Vabadus osutus vene elus tavaliselt tümaks tambitud väikekodanluse rehabilitatsiooniks. Tema Majesteedi Tarbimise vabaduseks. Pimeduse ülevuseks. Ihade, instinktide pimeduseks, varjatud inimlikuks eluks, millest meil oli seni vaid umbkaudne ettekujutus. Kogu ajaloo vältel me mitte ei elanud, vaid püüdsime ellu jääda. Aga nüüd polnud sõjalist kogemust enam tarvis, see tuli unustada. Tuhanded uued emotsioonid, seisundid, reaktsioonid... Kõik ümberringi muutus ühtäkki kuidagi teiseks: sildid, asjad, raha, lipp... Ja inimene ise. Ta muutus värvilisemaks, eraldiseisvamaks; monoliit lasti õhku ja elu lagunes saarekesteks, aatomiteks, rakukesteks. (lk 11)
Svetlana Aleksijevitš, "Pruugitud aeg. Punainimese lõpp", tlk Veronika Einberg, 2014
