Vestlusõhtul ilmnes imetore hiljutine näide seoses sõnaga "naine", mille piiratust on hakatud taaskord eelkõige angloameerika sfääris teadvustama transsooliste inimeste kaasamisel. Eesti publikus tekitasid sõnastused "naisidentifitseeriv inimene" ja "menstrueeriv/vagiinaga inimene" naerupahvakuid – need tunduvad seda kummastavamad, kuivõrd meil on eesti keeleruumis õnn ja õnnetus mitte tegeleda enamikes teistes grammatikates vältimatute sooasesõnadega. Selle tähistaja niivõrd spetsiifiliseks timmimine tundub vähemalt igapäevakõnes absurdne, ebaloomulik; see tungib mugavustsooni, tekitab võõristavat valvelolekut.
Teisalt annab nn poliitkorrektsete ümbersõnastuste kasutamine austava ja kaasava signaali – see teadvustab ning legitimeerib alandatud identiteete ja inimsusi, aktsepteerib nende taotlust või palvet end mingi sõnastuse kaudu potentsiaalselt vestlussekaasata ja aitab seekaudu kaasa nende tõsiseltvõetavusele demokraatlikus ühiskonnas. Kui ma ei kasuta fraasi "naisidentifitseeriv inimene", ei tähenda see kohe, et ma olen transsooliste vastu, aga kui ma seda teatud kontekstis teen, siis on see žest, et ma olen nende olemasolu ja inimväärikust tunnustanud.
Sõnavabadusega kaasnev sotsiaalne vastutus tähendabki, et me võiksime pidevalt olla valmis piirama enda vabadust öelda välja kõike, mida sülg suhu toob, hoolitsemaks võimestava dialoogiruumi säilimise eest. Poliitkorrektsus ei ole ülalt alla antud käsk, vaid avatud kutse jagada oma inimsust, võrdne võrdsega.
Ameerika Ühendriikidest on saanud alguse keelelt poliitilise korrektsuse (ingl political correctness) nõudmine. Sellega mõeldakse keelelist viisakust, asjalikkust, korrektsust ja peenetundelisust (eesti poliitiline on kitsam kui inglise political). (lk 19)
