Olme

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Olme on igapäevane eluolu, tavapärane argielu. Sõna olme leiutas Manivalde Lubi[1].

Proosa[muuda]

  • Nii näiteks on igapäevane askeldamine, mida ma vihkan, minu jaoks - olme. Kellegi teise jaoks võib just see olla - poeesia. Ja rännak ei tea kuhu ilma otsa (seda ma jumaldan!), vihmas (seda ma jumaldan!) - on minu jaoks poeesia. Teisele võib see olla olme. Pole mingit olmet iseeneses. Selle tekitab ainult meie vihkamine. Niisiis, kogu materiaalsus, mida sa vihkad, ongi - olme. Olme: vihatav silmanähtavas.
    • Marina Tsvetajeva kirjas Valentin Bulgakovile, 2. jaanuaril 1926, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 274


  • Vastupidi nii levinud arusaamale on igapäevaelu kõige raskem jagada.


  • Mind on alati vaevanud, et tõde ei mahu ühte südamesse, ühte mõistusesse. Et ta on kuidagi hajali, teda on palju, ta on mitmepalgeline ja maailmas laiali puistatud. Dostojevskil on mõte, et inimkond teab iseendast rohkem, palju rohkem, kui ta on jõudnud kirjanduses fikseerida. Mida mina teen? Ma kogun tunnete, mõtete, sõnade argisust. Kogun oma aja elu. Mind huvitab hinge ajalugu. Hinge olme. See, mille suur ajalugu enamasti kõrvale jätab, mille suhtes ta on üleolev. Tegelen kõrvalejäetud ajalooga. Olen mitmel korral kuulnud ja kuulen ikka veel, et see ei ole kirjandus, see on dokument. Aga mis on tänapäeval kirjandus? Kes sellele küsimusele vastaks? Me elame kiiremini kui vanasti. Sisu rebib vormi, murrab ja muudab seda. Kõik väljub kallastest: muusika ja maalikunst, ja dokumendis murrab sõna dokumendi piiridest välja.


  • Ajalugu huvitub üldjuhul erilisest, sellest, mis aegade voos esile tuleb või tähtis tundub. Kummati on minevik põhilises argine, enamasti ei juhtu midagi või siis õige vähe. Ajaloolane on argise ees suuresti abitu, sest esiteks ei jäta igapäevaelu kuigivõrd jälgi, seega on seda raske uurida, ja teiseks on argistest asjadest keeruline punuda haaravaid lugusid, mis lugejaid köidaks või lubaks ajalugu põnevana paista.

Luule[muuda]

  Jõgi must kui Toone jõgi.
Lootsik valge — Toone luik.
Ainsaiks hääliks tulli login,
koolelinnu kaeblik huik.

  Pingil istub argielu,
aerutab, ent allavett.
Päras unelm — habras lelu,
hapram veel kui silmapett.

  • Muia Veetamm, "Jõgi", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 37)

Viited[muuda]

  1. Maris Makko, Keelemõte: Kui sõnadel on autor ja sünniaeg, Eesti Päevaleht, 22. september 2007