Mine sisu juurde

Tiiu Erelt

Allikas: Vikitsitaadid

Tiiu Erelt (1962. aastani Tiiu Kask; sündinud 20. aprillil 1942 Tallinnas) on eesti keeleteadlane.

Kirjutised

[muuda]
  • Vaatasin Eesti Draamateatris Donald Churchilli janti "Meister" (Ann Musta tõlkes). Seal on üks dialoog, kus maalermeister küsib proualt, kelle korterit ta parajasti remondib: "Missugune on teie nägemus WC uksest?" -- "Minu nägemus WC uksest?" -- "Jah, teie nägemus WC uksest." Ja publik naerab selle koha peal üsna kõvasti ja rõõmsasti. Minu rõõm on aga selles, et veel pole kõik kadunud -- mingisugunegi keele- ja stiilitunne on rahval alles. Kuigi viimastel aastatel on teda harjutatud küll igasuguste nägemustega.
  • Esimene tähendus on vana. Rohke keelematerjal osutab, et tegemist pole tavalise nägemispildiga, mida igaüks meist silmad lahti maailma vaadates näeb. Nägemus tuleb erilise selgeltnägemishoo ajal, teda kas tahetakse, oodatakse, isegi kutsutakse mõne vahendiga esile või ta tuleb peale vastu tahtmist. Ta on üleloomulik ja enamasti ilmutuslik: on näha, miks asjalood just nii on, nagu nad on, kus miski või keski asub, mis keegi tegema peab või mis tast tulevikus saab. Vähemalt saab nägemuse kaudu surnutega suhelda ja vaimudega keskustella. Vastumeelse nägemuse ajal tulevad koledad kummitused ja painajad inimest vaevama.
Hoopis uuest küljest hakkas nägemus end näitama 1980. aastail, lahvatades kümnendi lõpus järsku sagedaks sõnaks ja jätkates uuel kümnendil, sest nägemused tekkisid kõigepealt Eesti poliitikutel, seejärel aga ka paljudel lihtsurelikel [---].
  • Temast [nägemusest] on saanud universaalne, kasutajale mugav sõna, kümmekonna senise aseaine. Pole enam tarvis otsida täpsemat väljendust. Ma näen asja niimoodi, see on minu nägemus - ja kõik. Las suhtluspartner mõistatada edasi.
    • Tiiu Erelt, "Nägemus", "Keelenõuanne soovitab", EKI, 1996


  • Kasutuse ainukriteerium tooks aga tagasi nelja aastakümne taguse moevoolu, et keel olevat täielikult isereguleeriv süsteem. Veel varasemast ajast meenuvad 1940. ja 1950. aastad: tollane "rahvakeelsus" oli samasugune võlusõna kui nüüd "kasutuspõhisus". Praeguses päris täbaras keelepoliitilises olukorras oleks keelearendusest (sh professionaalide nõuannetest) loobumine karuteene meie rahvuskultuurile.
    • Tiiu Erelt, "Emakeele Seltsi keeletoimkond XX sajandi II poolel", Emakeele Seltsi aastaraamat, 2021


  • Erialalühendite tarvitus ei kuulu eesti keele üldortograafia alla. (lk 55, VÕKi otsus)
  • Eesnimede lühendamine ei ole üldiselt soovitatav, eriti mitte esmakordsel tekstis esinemisel, raamatukaantel ja -tiitellehtedel, dokumentides, uksesiltidel jne. Lühendatud eesnimi ei ole kõnes pöördumisel (inimese järele küsimisel jne) kasutatav. Liiati ei paku eesti perekonnanimed informatsiooni isiku soo kohta. (lk 59, kommentaar)

"Eesti keelekorraldus"

[muuda]

Tsitaadid teosest: Tiiu Erelt, "Eesti keelekorraldus", Tallinn: EKSA, 2002.


  • Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Temas toimub keeleideaali otsimine ning selle poole liikumiseks keelesoovituste andmine ja normingute fikseerimine. (lk 15)
  • Keelekorraldus ja keelehoole on sama tegevuse eri küljed, teineteisest lahutamatud ja ilma omavahelise terava piirita. Nende vahekorras on kõige raskem olnud selle saavutamine, et emakeeleõpetajad mõistaksid keelekorralduse olemust ja taotlusi, keele muutumist ja uute keelesoovituste mõtet. Õpetajatest oleneb uue põlvkonna suhtumine eesti keelesse. (lk 16)
  • Ka toimetamine ei ole pelgalt "komade panemine", nagu mõnikord kujutletakse. Keelehooldaja aitab teksti autoril mõtteid heas, selges, korrektses, stiilipuhtas keeles väljendada - peaasi et neid mõtteid oleks. Küsimus pole selles, kas toimetaja tööd on tarvis või mitte, vaid pigem selles, kas iga autor seda tööd üldse väärib. (lk 16)
  • Mitmel ajalehel on keelenurk, kus ilmuvad keelekirjutised. Neisse tuleb siiski kriitiliselt suhtuda, sest kuigi umbes pooled on kasulikud, on ülejäänud üle pingutatud, segased või ekslikud. (lk 17)
  • Kirjakeeli arendatakse, korraldatakse ja õpetatakse igale uuele põlvkonnale kätte kogu maailmas. Kirjakeele normi äraõppimise poolest ei ole eesti keel midagi ainulaadset, kuigi vahel niimoodi kujutletakse. (lk 17-18)
  • Ameerika Ühendriikidest on saanud alguse keelelt poliitilise korrektsuse (ingl political correctness) nõudmine. Sellega mõeldakse keelelist viisakust, asjalikkust, korrektsust ja peenetundelisust (eesti poliitiline on kitsam kui inglise political). (lk 19)
  • Oskuskeelekorraldus on oskuskeele teadlik arendamine. Oskuskeel on kirjakeele allkeel ja seetõttu on oskuskeelekorraldus keelekorralduse osa, millel on sama eesmärk mis kogu keelekorraldusel, kuid ka omad spetsiifilised, allkeele eripärast johtuvad jooned. Eesmärk on selge ja ladus oskuskeel, milles saab mõtelda, kirjutada ja kõnelda kõigil erialadel.
Eestis on terve XX sajandi terminoloogiatöös keeleline aspekt alati esiplaanil olnud ning lingvistid on selles töös traditsioonipäraselt alati kaasa teinud. Samasugune traditsioon on olnud näiteks tšehhidel. Mitme muu rahva puhul on tavad olnud teised, näiteks venelased hakkasid lingvistide osatähtsust toonitama alles 1960. aastate algul, aegamisi avastades, et terminid on ju ka keelendid. Enne seda tegelesid neil terminoloogiaga ainult teiste alade inimesed. Eesti keelekorraldusele on aga alati olnud iseloomulik üldkeelekorralduse ja oskuskeelekorralduse ühtsus. (lk 20)
  • Kui keelekorraldus toonitas oma eesmärgina õiget keelt ja uskus, et suudab alati öelda, mis on õige ja mis väär, siis oli tema nimi õigekeelsus. Kui aga keelekorralduse eesmärgiks sai hea keel ja ta hakkas uskuma, et suudab hinnata, mis on keeles hea ja mis halb, siis eelistas ta nime keelekorraldus. (lk 22)
  • Inimtegevus kogu ulatuses ja sügavuses on võimalik ainult tänu keele olemasolule ning sellele, et keel on oma olemuses erakordselt paindlik ja arenemisvõimeline. Keel on sündinud inimese suhtlusvajadusest ning on selles mõttes olnud asendamatu nii primitiivses kui ka arenenud ühiskonnas. Tänapäeva ühiskonnas on keelel palju funktsioone ja tuleb täita üha keerukamaid ülesandeid. Keel peab suutma kaasas käia ühiskonna arenguga, olles nii suhtlus- ja tunnetusvahend kui ka ühiskonna mälu hoidja. (lk 24)
  • Keele arenemine ja uuenemine on midagi niisugust, mida iga inimene peaks käsitama päris loomuliku nähtusena. Paraku esineb üsna sageli selliseid mõtteavaldusi, mis näitavad, et keele arenemist vahel võõrastatakse. Üks keelekorraldajate ülesandeid ongi selgitada muutumise loomulikkust.
Iga keelend on kord uus: üks on seda olnud saja aasta eest, teine 50 aastat tagasi, kolmas alustab oma teed alles praegu. Muutub tegelikkus, muutuvad keelelised vajadused ja peab muutuma keel. (lk 24)
  • Keele arenedes muutub keeleline maitse. Sellegi muutumises mängivad oma osa nii indiviidi seesmised kui ka välised põhjused. Tavaliselt inimesed ei tule selle pealegi, kuivõrd teistsugune on nende keeleline maitse, võrreldes mõned inimpõlved tagasi elanute omaga. Keeleliselt kõige konservatiivsemgi inimene konserveerib endas oma noorusaegse keelelise maitse sellest kaugemale minevikku küündimata. Isegi keelekonservatiivi ajavad naerma sellised üle sajandi vanad terminid nagu kesk ilma riips = ekvaator, tõmbamise-vägi = raskusjõud, tagasi-kargamise-vägi = elastsus, vee-ärahingamine = auramine, ümmargune kuhi = koonus, kandiline kuhi = püramiid, sissekukkumise vinkel = langemisnurk, täiemõõduline ihuliigete liigutamine = kehaline kasvatus. Ilusad kirjeldavad terminid pole vastu pidanud muutunud keelelisele maitsele, mis eelistab lühemaid kompaktsemaid termineid. (lk 26)
  • Nüüdsel ajal vastavad eestlase maitsele hoopis fennismid ja amerikanismid. Neid oma keelde pikkimata võid kergesti jätta mahajäänud inimese mulje: nt fennismid jällemüüja pro edasimüüja, ilmapiir pro õhkkond, X pank on loodetav pro usaldusväärne, usaldatav või kindel, on milleski kinni pro oleneb või sõltub, Eesti meeskond hävis pro kaotas, amerikanismid in ja out, operaatorfirma pro käitusfirma, ruulima pro juhtima, burn out pro läbipõlemine. (lk 27)
  • Need on tarbetud uuendid, ent paljude inimeste keeleline maitse võõrastab ka tarvilikke uudiskeelendeid üksnes uus-olemise pärast. Sellisele uue tagasilükkamisele on iseloomulik ebasoovitatavate assotsiatsioonide otsimine. Näiteks XX sajandi algul oli sõna söögimaja ning kui pakuti selle asemele la-tuletist söökla, siis leidus kohe vastaseid, kes leidsid selle kõlavat nagu öökla. Praegu sadakond aastat hiljem assotsieerub vahepeal läbilöönud sõna paljudel nõukogudeaegsete söögikohtadega ning kasutatakse parem sõnu pubi, bistro(o), söögituba, toidutare, trahter jne. On tõrjutud sõna rajatis, sest see olevat nagu rajakas. Ka 1960. aastate keskpaigas loodud sõnale raal leiti otsekohe vastuassotsiatsioonid: kõlab nagu arvutimark Uraal, olevat ühe Tartu juristi nimi jms. Hea tahtmise juures võib mõne niisuguse kõla- või sisuseose leida iga uudissõna juures. Targem on aga pidada keele uuenemist loomulikuks ja hinnata iga uut keelendit selle tegelike väärtuste järgi: kas keelendit on tarvis, kas see sobib oma häälikkuju ja moodustusvõime poolest jne. (lk 27)
  • Keeles peavad olema samal ajal mõlemad - ühelt poolt muutumine, liikumine, uuenemine ja teiselt poolt muutumatus, paigalseis, püsi­mine. Muutumine on tarvilik toimetulemiseks uute ülesannetega, mida ühiskond üha juurde annab. Püsimine on tarvilik seetõttu, et keel on eriti tähtis ühiskonna mälu kandja ning hoiab sidet eri aegadel elanud inimeste vahel. See on keelekorralduse põhiküsimusi – tasakaalu leidmine traditsiooni (püsimise) ja muutumise vahel. (lk 27-28)
  • Keel püsib pikalt, kestvalt muutumatuna, aga seda püsimist peab kandma muutumine. Püsimiseks peab keel muutuma. Seejuures on vaja nii aeglast kui ka kiiret muutumist: ühel keeletasandil toimuvad muutused kiiresti, teisel aeglasemalt. Oma kõige kiirema muutumise poolest on tuntud sõnavaratasand. Just kiirete muutuste tasandi kaudu seostub keel keelevälise maailmaga: sellele tasandile mõjuvad otseselt keelevälised mõjurid ja sealt peab keeleühiskond võimalikult ruttu saama vastuse oma esitatud nõuetele. Keeleväline tegelikkus ja keel on lakkamatus vastastikmõjus.
