Aleksandr Grin

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aleksandr Grin (1910)

Aleksandr Grin (kodanikunimega Aleksandr Stepanovitš Grinevski; 23. august (vana kalendri järgi 11. august) 1880 Slobodskoi, Vene keisririik – 8. juuli 1932 Starõi Krõm, Ukraina NSV) oli poola päritolu vene proosakirjanik. Grini teoste tonaalsus ulatub fantastilisest muinasjutulisusest veidra huumorini (viimast leidub eriti lühijuttude puhul). Tema loomingus on utoopia, imeulme, gooti romaani ja müsteeriumikirjanduse elemente. Ta on loonud omapärase kunstilise maailma, kus elavad ideaalsed kangelased, kes leiavad oma õnne ja teevad teoks oma unistused. Silmatorkavad on heakõlalised ja assotsiatiivsed väljamõeldud isiku- ja kohanimed.

Eesti keeles on tema teostest ilmunud "Punased purjed" ("Алые паруса", 1923) esmalt 1959. aastal O. Mamersi tõlkes ja 1983 Kira Sipjagina tõlkes (Vive Tolli illustratsioonidega), "Sädelev maailm" ("Блистающий мир", 1923) ja "Lainetel tõttaja" ("Бегущая по волнам", 1928) 1972. aastal M. Käbriku tõlkes (Maiga Variku ja Maret Käbini ühine varjunimi; Jüri Palmi illustratsioonidega), "Kuldkett" ("Золотая цепь", 1925) ja "Tee eikuhugi" ("Дорога никуда", 1930) 1973. aastal Maret Käbini tõlkes (Konstantin Paustovski järelsõna ja Jüri Palmi illustratsioonidega), 1991. aastal jutukogu "Kullatiik" (tõlkinud Kalle Muuli, illustreerinud Jüri Palm) jm.


  • Olgugi et kumbki pingsalt mõtles Kate'ist, jäid nad sõpradeks. Kes teab, mis oleks saanud siis, kui neiu oleks välja näidanud, et ühte neist eelistab. Ühine hingehäda isegi lähendas mehi; nad mõlemad nägid Kate'i vaimusilmas otsekui teleskoobist, aga vist ükski inimtõug pole nii ühte meelt kui astronoomid. Seepärast nende head suhted püsisid.
  • "Kes armastab, see läheb lõpuni." Kui nad mõlemad, Rod ja Keast, olid tulnud jumalaga jätma, mõtles neiu, et see, kes neist kahest on oma tunnetes püsivam ja kindlam, peaks tagasi tulema ja oma ettepanekut kordama. Niimoodi, vahest küll veidi julmalt, arutles kaheksateistaastane seelikus Saalomon. Õigupoolest meeldisid talle mõlemad, ent talle ei mahtunud kuidagi pähe, kuidas võib keegi temast kasvõi paar miili eemale minna, ilma et teda haaraks kiusatus lähema kahekümne nelja tunni jooksul tagasi tulla.
  • Jutt "Neliteist jalga", tlk Aivar Kull ("Aivar Kulli ajalootund. Seikluskirjanik Aleksandr Grin" ERR, 13.07.2020)


"Sädelev maailm"[muuda]

