Askeldamine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]

  • [Henrik:] "Mina ei ole mesilasi kunagi eeskujulikuks pidanud. Kõik see kärgedega askeldamine. Kokku hoida või raisata on minu jaoks täiesti asjatu küsimus. Karud tulevad igal juhul, eks ole?"
    • Sirpa Kähkönen, "Graniitmees", tlk Piret Saluri, 2017, lk 228


  • Nii näiteks on igapäevane askeldamine, mida ma vihkan, minu jaoks - olme. Kellegi teise jaoks võib just see olla - poeesia. Ja rännak ei tea kuhu ilma otsa (seda ma jumaldan!), vihmas (seda ma jumaldan!) - on minu jaoks poeesia. Teisele võib see olla olme. Pole mingit olmet iseeneses. Selle tekitab ainult meie vihkamine. Niisiis, kogu materiaalsus, mida sa vihkad, ongi - olme. Olme: vihatav silmanähtavas.
    • Marina Tsvetajeva kirjas Valentin Bulgakovile, 2. jaanuaril 1926, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 274



  • Jooksmist-sibamist oli tal palju, küll laste, küll loomade, küll kõige muu pärast, aga ometi muutus ta päev-päevalt ümaramaks ja see ümarus oli juba niisugune, mis enam väheneda ei tahtnud. Perenaisele see teadagi sobis, see lisas talle väärikust ning tõstis Tollimäe tähtsust. (lk 53)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • Ent ühel päeval sai tondinahkade vaikne elu häiritud. Neid uusi põlvkondi oli ju küll ja küll peale kasvanud, nüüd aga ei tahtnud üks nooruk kuidagi teiste kombel taltuda. Ta sagis lamavate tondinahkade vahel, lõi vilju katki, vaatas, mismoodi need seest välja näevad, murdis oksi, torkas neid maa sisse, tegi palmilehtedest lehvikuid, suges narmasjuurtega oma kõrvataguseid ja tüütas tillukesi siniseid ämblikke. Ta tüütas oma ringirabelemisega nii pisikesed putukad kui ka suured tondinahad päriselt ära. Nii mõnigi pahane tondinahk pidi ennast istukile ajama, et seda rahutut hinge kurja sõna abil lamama sundida. (lk 7-8)


  • Niisiis, ütleme lihtsalt, et Ankh-Morpork on niisama tulvil elu kui vana juustutükk kuumal suvepäeval, ta on niisama karjuv kui vandumine katedraalis, sama ere kui õlilaik, sama värvikirev kui sinikas silma all ja niisamuti täis tegevust, tootmist, askeldamist ja külluslikku puhtakujulist sebimist kui surnud koer termiidipesas. (lk 25)
    • Terry Pratchett, "Mort". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak, 1999

Luule[muuda]

Juba poed tegid uksi lahti,
juba hakkasid askeldama.
Kesk pankade räga ja raha
me Jumalat uskusime.
Ja tema meid nõndasama.

  • Mari Vallisoo, "Maihommik", "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 439