Dünaamiline külg ongi primaarne, staatiline külg sekundaarne. Liikumine on universaalne, on elu olulisi tunnuseid. Mis ei liigu, on juba surnud. Konserveeritud loomulik keel ei saa elada. (lk 28)
  • Elastne stabiilsus keeles väljendub selles, et a) liikumatus tagab keele pidevuse ja püsimise, muutused aga sünnivad või võetakse ette selleks, et keel suudaks täita kõiki funktsioone nüüd ja edaspidi; b) rahvuskeel on püsiv ja ühtne, aga ometi tarvituses modifitseeritav. Sellisena on elastse stabiilsuse ideaal alati vastandunud konservatiivsele püsimise ja puhtuse ideaalile. (lk 28-29)
  • Keele väljendussuutlikkuse kahjustamise näiteid on, et verbist testima on kujunemas universaalsõna, mille kõrval ei tunta enam verbe proovima ja katsetama; et sõna täna tähendus on ebamäärastunud; et rahvuslik tungib sinna, kus tegu on hoopis riiklikuga; eriti aga täis- ja ennemineviku taandumine lihtmineviku ees. Keele väljendussuutlikkust peenendav, ent ühtaegu keelt tugevasti keerustav uuendus oli J. Aaviku juurutatud i-ülivõrre (keerulised moodustusreeglid ning teravam vahetegemine kesk- ja ülivõrdel). Ilmselt ükskõiksed muutused on õ kitsenemine ja järgsilbi e avardumine või laensõna karismaatiline laustarvitus, kus oleks saanud läbi ajada ka omasõnadega sisendusjõuline, mõjujõuline. Uuenduste hindamise põhiprobleeme on see, et muutused tihtipeale küll rikastaksid ja mitmekesistaksid keelelist väljendusvõimet, kuid samal ajal teeksid keele ja selle õppimise keerukamaks. Siis oleneb kõik sellest, kui suur osa ühiskonnast on valmis uuendust omandama (nt J. Aaviku keeleuuenduseeteid, H. Saari nõuet teha vahet sõnadel -keskne ja -keskene). (lk 29)
  • Keelendi levik ei saa hindamisel ainumääravaks olla. Laialt levinud ja visa võib olla keelevigagi, nt abonoment pro abonement, milleenium pro millennium, töödata pro töötada, teenendada pro teenindada. Arvandmed igasuguste variantide leviku kohta on kasulikud teada, ent ühtlasi on siin kerge tekkima usk, et statistiline enamus määrabki kõik. Et eks õige ole see, kuidas "kõik" räägivad. Kasutussagedust näitavaid arve tuleb käsitada siiski ainult ühe tegurina soovituste andmisel. Olulisem on keelendite sobivus keele üldstruktuurisse. (lk 30)
  • Vastus küsimusele, kas eesti kirjakeel on vana või noor, on suhteline. Tema trükiste algust tähistavad aastad 1525 ja 1535, seega hakkab ta vanus lähenema vähemalt viiele sajandile. (Varasemaid käsikirju on säilinud napilt.) Seda pole palju võrreldes maailma vanimate kirjakeeltega, kuid seda on palju võrreldes Aafrika noorte kirjakeeltega. Eesti keel on nooruslik vana kirjakeel, mis pole veel nooruspaindlikkust ja -värskust kaotanud. (lk 30-31)
  • Ühiskonnas on peagu igal ajal neid, kes muretsevad keele muutumise ja hukkamineku pärast. (lk 31)
  • XIX sajandi lõpu ja XX sajandi uusi keelelisi jooni kokku võttes on kõige olulisem järgmine. Foneetikas oleme saanud juurde kaks häälikut f ja š, mis siiski pole veel täiesti kohanenud. Need kaks uut tähte on ka olemas. Veel on uued tähed z ja ž, aga selliseid helilisi häälikuid eesti keeles pole. Kõnetaktiliigendus on muutunud või muutumas kolmes muuttüübis: maas-tikule —> maasti-kule, kont-serdile —> kontser-dile, muuse-umide —> muuseu-mite.
