Keeletarvitajad ei mõtle kõneldes-kuulates normile. Norm on nende teadvuses lihtsalt kui tava. Kui miski tundub väär, siis öeldakse selle kohta: "hakkab vastu", "keegi nii ei räägi", "mina küll nii ei räägi". Keelekollektiivi objektiivse normi alusel ja mõjul kujuneb igal keelekollektiivi liikmel oma subjektiivne keeletunne, mille järgi ta moodustab oma ja hindab teiste kõnet. Teiste kõne tundub talle kas õige või väär (normikohane või -vastane). Kui miski tundub karjuvalt väär, siis kirjutatakse ajalehele, helistatakse Eesti Raadio keelesaatele või Eesti Keele Instituudi keelenõuandesse: see või see ütles präägu, osadel inimestel, koheselt või palataliseeritud alfa. Keelelised ärritid on eri inimestel täiesti erisugused. Mind näiteks praegu rahvakeelsed variandid ei ärrita, küll aga häirib mu normitunnet bürokraadislängi elementide kirjakeelde toomine, nagu näiteks: võtame koheselt kõik abinõud tarvitusele, kõne all on politsei ja kaitseliidu koostöö läbi probleemsete momentide. Võib ette tulla ka päris kummalist võõristust. Näiteks teatrikriitik Andres Laasik tunneb seletamatut antipaatiat verbi näitlema vastu ja pühiks selle eesti keelest minema (Eesti Päevaleht 12. IV 2000). Ta usub selle äsja tekkinuks (ÕS 1999), kuigi sõna on kirjas juba Wiedemanni sõnaraamatus. (lk 38)
