Mine sisu juurde

Üldsus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Avalikkus)
Georgeta Năpăruș, Public square (1990ndad)

Piibel[muuda]

  • Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks.

Proosa[muuda]

  • [Keemik James Lubbock:] "Arvestades seda, kui lahkesti me kriminaalprotsesside käigus üldsust informeerime, et kahest või kolmest arseeniterast piisab ükskõik kui vintske vastumeelse isiku edukaks kõrvaldamiseks, on päris üllatav, kui pillavalt inimesed mürkidega ringi käivad. Mitte ei võta õppust. Iga jooksupoiss, kes oleks niisama asjatundmatu nagu keskmine mõrvar, saaks oma töökohas jalaga tagumikku."


  • Sellal kui arvatavasti ükski varasem aeg poleks talunud nii paljusid erinevaid arvamusi religioossetes ja poliitilistes küsimustes, võetakse faktitõde, kui see juhtub olema vastuolus mõne konkreetse rühmituse kasu või heaoluga, tänapäeval vastu suurema vaenulikkusega kui kunagi varem. /---/ Tõsiasjad, mida ma silmas pean, on avalikult teada, kummatigi võib seesama avalikkus, kes neid teab, nende avaliku arutelu edukalt ja sageli spontaanselt tabuks kuulutada, koheldes neid nii, nagu oleksid nad see, mida nad ei ole — nimelt saladused.


  • [Simon Darcourt:] Üldsuse suuremale osale ei õnnestu selgeks teha, et haridus ja ameti omandamine ei ole üks ja seesama. Ja kui üldsus näeb, kuidas inimesed tegelevad rõõmsal meelel sellega, mis neile üle kõige meeldib, ning saavad selle eest veel palka ka, muutub ta kadedaks ja tahab sellele lõppu peale teha. Vallandage professorid, kes ennast ära ei tasu. Haridus ja usk on kaks valdkonda, milles igaüks end asjatundjaks peab; iga mees kasutab, nagu ta ise ütleb, tervet mõistust.
  • Oxfordi ülikooli muuseum polnud tollal eriti kütkestav ega hästi korraldatud muuseum. Ülikooli traditsiooni kohaselt oli muuseum selleks, et teenida tõsiseid tudengeid, ja seal ei tahetud kuuldagi litsakatest ameerika ideedest, kuidas avalikkust ligi tõmmata ja üldsuses huvi äratada. Kas polnud see lõppeks üks Vana Maailma vanimaid muuseume?


  • [Randolph Henry Ash:] Te ju teate, kuidas see käib, sest olete ise poeet - kirjutad sellise ja sellise narratiivi ja mõtled selle käigus - siin on kena käsitlus - see kontseptsioon mahendab seda - ega see ei ole enamikule liiga ilmne? - ega siin ei ole liiga paks kiht endastmõistetavust - liiga ilmselge tähendus tekitab peaaegu vastikust - ja siis saab üldsus selle kätte ja kuulutab selle ühtaegu liiga jõuliselt lihtsaks ja liiga kõrgilt arusaamatuks ning selge on ainult see, et ükskõik mida sa oled lootnud väljendada, on kadunud arusaamatuse ududesse - ja kaotab aeglaselt oma elu - su oma meeles nagu ka lugejate omas.


  • Eduka suhtlemise huvides soovib üldsus, et kehtiksid kindlad normingud, mida kõik respekteerivad. Normitud kirjakeel esindab rahvuskeelt tõlkimisel teistesse keeltesse ja teistest keeltest, nt suhtluses Euroopa Liiduga. Üksikisik tahab aga olulistel puhkudel näidata, et temagi neid kirjakeele norminguid valdab. Seetõttu pole ime, et keelenõuandest küsitakse tihtipeale näiteks töökoha taotluse sõnastust või seal ettetulevaid üksikkeelendeid (oskan kõikke või tahan töödata oleksid liiga äraandlikud). (lk 41)
  • Noore kirjakeele ühtlustamiseks ja stabiliseerimiseks alustavad rahvad enamasti käskiva normimisega ning lähevad siis järk-järgult üle suunavale. Nii on olnud ka Eestis ja Soomes ning see on nende kirjakeelte arengule kindlasti kasuks tulnud. Eestis oleks käskiva normimise aeg siiski võinud olla mõnevõrra lühema kestusega. Miks kõik kujunes nii, nagu ta kujunes, sellest tuleb edaspidi lähemalt juttu. Üleminek käskivalt normimiselt suunavale võib keelekorraldajate endi hulgas minna suhteliselt kiiresti ning keelekorraldusallikadki tehakse siis vastavad. Palju aeglasem on kogu keelekollektiivi üleminek, seda nii keelelise arusaamise kui ka harjumuste kujunemise mõttes. Selleks kulub vähemalt kaks inimpõlve, kui mitte rohkem. Üldsuse suhtumisest oleneb suuresti, kuidas keelekorraldusallikaid tõlgendatakse - kas mõistetakse seda, et üks raamat saab kätte anda ainult suuna, mitte aga pakkuda kõiki keeleavarusi. (lk 44)


  • Eesti kirjanduse seltsi iseloomustasid päris teod, mitte õhku suundunud suured plaanid. Seltsi algusaegadel ei hinnatud üle oma jõudusid, ei seatud liiga kaugeid ja kõrgeid eesmärke. Alustati ja lähtuti teadlikult asjaarmastuslikust tasemest ja püüti haarata kõiki kultuurialasid. Selts kujunes üldsuses peitunud jõudude kohaselt, kuid kujundas ise kultuuriliselt seda üldsust. Selts lõi selle aluspinna, millelt sai edasi liikuda. (lk 155)
    • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158