Morfoloogias on elustatud kääne olev ehk essiiv, mis pole suutnud päriselt stabiliseeruda, maks-vorm on uus iseseisev vorm (ette pandud 1925, levima hakanud 1960ndail), nuks-vorm on lühem rööpvorm (ette pandud 1922, levima hakanud 1960ndail). Ka i-ülivõrre ja i-mitmus on uued ning neil leidub seni ajani nii tõrjujaid kui ka soosijaid. 1930. aastate algusest hakkas levima ja lõi kiiresti läbi lühem mitmuse omastav maastik-tüübis (maastike, kunstnike, õnnelike). (lk 31)
  • Millal eesti keel kõige rohkem muutus?
Kokkuvõtlikult öeldes: XX sajandi alguskümnendid olid kirjakeele forsseeritud arendamise ja uuenduste kinnistamise aeg, millele on järgnenud rahuliku arenemise aeg. Sõnavaras on olnud suurte muutuste aegu, mitte aga teistel keeletasanditel. (lk 33)
  • Norm on struktuurivahendite kogum, mida mingi keelekollektiiv regulaarselt kasutab. Omad kohalikud näited võttes tähendab normi ajalooline paikapanek järgmist. Pent Puulaane raamat "Ranna Ingel" on kirjutatud Hiiumaa Reigi murrakus ja peab kirjaniku kavatsuse kohaselt vastama sealsele keelenormile. Mitmed hiidlased on aga arvanud, et "see pole meie keel", kirjutaja ei teadnud "õiget meie keelt". Nähtavasti on siis murrakus vanem ja uuem kihistus ning jutustuses on püütud taastada just vana murrakut. Ka "Wagga Jenowewa" keelel on oma norm - nagu see oli eesti keelel aastal 1842. Keele muutumise tõttu on aga praegune keelenorm poolteist sajandit hiljem teistsugune. Eriti kiiresti muutub õpilasslängi norm. Mis oli "oma" Tallinna õpilastele 1970. aastail, seda nende pojad-tütred, praegused õpilased, juba võõristavad. (lk 36)
  • Keeleline vabadus on väga suhteline. Näiteks iga elukutse juurde kuuluvad keelenormid tänapäeva eesti keeles ei tasandu, vaid vastupidi - kujunevad aredamalt välja (missugust keelekasutust oodatakse pedagoogilt, pangaametnikult, ehitustööliselt). Teiste ühiskonnaliikmete keelelised ootused suurenevad sedamööda, mida kõrgemal isik ühiskonna astmestikus on (loetagu Eesti ajalehtedest lugejate kirju riigikoguliikmete keelekasutuse pihta). Nii nagu kõrgemal on keerukamad sotsiaalsed normid, nii on seal ka rangem keelenorm (kirjakeele normingute valdamine). Juba pangaametniku suhu ei sobi näiteks: "Kurat, iga asja eest, raisk, peab pappi saama, raisk." Vanades kultuurkeeltes on selgelt olemas isegi keelelised klassid. (lk 37)
  • Keeletarvitajad ei mõtle kõneldes-kuulates normile. Norm on nende teadvuses lihtsalt kui tava. Kui miski tundub väär, siis öeldakse selle kohta: "hakkab vastu", "keegi nii ei räägi", "mina küll nii ei räägi". Keelekollektiivi objektiivse normi alusel ja mõjul kujuneb igal keelekollektiivi liikmel oma subjektiivne keeletunne, mille järgi ta moodustab oma ja hindab teiste kõnet. Teiste kõne tundub talle kas õige või väär (normikohane või -vastane). Kui miski tundub karjuvalt väär, siis kirjutatakse ajalehele, helistatakse Eesti Raadio keelesaatele või Eesti Keele Instituudi keelenõuandesse: see või see ütles präägu, osadel inimestel, koheselt või palataliseeritud alfa. Keelelised ärritid on eri inimestel täiesti erisugused. Mind näiteks praegu rahvakeelsed variandid ei ärrita, küll aga häirib mu normitunnet bürokraadislängi elementide kirjakeelde toomine, nagu näiteks: võtame koheselt kõik abinõud tarvitusele, kõne all on politsei ja kaitseliidu koostöö läbi probleemsete momentide. Võib ette tulla ka päris kummalist võõristust. Näiteks teatrikriitik Andres Laasik tunneb seletamatut antipaatiat verbi näitlema vastu ja pühiks selle eesti keelest minema (Eesti Päevaleht 12. IV 2000). Ta usub selle äsja tekkinuks (ÕS 1999), kuigi sõna on kirjas juba Wiedemanni sõnaraamatus. (lk 38)
  • Indiviidi keeletarvituse ja keelelised otsustused määrab jämedates joontes kollektiivi keelenorm, kuid täiesti kokku ei tarvitse indiviidi teada eksisteeriv keelenorm ja tegelik keelenorm langeda. Igaks juhuks tuleks olla ettevaatlik seisukohaga: "Mina räägin nii, järelikult see on õige." Võimalik, et see siiski pole ainuõige. Üks eestlane ütleb fond ja sond palataliseerimata, teine fon'd ja son'd palataliseeritult - ja mõlemal on õigus. Need laenud on algul olnud palataliseerimata, kuid on rohkel kasutamisel kohanenud ja palataliseerunud nagu samasuguse ehitusega omasõnad män'd, kõn'd, tun'd. Eesti kirjakeele kasutajaskond on suur ja heterogeenne, seepärast ka variantide esinemine loomulik. (lk 38)
  • Näiteks eesti keele kõnelejate keskmine ja noorem põlvkond hääldab paljusid kolmesilbilisi võõrsõnu pearõhuga esimesel silbil, samal ajal kui vanemale põlvkonnale on omasem kolmanda silbi rõhk (analüüs, horisont, optimist, püramiid, vitamiin). Ka palatalisatsiooni on nooremail seesuguseis sõnus rohkem (horison't, seersan't, pederas't). (lk 38-39)
  • Sage tarvitus võib nihutada ettepoole ka kahesilbiliste sõnade rõhku, nt muusikute oktaav —> oktav, meedikute sümptoom —> sümptom, botaanikute plataan —> plaatan, tehnikameeste supo'rt —> su'port, profiil —> proofil ja šabloon —> sablon ~ sablun. Iga uus ÕS arvestab neist nihkeist jälle midagi norminguks, sest see on laenude kohanemise loomulik käik. See poleks aga meeldinud Johannes Aavikule, kelle arvates järgsilbirõhuga võõrsõnad oleksid parandanud üksluiselt esisilbirõhuga eesti keele kõla (mitte tomat ja keefir, vaid tomaat ja kefiir). (lk 39)
  • Variantsus on oluline normi omadus, milles peitub ka kirjakeele arengu varu. Varieeruvuse põhjused on keele arenemise eri järkudel erisugused. Kirjakeele kujunemise algusjärgus johtub variantsus heterogeensest murdetaustast, mille alusel kujundatakse homogeenset kirjakeelt. Kui see on saavutatud, siis tuleb variantsust ka teisiti hinnata. Tuleb mõista, et ühtlustamine ei ole variante sugugi igaveseks hävitanud, vaid et elav keel sünnitab üha uusi variante häälduses, grammatikas ja sõnavaras. Nende kaudu toimuvadki keelelised nihked. (lk 39)
  • Mõnes allkeeles kujunenud erijooned või mõne kõnelejarühma uuendused võivad aja jooksul saada omaseks kogu keelekollektiivile, kui neid toetavad keelesisesed tingimused (käsitletud eespool). Näiteks käskiva kõneviisi mitmuse I pöörde vormid eitavas kõnes ärgem tehkem, ärgem söögem, ärgem tõmmakem on kindlasti õiged vormid, ent paraku kõrgema stiili värvinguga. Neutraalstiili tarvis on "Eesti keele käsiraamat" ja ÕS 1999 aktsepteerinud vormid ärme teeme, ärme sööme, ärme tõmbame. Ent nendes vormides dubleerime grammatilise isiku infot: -me kordub. Sellist liiasust keel väldib ja seepärast sagenebki vormide ärme tee, ärme söö, ärme tõmba kasutus. Praegu on need veel argikeelse värvinguga, kuid tulevikus võivad lühemad vormid saada neutraalseks. (lk 39)
