Euroopa Liit

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
1955. aastal kinnitatud Euroopa lippu kasutavad nii Euroopa Liit kui ka Euroopa Nõukogu.

Euroopa Liit on põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on pärast Suurbritannia lahkumist 2020. aastal 27 liikmesriiki. Euroopa Liidul on nii valitsustevahelise kui ka rahvusülese organisatsiooni elemente. Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik alates 2004. aasta 1. maist. 2012. aastal anti Euroopa Liidule Nobeli rahuauhind.

Proosa[muuda]

  • /.../ valitsus on sunnitud suure osa ajast pühendama iseenese õigustamisele ja seetõttu jääb vähem aega Euroopa Liidu eeliste selgitamiseks lihtsas keeles, mis oleks arusaadav ka tädi Maalile. /.../ Eesti kodanike paremat teavitamist olen nõudnud paljudes oma kõnedes, viimati vabariigi aastapäeval, ja teen seda ka edaspidi, sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.




  • /---/ eurooplased oleme kahtlemata – pruugib vaid Euroopa Liidust välja sõita ja igal pool maailmas tuntakse sinus kohe ära eurooplane. /---/ minu meelest ei saa eestlasi ja eurooplasi enam vastandada. Reaalselt seda vastandust minu jaoks ei ole. Mina tunnen ennast eurooplasena kõigepealt ja siis tekibki küsimus, kes siis on eestlased ja kas ma võiksin või tahaksin veel ka nende hulka kuuluda. Sest Eesti poliitika on läinud selliseks, et paiguti ei olegi tahtmist eestlane olla – tahaks olla keegi teine. Või vähemasti on Eesti poliitilises identiteedis midagi sellist, millega ei taha mitte mingil juhul samastuda...


  • Euroopa Liitu ei maksa süüdistada selles, milles see süüdi ei ole. Tõsi ta on, et väga halvasti inglise või prantsuse keeles kirjutatud teksti ennast ei ole liigsesse loomingulisusesse laskumata võimalik heaks tõlkida. Aga miski ei sunni meid tegema halvas, ebaselges keeles seadust.


  • Ükski liit ei ole ehitatud igaveseks. Kõik muutuvad. Ja kui nad ei muutu, siis lagunevad. Ükski liit ei tohi olla liiga jäik. Järelikult peaks ka EL näitama selles mõttes paindlikkust, et vaatama ise peeglisse.
Üks küsimus, milles EL-i kritiseerijatel on õigus, on kogu Euroopa Komisjoni süsteem. Komisjoni liikmed ei ole valitavad, neil puudub mandaat. Tihti on nad koduriigist ära saadetud poliitilise diili tulemusena, et neist lahti saada, mistõttu ei pruugi nad olla kõige paremad eksemplarid.




  • Ka 2014–2022 püüti Ukrainat välispoliitiliselt käsitleda osana Venemaa probleemist, funktsioonina sellest. Euroopa Liidus, vabatahtlikult liitunud klubis, kus lõhestavate teemade arutamist viimse võimaluseni välditakse, polnud selgeks vaieldud: kas Ukraina näol on tegu riigiga, mis peab meie eest sõda (ühe rühma liikmesriikide arvamus, nüansierinevustega muidugi) või korruptsioonipesaga, kuhu me raskesti arusaadavatel põhjustel miljardeid kallame, vähe vastu saades (teine rühm liikmesriike, samuti nüanssidega).
Me ei peaks toetama üht korrumpeerunud riiki ainult geopoliitilistel põhjustel, kõlas teise rühma jutupunkt.
Ukraina oli aga vahepeal arenenud, emantsipeerunud, kaugelt enamaks kui vaid korruptsioonipesaks. On hõlpus aru saada, miks hoovõtt selleks kauem kestis kui näiteks Balti riikidel.
  • Nii võttiski Ukraina emantsipeerumine aega. Esimene hoiatuslask tehti küll juba 2004. aasta oranži revolutsiooniga, mil inimesed keeldusid ilmse valimispettusega leppimast. Kui aga samad petturid kümnend hiljem riigi Euroopa kursilt ära tahtsid keerata, tõusis rahvas üles. Aastad alates 2014 on Ukrainas kõigist raskustest ja kehvast lähtepositsioonist hoolimata olnud demokraatia, õigusriigi ja Euroopa lõimumise juurdumise aeg. Eemale vanast, eemale Idast, ja läände!
Euroopa Liit ei osanud sellele, meie aja suurimale geopoliitilisele nihkele me kontinendil, adekvaatselt vastata. Sõltuvalt oma majandusintegratsiooni-juurtest ja legalistlikust olemusest on EL seni vast kõige abitum just siis, kui üks riik tuleb ja ütleb: me tahame teie sõbrad olla! Brüssel ei vasta: tore, meil ongi liitlasi vaja, vaid küsib: aga mis on meie sõpruse õiguslik alus? Geopoliitilisest mõtlemisest oleme veel kaugel.
  • Kui 2014 ütlesime (EL), et meie sanktsioonide eesmärk on panna Vene juhtkonda oma kurssi muutma, siis praegu ei häbeneta öelda, et eesmärk on avaldada Venemaale tugevat ja karmi (massive and severe) mõju. USA president Joe Biden nimetas aprilli alguses järjekordset sanktsioonipaketti tutvustades nende eesmärgina "tekitada Putinile valu ja süvendada Venemaa majanduslikku isolatsiooni".
  • Lisaks tuleb nii praktilistel kui ka moraalsetel põhjustel jaatavalt vastata Ukraina soovile liituda lääne organisatsioonide, Euroopa Liidu ja NATO-ga. Praktilistel, sest meie huvides on uus suur liitlane strateegilises asukohas. Moraalsetel, sest Ukraina on Euroopa riik ajaloo, kultuuri, üha enam majanduse, inimestevahelise läbikäimise, isegi kiriku kuuluvuse mõttes.
Kui selline riik tahab saada Euroopa osaks ka poliitiliselt, kui ukraina rahvas on otsustanud euroopalikuks saada, siis kellel, kurat, on õigus seda keelata?
  • Teiseks, juba praegu tuleb mõelda, mida teha majanduslikult (ja loodetavasti ka sõjaliselt) kokku kukkunud Venemaaga. Kui kõik kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks, ja diplomaadid eelmiseks rahukonverentsiks, siis 20. sajand pakub meile kaht võidetu kohtlemise mudelit: Versailles ja Euroopa Liit.
Oleks ülimalt lühinägelik ükskõik kumba korrata proovida.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel