Allkeel

Proosa

• Mõnes allkeeles kujunenud erijooned või mõne kõnelejarühma uuendused võivad aja jooksul saada omaseks kogu keelekollektiivile, kui neid toetavad keelesisesed tingimused [---]. Näiteks käskiva kõneviisi mitmuse I pöörde vormid eitavas kõnes ärgem tehkem, ärgem söögem, ärgem tõmmakem on kindlasti õiged vormid, ent paraku kõrgema stiili värvinguga. Neutraalstiili tarvis on "Eesti keele käsiraamat" ja ÕS 1999 aktsepteerinud vormid ärme teeme, ärme sööme, ärme tõmbame. Ent nendes vormides dubleerime grammatilise isiku infot: -me kordub. Sellist liiasust keel väldib ja seepärast sagenebki vormide ärme tee, ärme söö, ärme tõmba kasutus. Praegu on need veel argikeelse värvinguga, kuid tulevikus võivad lühemad vormid saada neutraalseks. (lk 39)
• Tiiu Erelt, "Eesti keelekorraldus", Tallinn: EKSA, 2002

• Vahel on slängi lihtsalt transkribeeritud, ja kui lugejal on algkeelest aimu, siis võib võõrsõnaks jäänud slängiväljend oma keeleleidlikkusega toimida ka ilma tõlkimata. Huvipakkuvam on aga ilmselt teine tee, võõramaise kõnepruugi asendamine kohaliku ütlemisviisiga, mis paneb tõlkija koguma allkeelt nagu murdeuurija, sunnib kasutama keelejuhte, õpetab infiltreeruma, otsima võimalusi keelekümbluseks, moraalselt julgustatuna Martin Lutheri klassikalisest soovitusest:

"Sest mitte ladina keele tähtedelt ei tule küsida, kuidas saksa keelt peab rääkima, nagu need eeslid teevad, vaid seda tuleb küsida emalt kodus, lastelt tänaval, lihtrahvalt turuplatsil, ja just neile tuleb suhu vaadata, kuidas nemad räägivad, ja selle järgi tõlkida; siis saavad nad sellest aru ja taipavad."

• Anne Lange, "Tõlkimise aabits", 2008, lk 16