  • Normimine on vastuoluline nagu paljud muudki maailma nähtused, oma heade ja halbade külgedega. Normimise plussid on: a) tagab kirjakeele stabiilsuse ja ühtsuse kogu keelealal, b) loob tingimused kirjakeele õpetamiseks nii ema- kui ka võõrkeelena, c) annab keeletarvitajale rasketel juhtudel kindla toe. Inimese loomuses on tihti küsida: "Kuidas siis peab? Kuidas on õige?" Kas õige on puhaste või puhtate, olukorra ohtlikus või ohtlikkus, korstnat või korstent, niisuguseid või niisugusi? (lk 41)
  • Eduka suhtlemise huvides soovib üldsus, et kehtiksid kindlad normingud, mida kõik respekteerivad. Normitud kirjakeel esindab rahvuskeelt tõlkimisel teistesse keeltesse ja teistest keeltest, nt suhtluses Euroopa Liiduga. Üksikisik tahab aga olulistel puhkudel näidata, et temagi neid kirjakeele norminguid valdab. Seetõttu pole ime, et keelenõuandest küsitakse tihtipeale näiteks töökoha taotluse sõnastust või seal ettetulevaid üksikkeelendeid (oskan kõikke või tahan töödata oleksid liiga äraandlikud). (lk 41)
  • Kui normija valib rööpkeelendite hulgast ühe välja ja kirjutab selle keelekollektiivile norminguna ette, saavad ülejäänud rööpkeelendeist sellest päevast peale keelevead. Nende osa keele arenemises loetakse lõppenuks, nt 1953. a VÕS keelas ära lühendkuju peagu, mis pika peaaegu kõrval on keeles palju sobivam kui häirivalt mitmetähenduslik pea. Kahe (või rohkema) keelendi vabas võistluses selguks, kas üks jääb peale või ei loobu keelekollektiiv kummastki. Kui aga areng muudes suundades peale normingu on ära lõigatud, siis on juba raske öelda, mis kõik võinuks olla või tulla. Keeleprognooside tegemine pole kergem ilma prognoosimisest. (lk 41)
  • Üksainus keelend on ökonoomne neutraalses infovahetuses, mitte aga kirjakeeles tervikuna. Ilma igasuguste rööpkujudeta ehitatakse üles küll tehiskeeled, loomulike keeltega on lugu teisiti, sest nende ülesanded ei piirdu teatamisega. Loomulikes keeltes lööb välja inimlik vajadus vahelduse ja varjundite järele. Tihtipeale seostub vaheldus ka iluga. (lk 42)
  • Normingud on retrospektiivsed, st nad ei vasta nüüdiskeele normile, vaid on mingil määral kinni minevikus. Normingud jäävad normist vahel liiga palju maha, nt õpetasid grammatikad liiga kaua vormide ärgem mängigem, ärgem tõtakem ainuõigsust. Sellist normi arengust mahajäämust on vahel peetud normimisele seesmiselt omaseks, tema olemusse kuuluvaks ja paratamatuks. Ent kui normija käsutuses oleksid korralikud nüüdiskeele kirjeldused, mis kajastaksid normi muutusi, peaks seda puudust saama vältida. Normiga optimaalses vahekorras olevad normingud kas toetuvad üldtuntud normile või on siis sellised, et neil on eeldusi saada keele enda normiks. Keele senise arengu ja praeguse seisundi põhjal peab normija suutma võimalikult täpselt prognoosida keelendite perspektiivi, nende edasist võimalikku saatust keeles, st olema rohkem ettenägelik kui tagantjärele tark. (lk 42)