  • Caesari hobuse kapjade alt tõusvas tolmupilves pole tähtis iga üksik tolmukübe; pole kuigi tähtis ka peegelduv valgusekiir, mis sähvib läbi lilla tuulekeerise imperaatori helkivalt kuldkiivrilt. Caesar tõstab tolmu üles... Tolm — ja Caesar. (lk 10)
  • Asjatult otsisid linnaelanikud järgmisel päeval ajalehtedest mõistatusliku sündmuse kirjeldust; jõud, mis igiammustest aegadest peale on toiminud sule ja surve abil, oli läkitanud toimetustesse salajase ringkirja, mis käskis ebatavalise juhtumi "unustada"; lehe sulgemise ähvardusel oli keelatud seda mainida; mingeid seletusi polnud lisatud ja toimetajad saatsid autoritele tagasi lohepikad artiklid, unetu öö vilja, mida ehtisid kõige ligitõmbavamad pealkirjad. (lk 23)
  • Ilu kaunistab ka neid, kes teda vaatlevad; kõik ta varjundid ja helgid kutsuvad esile endaga sarnanevaid tundeid, kõik see koos vaimustab ja teeb õnnelikuks. Kuid veelgi vastupandamatumalt mõjub täiuslikkus, kui ta on relvastatud teadmisega oma jõust. Ainult eemaldudes on võimalik tema vastu võidelda, ent ka siis on talle kindlustatud osaline võit — mõtlik naeratus. (lk 33)
  • Kuid heitkem sild meie juurest s e l l e trükitekstini. Kirjapandud f a k t i d on ülepea kõige fantastilisemad kõigist olemasolevaist tegelikkuse kujutustest — samasugused nagu kurdile orkester: poogen liigub edasi-tagasi, põsk vaskpasuna kõrval läheb punni, hüpleb trummipulk, ent hääli ei ole, kuigi on näha liigutusi, mis neid tekitavad. Vastuväiteks võtame fakti, mille olemus on nii hämmastav, et sündmuse luu ja liha, teiste sõnadega öeldes — pealtnägemine ja asja tuumani tungimine lisavad üsna vähe muljele, mis on saadud kommunikatsioonivahendite abil. Tõepoolest, s e l l i n e fakt on võimalik. Kui näiteks Chicagos variseks kokku kahekümne kahe korruseline maja ja see meile teatavaks tehtaks, võpataksime oma sisemuses, kuid üsna varsti ei mõtleks enam sellele. Et see nii on, et faktid kui faktid, isegi siis, kui nad on läbi imbunud publitsistlike ja erakondlike tuleriitade hingematvast suitsust, ei kõiguta mingil määral meie elu- ja mõttelaadi, kinnitab ka see, kui meenutame külmaverelist tähelepanu, millega me ajalehe läbi vaatame, mäletamata järgmisel päeval, mida me täna lugesime, kuigi see, mida me käes hoidsime, polnud midagi muud kui maailma südametukse, võitlus ja elu, mis esitati meile samal kombel kui restoraniarve.
Selles meie väitluses oleks asjatu otsida reformiponnistusi või mõõdutundetuid nõudmisi, ükskõik siis, kellele või mille vastu need ka poleks esitatud. Me lihtsalt tähistame ära tühjuse, kuhu me ei taha astuda. Ja tõepoolest, kuidas oleks võimalik üles lugeda, kes, kus ja millal ehmatas ja ära kohkus, kes võib-olla on lühinägelik, kes aga tänu segastele kuuldustele aldis hallutsinatsioonidele?
Kuidas määrata kindlaks ja otsustada, kust läheb tõelise sündmuse ideaalne sirge? (lk 77)
  • Tavil, kes armastas raamatuid nii, et ta neid suudles või nurka virutas, vihastades nende nagu inimeste peale, oli võimatu mõista pentsikut lõbu: kuulata lugemist teise suu läbi, võõra intonatsiooniga ja kindlatel kellaaegadel nagu ametiskäimine või töötegemine. (lk 78)
  • "Ärge kartke," lausus ta, märgates, et Tavi on ahastuses ja väriseb, "vihkamisest surmapäeval pole te varem kuulnud, aga ma p e a n teiega nii rääkima; võib-olla peaksin ma veel rohkem ütlema. Ma ei tea, millega te mu südant liigutasite, aga ma annan teile andeks. Jah, annan andeks!", hüüdis ta, nähes, kuidas Tavi silmad tumenesid. "Te ägestute, sest arvate, et mul pole õigust ega põhjust teile andestada, et me näeme teineteist esimest korda. Kas te ka teate, et võib andestada puule, kivile, ilmale, maavärisemisele, — et võib andestada inimestele, — elule? Andestate mulle ka teie. Õnnelikul on kergem andestada." (lk 88)

"Lainetel tõttaja"[muuda]

