoodi. Sukelduda... kaduda tühisesse oleskellu, nagu see toimub täna, kui väike on saanud suureks. Inimene tahab lihtsalt elada, ilma suure ideeta. Midagi seesugust polnud vene elus veel olnud, ka vene kirjandus ei tunne midagi seesugust. Me olime õigupoolest sõjainimesed. Me kas sõdisime või siis valmistusime sõjaks. (lk 8)
Ma jagaksin nõukogude inimesed nelja põlvkonda: Stalini-aegne, Hruštsovi-aegne, Brežnevi-aegne ja Gorbatšovi-aegne. Mina olen sellest viimasest. Meie jaoks oli kommunistliku idee krahhiga kergem leppida, sest me ei elanud tol ajal, kui idee oli veel noor, tugev, kantud hukatusliku romantismi ja utoopiliste lootuste kulutamata maagiast.

Me kasvasime Kremli ättide ajal. Vegetariaanse paastu ajal. Kommunismi vägev veri oli juba unustatud. Paatos marutses, kuid säilis teadmine, et utoopiat ei tohi muuta reaalsuseks. (lk 9)

Mul oli isaga vähe avameelseid jutuajamisi. Tal oli minust kahju. Kas minul oli temast kahju? Mul on raske sellele küsimusele vastata... Me olime oma vanemate vastu halastamatud. Meile tundus, et vabadus - see on imelihtne. Ent möödus vähe aega ning me vajusime ise tema raskuse all maadligi, sest keegi polnud meile vabadust õpetanud. Meile oli õpetatud ainult seda, kuidas vabaduse eest surra. (lk 11)
Vabadus osutus vene elus tavaliselt tümaks tambitud väikekodanluse rehabilitatsiooniks. Tema Majesteedi Tarbimise vabaduseks. Pimeduse ülevuseks. Ihade, instinktide pimeduseks, varjatud inimlikuks eluks, millest meil oli seni vaid umbkaudne ettekujutus. Kogu ajaloo vältel me mitte ei elanud, vaid püüdsime ellu jääda. Aga nüüd polnud sõjalist kogemust enam tarvis, see tuli unustada. Tuhanded uued emotsioonid, seisundid, reaktsioonid... Kõik ümberringi muutus ühtäkki kuidagi teiseks: sildid, asjad, raha, lipp... Ja inimene ise. Ta muutus värvilisemaks, eraldiseisvamaks; monoliit lasti õhku ja elu lagunes saarekesteks, aatomiteks, rakukesteks. (lk 11)
Otsin keelt. Inimesel on mitu keelt: keel, milles räägitakse lastega; on veel see keel, mida räägitakse armastades... Aga veel on see keel, milles räägime iseendaga, peame sisevestlusi. Tänaval, tööl, reisil - igal pool kõlab midagi muud, ei muutu mitte ainult sõnad, vaid midagi veel. Isegi hommikul ja õhtul räägib inimene erinevalt. See aga, mis toimub öösel kahe inimese vahel, kaob ajaloost täielikult. Me käsitleme ainult päevase inimese ajalugu. Enesetapp on öine teema, inimene asub olemise ja mitteolemise piiril. Unes. Ma tahan päevase inimese põhjalikkusega selles selgust saada. (lk 12)
Aleksandr Grin kirjutas enne seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni: "Aga tulevik kuidagi ei püsi enam oma koha peal." Möödus sada aastat ja tulevik pole jälle oma koha peal. On saabunud pruugitud aeg. (lk 14)

Intervjuud[muuda]

Tulen alati rõõmuga, kui mul on aega, nendesse kohtadesse, kus oli kunagi nõukogude võim. Miks? Sellepärast, et oleme tulnud ühest hullumajast, meil on üksteist lihtsam mõista ja mingil määral oleme kõik selle üle elanud, sellepärast on mulle huvitav, kuidas elu Balti riikides on arenenud ja mõelda, miks meil, Valgevenes, midagi sellist pole välja tulnud, on hoopis mingisugune imperaatorlik presidendiriik aga teil hoopis teine elu, seetõttu on huvitav ja kui mul avanes see võimalus, tulingi.
1990-2000 aastatel jooksime mööda väljakuid ja karjusime "Vabadus! Vabadus!" aga kellelgi meist polnud aimugi, mis see selline on. Vähemalt meil, ma ei tea, kuidas teil oli. Siis läksid kõik oma köökidesse laiali ja ootasid, et nüüd siin kusagil tuleb vabadus. Et piisab sellest, kui mööda väljakut joosta aga selgus, et nii ei ole, inimene, kes sai välja laagrist, võib ette kujutada, et elasime sellises suletud ruumis, ei suuda värava taga kohe olla vaba. Ta ei tea, mis see vabadus selline on, kuidas seda teha ja ta hakkas ehitama oma uut maailma samade seaduste järgi.
Meil tuleb hoida headuse poolele ja mitte järele anda, kellelegi ei tohi loovutada vabaduse ja demokraatia ideed. Sest teist teed lihtsalt pole. Seda enam, et hiljuti olin Londonis ja nägin, kuidas sinna saabus see väike Greta ja nägin tuhandeid inimesi, need olid noored inimesed, kes tulid välja väljakule ja rääkisid tulevikust. See räägib sellest, et neid vaevasid hoopis teised küsimused. Nende küsimus on maailma ökoloogilise tuleviku küsimus, kuidas elada kooskõlas loodusega. Mina arvan, et aeg on Greta poolt, nende inimeste poolt, kes mõtlevad sellest, et elame väikesel planeedil, peame olema koos ja pole midagi olulisemat inimesest ning planeedist, see ongi tuleviku mõte, mitte midagi muud.
- Sviatlana Aliaksijevič, intervjuu: Tõnu Karjatse, Kirjanik Svetlana Aleksijevitš: punainimene on osutunud pikaealiseks olendiks. ERR, 8. veebruar 2020

Kui tänapäeval mööda Venemaad ringi sõita, siis võib kohtuda meeletu hulga kaotajatega. Mina olen kohtunud tohutu paljude kaotajatega ja mõnede võitjatega, kes on rikkad inimesed. 1990. aastatel tahtsid inimesed Venemaal inimnäolist sotsialismi, aga keegi ei oodanud, et tuleb hoopis koopakapitalism. Vähem kui kümme protsenti inimesi jagasid omavahel selle suure piruka ära, osa said sealt veel midagi, aga ülejäänud jäid kõik kaotajaks.
Tahaks väga, et mu raamatust jääks ikkagi helge mulje. Tean, et on inimesi, kes ei suuda neid lugeda, ja ma väga püüan... jutustada nii, et kui inimene tuleb sellest põrgust läbi, siis on ta midagi juurde saanud, mitte aga igasuguse usu kaotanud.
- Sviatlana Aliaksijevič, intervjuu: Priit Hõbemägi, üleskirjutused kohtumisõhtult Tallinnas Kirjanike Majas, Nobeli laureaat Svetlana Aleksijevitš: tänapäeval Venemaal ringi sõites võib kohtuda meeletu hulga kaotajatega. Eesti Ekspress, 12. veebruar 2020

See, millega ma tegelen, on aeg. Aeg on selline mateeria või meedium, mis mind suisa hüpnotiseerib. Ma olen pärit külaühiskonnast, õpetajate perekonnast. Minu lapsepõlv oli sõjajärgne aeg, kus päeviti inimesed töötasid, aga õhtuti jutustasid. Enamasti olid jutustajateks naised. Nende lood lummasid mind. Nad rääkisid õudustest, aga nad rääkisid ka armastusest, nende lugudes oli kõik omavahel nii seotud. Ehk just sealt sain ma esmakordselt arusaamise, mis on õigupoolest elu.
Lõpetasin ajakirjandusteaduskonna ja hakkasin mööda maad ringi sõitma. Kohtusin paljude naistega, vanade naistega, naistega, kes olid võidelnud. Siis nad olid veel elus, kuid praegu enam pole. Naiseliku ilu naabruskond, tugev naiselik keha ja kohutav, kuid tugev mälestus sõjast ning nende elu ümbritsev tühjus. Ühiskond ei aktsepteerinud neid ja nad ei kogenud enam elus midagi tugevamat kui sõda.
Kui ma hakkasin naisi kuulama, sai mulle selgeks, et mehed varastasid nende võidu. Kuid see polnud kõige olulisem avastus. Peamine avastus oli see, et naised ei rääkinud sõjast nii nagu mehed. Nad rääkisid ajatuid asju. Mehed ütlesid tavaliselt, kuidas nad võtsid ühe koha, kus nad kaotasid, aga naine rääkis sellest, kuidas ta sõitis Studebakkeriga Stalingradi all ning kuidas seal oli nii palju langenuid, et võis kuulda sakslaste koljude purunemist Studebekkeri rataste all. Kui ma küsisin, kuidas te saate sellist asja öelda, sain vastuseks, et humanistlik seisukoht on võimalik alles 50 aastat hiljem. „Mida teie teeksite, kui sakslane oleks põletanud teie ema?“
Teate, ma ei ole oma raamatutes endale lubanud kasutada kohtumõistja positsiooni või hääletooni. Ma ei arva, et mul oleks õigus tõele. Tõde on selline olend, et see, mis on õige, ei pruugi enam homme õige olla.
Kui me võtame arvesse, et inimene on kogu aeg laagris elanud, siis on naiivne arvata, et kui ta laagri väravast lahkub, on ta vaba. Kuid 1990. aastatel olime me naiivsed ja arvasime nii. Me olime tegelikult isegi kuritegelikud romantikud. Ja selle tulemusena me osutusime kaotajateks. Sest kuidas saab inimene olla vaba, kui ta ei tea, mis on vabadus. Ta läks välja ja hakkas seal taaslooma seda, mida ta tundis. Ta lõi laagrit, võib-olla veidi teistsugust, aga ikkagi laagrit. Kui me vaatame kasvõi Venemaad, siis see avanes ja sealsamas ka mõne aja pärast sulgus, hakates kõikjal nägema oma vaenlasi. Praegugi kuuleme jälle sedasama vana sõnavara.
Teadmised meie kultuurist käivad läbi kurjuse. Õnnest pole meil peaaegu üldse juttu. Õnn kestab vaid hetke. Nii on see juba Dostojevskil. Kogu õnne palett puudub meil, õnn koduseinte vahel... Muidugi oli mul vahel raske oma kangelasi armastada, aga ma proovisin väga.
Minu žanr nõuab suurt eepilist kangast, paljude inimeste vaateid. Mis saab meist edasi? On selge, et inimene ei taha enam end painuta mingite ideede alla ja ta ei hakka ka seda tegema. Nüüd huvitab teda tema enda elu, see, kes elab tema kõrval ning mis toimub tema peres. Varem need küsimused selliselt üldse ei püstitunudki.
Praegune on inimese jaoks uus elu ja inimene tahab kõike läbi proovida. Sotsioloogid nimetavad tänast inimest proovivaks inimeseks. Materialism on ehk meie vulgaarne eluperiood, kuid me peame selle ikkagi läbi tegema.

Armastus on igal ajal riskantne projekt. Keegi kaotab selles, keegi mitte. See on igaühe enda valik, kuidas ta tahab elada, kas lähemal jumalikule või kaugemal sellest.

Sviatlana Aliaksijevič, intervjuu: Aija Sakova, kohtumisõhtu Svetlana Aleksijevitš Kirjanike Majas Svetlana Aleksijevitš: Oma ajast lahti rebimiseks peab olema väga tugev. Aija Sakova blogipostitus kohtumisest, millel ta Aleksijevitšit küsitles, 18. november 2020

Tema kohta[muuda]

Svetlana Aleksijevitši muudab eriliseks see, et tegemist pole ilukirjandusega, vaid tema raamatud on dokumentalistika, mälukirjandus. Aleksijevitši oskus seisneb ennekõike intervjueerimises, inimeste rääkima panemises, kannatlikkuses.

Mina olen tõlkinud teda vene keelest ja minu teada ta kirjutabki vene keeles. Aleksijevitši raatutes on autori teksti vähe, ta on lihtsalt pannud diktofoni käima ja siis hiljem selle ümber löönud. Aleksijevitši stiil on suhteliselt lihtne, sest inimesed räägivad ju lihtsate sõnadega.

Veronika Einberg, Tõlkija kommentaar: Aleksijevitš fikseerib aega. Postimees, 8. oktoober 2015

Välislingid[muuda]