Oktoober

Oktoober ehk porikuu ehk viinakuu on Gregoriuse kalendris aasta kümnes kuu, milles on 31 päeva. Oktoobrile eelneb september ja järgneb november.

Proosa

Selle aasta oktoobrikuu teisel poolel sadas nimetatud kubermangus kestvalt vihma. Oleks ta ometi tilkunudki, piisk piisas olnud, aga ei: juba teist nädalat keriti nagu jäähalli villast lõnga madalatest pilvedest maha! Pori mulksus ja lirtsus. Lehkasid hobusetekid ja hobused ise veel hullemini, lehkasid koerad ja lambad, läbivettinud vammused ja jalanartsud. Emajõgi ajas üle kallaste, luhad lainetasid — vesi sulises oktoobriöödel süsimustana Peipsi poole, kandes ainult käänukohtadel oma tumedal turjal roostevärvilist linikut — linnakuma. Männimetsad jõe paremal kaldal mustasid sajuses öös, neis oli sadat seltsi musta: küll mustjaspruuni, tuhmi nagu kodukootud villane, küll sinkjasmusta, nõrgalt läiklevat nagu vedel pigi, küll sügavalt musta karvastki — nagu nõgi korstnakülgedel... Vastu keskööd ärkas tuul, puhus nii, et paindusid pedajate ladvad ja puistasid suisa vett metsa alla. Ja nüüd ei sadanud vihma enam otsejoones pikuti taevast maha, nüüd keris tuul seda ristipidi maa ja taeva vahel suhu-silma, ninna-kõrva! Krobelistelt tüvedelt sirises vett alla, seda neelas niiskusest paksuks paistetanud sammal. Sabises, sulksus, tilkus ja tilises tasa. Sammal oli juba liiga palju neelanud ja hakkas luksuma...
- Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 5

Magnus oli seda väikest tüdrukut ka varem märganud. Kord oli ta neile kahele järele läinud, et näha, kus nad elavad. See oli olnud oktoobris], sest ta oli meenutanud vanu aegu, kui pühakutepäeva eelõhtul oli maskeerituna käidud kodust kodusse, kaalikalaternad käes. Magnus meenutas tihti vanu aegu. Mälestused varjutasid mõtteid ja ajasid segadusse.
- Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016, lk 27

Luule

Kui tume sonimine täitis rinna,
oktober sadu alla valgutas.
Meid kannatuste vaprus hulgutas
alleedel tuttavatel siia-sinna.

Gustav Suits, "Nebulosa" kogust "Tuulemaa"

Eriti kui oktoobrituul
pakaste sõrmedega nuhtleb mu juukseid,
krabipäikesest kinnipüütuna tulel ma käin,
maapinnale varjukrabi heites,
mere ääres, kuuldes lindude lärmi,
kuuldes kaarnaköha talistes raagudes,
mu toimekas süda, kes vappub ise, kui räägib,
kihutab silbilist verd ja kurnab oma sõnu.
/---/
Eriti kui oktoobrituul
(on mõnda, mis laseb mul teha sind sügisloitsudest,
ämblikukeelseist, ja Walesi häälekast kõrgmaast)
naerirusikatega nuhtleb maad,
on mõnda, mis laseb mul teha sind südametutest
sõnust.

Dylan Thomas, "Eriti kui oktoobrituul". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 130-131

Oktoober on saialill, lisaks veel
Ka pooltäis veiniklaas mis külmal ööl

On välja musta taeva alla jäänd
Ning koidikuks näind hoiatavat und

Et jäävõru katab ta silma ja suud
Nagu oleks jääaeg alanud.

Ted Hughes, "Oktoobri koit", tlk Märt Väljataga, kogust Ted Hughes, "Luuletused" (2001)

Lehekuu lembuse, viinakuu vanded
unustas, purustas kallis.
Isa ei halasta, sõtsid ei salli.
Kuhu mul astuda, kuhu mul minna:
pilgud kui vibud on kõikidel vinna!

Lehte Hainsalu, "Palve", rmt: "Peeglikillud", 1960, lk 31

Oktoober, mu külmasilmne tädi,
koob jälle kirendavat sukka.
Lillelõhnad ja linnulaul
jälle lähevad hukka.

Andres Ehin, "Sügisene" I [1961] kogus "Täiskuukeskpäev" (1990), lk 21

Viinakuu viimasel päeval
sündisin surmaga segi,
viseldes, hüüdes pimedust,
kust olin tulnud.

Videvik viibis toas.
Valgust tiksus, kell voolas.

Vanaisa, suur, vaikiv,
seletamatu kui jumal,
kepiga kirjutas tähti
liivale.

Doris Kareva, "Viinakuu viimasel päeval" kogus "Salateadvus" (1983)

Mis on veel pikem
kui oktoobriõhtu,
ja sina oled vang
oma eksistentsikuudis?
Mis on veel tühjem
kui oktoobriõhtu,
ja selles sundpeatus
su teede marsruudis?

Muia Veetamm, "*Mis on veel pikem", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 38)

tunned oktoober on lahtine haav
nüüd sellel aastal meie rist-
luudeni tunda on värinat maa
ja taevas rebit hall batist

sügise öödel me suud on arooniad
ja silmis maguskuri lõõsk
peidame ennast oktoobri agoonias
me kohal roojasuse roosk

Andreas Kalkun, "*** sõnade põlevaid palvetehelmeid", Vikerkaar 1/2 1997, lk 63-64

Oktoober on pidu
sest mööda saab
roheliste vahtralehtede aeg
elu selliseisus ja
kõiksugu kitsendused
kaduge kolletuge!
...
nüüdki oli oktoober
kui karikad on küllust
viimse piisani tulvil
las hüüavad fanfaarid
kui kõnnin kullakübemeis
imetlevas lehtedekahinas
ja vaibad mu ees laotuvad
teed rulluvad lahti
vaata ja rõõmusta
üllas oktoober
...

Veronika Kivisilla, "*** Oktoober on pidu", "Veronica officinalis", 2012, lk 16

Viinakuu, sa teed olemise vahetuks
ja lased välja astuda inimesel,
kes õhtul lävel seistes omaenda hingeaurust
loob Linnuteele lisaharu
ja oskab kuulda puulehe aeglases langemises
vanade vaimude tasaseid samme üle mäe naasmas.
/---/
Viinakuu, sa lubad näha. Ja tunda kaasa, olla rabe, õrn.
Rändlinnud lähevad. Viivad miskit endaga.
Sääl ilma taga on sandid valmis vana värava ees.
Viinakuine taevas, see ajab üle ääre, kaldub kaela!
Et ei jäägi ruumi muuks,
kui saada jälle... iseeneseks.

Berit Petolai, "Viinakuine" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 72-73

Välislingid