  • Näo edasiandmisel on autorite tähelepanu enamasti pühendatud otsevaatele, keegi ei taha tunnistada profiili tähtsust. Ometi on profiil huvipakkuv just seepärast, et ta on silueti alus, siluett aga on üks armutumaid terviku graafilisi lahendusi. Kui sageli on profiil mulle näidanud hoopis teist inimest - nagu teist sissekäiku sama hoone teisel küljel. Mina omistan profiilile kommentaari tähenduse Ja jätan ta ainult sel juhul meenutamata, kui profiil ja otsevaade ning samuti kõik vahepealsed lõiked on märgitud vaimu tasakaalust. Kuid seda tuleb ette nii harva, et seda võiks nimetada erandiks. (lk 183-184)
  • Esimesed tunnid pärast sadamast lahkumist on alati pidulikud ja täis pinget, olgu siis vihma või päikesega, ja ma ruttasin kärsitult tekile. Mind haaras nii tuttav ja meeltülendav täiskäigu tajumise tunne, milles ei puudu põhjendamatu uhkus ja rõõmsa osasaamise nauding. Olen alati olnud võhik purjeasjanduses, kõiges, mis puutub seisvasse või jooksvasse taglasesse, kuid laiuvate purjede vaatepilt selgaheidetud pea kohal — kui vaadata neid alt üles — on selline, et näha neid nendega kaasa liikudes on suurimaid ja omakasupüüdmatumaid rõõme, mis ei nõua pealegi eriteadmisi. Läbikumavad, raanokkadel teravate nurkadega lõppevad purjekumerused paisuvad tilal ja ümberringi. Nende lend on suletud mastide ja raade liikumatusse. Purjed viivad edasi aeglaselt lainetesse sukelduvat keret, ja neisse on püütud rinnutsi rõhuv ja paisutav tuul. (lk 207)
  • Spencer soovitab korraldada viiulikontserte ruumides, mis on vooderdatud alusseinast poole jala kaugusel asetsevate õhukeste männilaudadega, et saavutada resonantsi, mis on tema meelest vajalik viiuliheli piiratud võimsuse tõttu. Paraku pole see retsept kõlblik iga teose jaoks, sest on helitöid, mille jõud peitub sisus. Sosin kõrva ääres võib mõnikord vapustada nagu kõuekärgatus, ja kõuekärgatus vaid naerma ajada. (lk 211)
  • Laeval möödub päev kiiresti. Alguses näib ta pikk; nii päike tõuseb ookeani kohal, lähevad segi aeg ja ruum. Jumal teab, millal kord õhtu tuleb! Ometigi unustad sa kella, näed varsti, kuidas lõunasöök lauale tuuakse, ja siis tuleb ka tõtlik öö. (lk 239)
  • Kes on öelnud, et "kallasteta meri on igav ja üksluine vaatepilt"? Seda on öelnud arvukas ja nimetu k e e g i. Kallasteta — see on tõsi, aga kui kaunis on see tõelisus! Silmapiir on puhas, selge ja sügav. Karm-kirkas ringis pole midagi peale lainete, mis lähedal on silmale näha viimase kui kurruni, kaugemal kaovad üksteise taha, silmapiiril aga riivavad vaevumärgatava virvendusena selget taevaserva, nagu näeks pilk seda läbi ebatasase klaasi. Käsitamatud oma mõõtmatuses on ruum ja sügavus, mida näed enda all silmade abita, kui oled seda. kord pikkamööda tajuma hakanud. Selles mere vastutamatus vägevuses, mida ei saa arvele võtta, mille tegelikust suurusest mõistuski aru ei anna, kuigi näeb selle igikestvaid ilminguid, on nakatavat ärevust. See on otsekui loomeinstinkti unest ärkamine. (lk 242)

Tema kohta[muuda]

  • Siis oli väga tore Aleksander Grin, keda me tõlkisime samuti koos Maiga Varikuga. Ühe jutustuse tõlkis Maiga, kolm tõlkisin mina. Seal tuli ilmsiks ka üks tore vene keelest tõlkimise iseärasus. Grinil oli väga palju kõikvõimalike tegelasi, kellel ei olnud mitte vene nimed, vaid nad olid väljamõeldud maailmast. Neid oli palju ja ma ei osanud neid kirjutada, translitereerida. Grinil olid kõik tegelased häälduspildis — aga mis keelest, kust need pärit on? Siis ma võtsin paberilehed — ma ei mäleta, palju ma neid sain, kuus või kaheksa — ja kirjutasin ülevalt alla nimesid täis ning palusin Henno Rajandit, kes kõikvõimalikke keeli oskas, et ta kirjutaks mulle sinna enam-vähem mõeldavad vasted sõltuvalt sellest, mis keelest neid võisid võetud olla ja milline võis olla tema meelest kirjapilt. Nii et neis raamatutes on Henno Rajandi tehtud tegelaste nimed.
  • Grin kuulus inimeste hulka, kes ei oska end elus sisse seada. Õnnetused heidutasid teda, ta puges peitu inimeste eest, häbenes oma vaesust. Tema rikas kujutlusvõime jättis ta silmapilk maha, kui tal tuli kokku puutuda masendava tegelikkusega.
    • Konstantin Paustovski, "Aleksander Grini elu" – järelsõna teosele: Aleksander Grin, "Kuldkett. Tee eikuhugi", tõlkinud Maret Käbin, Eesti Raamat, Tallinn 1973, lk 382


Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel