Mine sisu juurde

Jääaeg

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]


  • Ka kiviajal olid Eestimaa ja Venemaa töörahva vahel soojad suhted. Vastastikku saadeti pühadeks (töörahva 1. kivipüha) sooje kivisseraiutud tervitusi. Soojadest suhetest olenevalt lõppes jääaeg Eesti- ja Venemaal mitusada aastat enne kui jääaluses eelkapitalistlikus Skandinaavias. Sooja sõpruse tõttu sulanud jääst sündis kahe rahva vahele Sõpruse järv (pärast Peipsiks nimetatud), mis rahvaid mitte ei eraldanud, vaid ühendas, sest teineteise guljäänedele ja praasnikule sõideti ikka puukünades.
    • Ilmar Talve, "Uus ümberhinnatud Eesti ajalugu" rmt: "See oli sel ajal kui. Vesteid ja sidekriipse paguluse algaegadest 1945—1954", LR 52/1990, lk 27


  • Soome on sile, kare või okkaline. Silita käega kiviaegset taprit ja meie aja klaasastjat. Männimetsad on okkalised, kadakad, pihlalehed, saunavihad ja narmaskoelised vaibad ka, aga graniit on kare. Järvepind on sile ja põhjapõdra karv ka, aga karu on sagrine. Kuid nüüd enam karusid ei ole. Oma karedates graniidist veskites on Soome puruks jahvatanud jääaja ja karude aja.


  • Ma ei käinud veel kooliski, kui mõtlesin juba jääaja peale. Kui õu oli kiilasjääga kaetud, vaatasin ringi, kas mammutid juba paistavad. Sellises põnevas maailmas elasin, seal on ka minu loodus- ja teadushuvi juured. Teadus on minu jaoks avanud imepärase ja müstilise maailma ja seetõttu olen ka ise olnud innukas teaduse populariseerija.


  • Seisan lagedal mäel jalgade all valge kalju, sambliku kollased, mustad ja pruunid laigud, laigud maalist, mis saab võibolla valmis enne järgmist jääaega. Maalijal pole kiiret: loomad, inimesed, pilved, suved ja tähed libisevad tema ja kalju vahelt läbi nagu hommikune udu. See maastik jätab mu sõnatuks, nimetuks ja soovidetuks. Olen omadusteta inimene, peaaegu eimiski, paar silmi ja igatsus jääda siia, kahaneda, tõmbuda kiviligi ja maadligi, muutuda madalaks taimekeseks, kukemarjaks, leesikaks, samblikuks, kirjaks kaljupinnal, kirjaks, mida ma ei oska veel lugeda, mis on ühtaegu tervitus ja hüvastijätt. Nii nagu lapi joig, lagedatel mägedel lageda taeva all sündinud sõnadeta, alguseta ja lõputa laul.
    • Jaan Kaplinski, "Jää ja kanarbik" [1989], cit. via "Piirpääsukese Euroopa", 2020, lk 103-104

Luule

[muuda]

Oktoober on saialill, lisaks veel
Ka pooltäis veiniklaas mis külmal ööl

On välja musta taeva alla jäänd
Ning koidikuks näind hoiatavat und

Et jäävõru katab ta silma ja suud
Nagu oleks jääaeg alanud.


Minna, minna, millestki kinni hoidmata
läbi liga ja lume, vahelduva kuumuse
ja karmi mineviku ja jääaja,
läbi selle, mis oli, ja selle, mis tuleb:
magada lumes ja sulatada oma kehaga paljaks üks lapp
üleüldisest suurest kiilasjääst


meie teadmised kasvavad
ühest jääajast teise,
pinnasekihistused, teadvusekihistused:
igaüks iseenda missing link.

kas siin oleme väljaspool ohtu?
kas jõuame maas ja mullas
iseendale jälile,
kas leiame siin oma lõpu?

või peame veel sügavamale minema?
ükski punker pole küllalt pime,
ikka satume
omasugustele.

kas kaevame end välja,
kas kaevame end maasse,
kas matame enda alla
elavad ja surnud.