  • Keelekorraldajal tuleb välja kannatada üks vastuolu. Ühelt poolt pole tavaline keeletarvitaja rahul sporaadiliselt kujunenud normide ebaühtluse ja seetõttu raskesti omandatavusega. Teiselt poolt aga on ta häiritud mis tahes muutustest suurema korrapärasuse nimel. Näiteks on rohkesti neid, kes elavad valuliselt üle tallinna kilude kaotuse. 1998. a otsustas Emakeele Seltsi keeletoimkond loobuda liiginimetuste eristamise nimel toimunud kohanimede väiketähestamisest. Oli raske teha vahet, kas tegu on mingist kohast pärit tootega või on see saanud liiginimetuseks. Ühestainsast väärt koolinäitest ei piisanud tuhandete muude keelendite õigekirjutuseks. Ekslikult peetakse muutuseks ka ÕS 1999-s antud piltlikku väljendit Rootsi kardinad, kus pole ju väikese algustähe põhjust olnudki. (lk 43)
  • On muidugi arusaadav, et kirjakeele minevik piirab tema olevikku. Kirjakeelel on kindlad traditsioonid ja iga muudatus häirib vähemalt korraks rahuseisu. Nii peabki iga kord põhjalikult järele kaaluma, kas muudatusest saadav kasu kaalub üles tekitatava tülina. (lk 43)
  • Noore kirjakeele ühtlustamiseks ja stabiliseerimiseks alustavad rahvad enamasti käskiva normimisega ning lähevad siis järk-järgult üle suunavale. Nii on olnud ka Eestis ja Soomes ning see on nende kirjakeelte arengule kindlasti kasuks tulnud. Eestis oleks käskiva normimise aeg siiski võinud olla mõnevõrra lühema kestusega. Miks kõik kujunes nii, nagu ta kujunes, sellest tuleb edaspidi lähemalt juttu. Üleminek käskivalt normimiselt suunavale võib keelekorraldajate endi hulgas minna suhteliselt kiiresti ning keelekorraldusallikadki tehakse siis vastavad. Palju aeglasem on kogu keelekollektiivi üleminek, seda nii keelelise arusaamise kui ka harjumuste kujunemise mõttes. Selleks kulub vähemalt kaks inimpõlve, kui mitte rohkem. Üldsuse suhtumisest oleneb suuresti, kuidas keelekorraldusallikaid tõlgendatakse - kas mõistetakse seda, et üks raamat saab kätte anda ainult suuna, mitte aga pakkuda kõiki keeleavarusi. (lk 44)
  • On arusaadav, et käskiv-keelav, alati üheseid lahendusi andev normimine on paljudele keeletarvitajatele selgem. Suunav normimine annab tihtipeale mitu väljendusvõimalusi mis ei pruugi olla päris võrdsed (kas on stiilivarjund, kasutus oleneb kõnesituatsioonist vms). Sõnaraamatu või käsiraamatu kasutaja peab ise otsustama, mis ja kus just kõige paremini sobib. Kuid keelenõu küsija pärib sageli mitme võimaluse jutu peale: "Aga mis siis see õige (resp. see kõige õigem) on?" Eestlane on keeleasjus harjunud sõnadega tuleb ja peab, talle on võõras võib. (lk 44)
  • Rohkete keeleliste võimaluste ja valikuvabaduste kätteandmine paistab paljudele nii, et enne oli kõik lihtne ja selge, aga nüüd on segadus ja ebaühtlus. Seda kõike peab sõnaraamatu või käsiraamatu tegija arvestama ning, kus võimalik, seadma esikohale universaalse lahenduse. Kes ei taha ega oska edasi mõtelda, saab selle ning on rahul. (lk 44)
  • Üheseid selgeid norminguid tahavad muidugi emakeeleõpetajad, sest neil on siis kergem õpetada. Aga keel ja keelekultuur ei ole ainult kooli omand. Keelekorraldus peab arvestama kogu ühiskonna vajadusi. Kool vajab lihtsustust, ühiskond ei vaja seda. (lk 44-45)
  • Kindlasti ei tohiks keelekorraldus luua kujutelma, et eesti keel on küll maailma ilusaim, aga ka raskeim keel. Igal keelel on raskesti äraõpitavaid erijooni ja eesti keel pole selle poolest mingi erand. Kui koolis õpitaks kätte emakeele struktuuri ja süsteemi põhijooned, küll siis oleks tugi, mille ümber elu jooksul kujuneks rikas keel. (lk 45)

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel