Allee
Proosa
[muuda]- Ja siis äkitselt, üheainsa hetkega, külvatakse tühi allee täis eri suunas ruttavaid inimesi, justkui oleks see linna kõigi [tänav]]ate sõlmpunkt, ja see puhkeb naiste kleitidest õitsele. Ühed kenad ja vilkad neiud kiirustavad tööle poodidesse ja kantseleidesse, teised kohtingule, aga selle mõne hetke jooksul, kui nad ruttavad läbi pitsilise allee, mis lõhnab lillepoe niiskuse järele ja on täis pikitud lindude trillerdusi, kuuluvad nad selle allee ja selle tunni külge, nad on - seda ise teadmata - statistid selles kevade teatri stseenis, justkui oleksid sündinud kõnniteel koos nende okste ja lehekeste õrnade varjudega, pungad silmanähtavalt paisumas niiske kruusa tumekuldsel taustal, ja jooksevad nüüd kuldsete, tuliste ja kallihinnaliste tuksatustega, ent järsku, kui päike läheb pilve taha mõtisklema, kahvatuvad ja vajuvad varjuks, imbuvad liiva nagu läbipaistvad filigraanid.
- Aga ühe hetke vältel täidavad nad allee oma värskuse ja ruttamisega ning nende alusseelikute kahinast näib just hoovavat seda allee nimetut odööri. Ah, need õhulised ja värskelt tärgeldatud pluusid, mis on viidud jalutama kevadise koridori pitsilise varju alla, pluusid, mille higimärgi kaenlaaluseid kuivatab kaugelt saabuv kannikesevärvi tuul. Ah, need noored, rütmilised, liikumisest soojad jalad uutes kiuksuvates siidsukkades, mille all on peidus punased plekid ja vistrikud - kuuma vere terved kevadised punnid. Ah, kogu see park nii häbitult vistrikuline, kõik puud täis vistrikupungi, mis puhkevad linnulauluga.
- Bruno Schulz, "Kevad" kogumikus "Liivakella sanatoorium", tlk Hendrik Lindepuu, LR 10-12 2019, lk 40
Luule
[muuda]Sest kõik on õies. Iga oksakene, iga raag
on raske õitsemiseks puhkend härmast.
Suur vaikus hõiskab. Vägev valge maag
on uisa imepuu teind tavalisest pärnast.
Ta käes on imeks saand ka õunapuu-allee,
ja ojalook, mis embab enelaid, ja
juurviljapõld, ja jänkujäljed sel, ja kaevutee,
ja kogu, kogu härmatanud Maidla.
- Muia Veetamm, "Härmatanud Maidla", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 45)