Asta Tuusti

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Asta Tuusti 2021. aastal Eesti Loodusmuuseumis.

Asta Tuusti (sündinud 11. juulil 1959 Kohtla-Järvel) on eesti bioloog ja pedagoog, teaduse populariseerija, endine Loodusmuuseumi direktor, Eesti Bioloogiaõpetajate Ühingu president, Sagadi looduskooli, Ida-Viru geopargi ja Jääaja Keskuse idee autor.

Intervjuud[muuda]

  • Euroopa viimased mammutid elasid Eestis!
  • Kuna keegi ei mäletanud, kuidas need voored ja muud pinnavormid siia tekkisid, mõeldigi välja Kalevipoja lood, et seda kõike seletada.
  • [Jääaja Keskuse ekspositsioonist:] Lõpetame peeglisse vaatamisega – inimene jõuab iseendani ja küsimuseni, mida ta saaks ära teha, et maailma säästa.



  • Vooremaa ise on kõigi oma voorte ja järvedega otsekui jääaja muuseum. Uus keskus ei jää aga sugugi üksnes selle koha keskseks, vaid käsitleb jääaja põhjuseid ja tagajärgi kogu maailma mastaabis.
  • Keskkonnateemasid on kavas käsitleda hästi eluliselt. Nii on võimalik käia poes ja teha seal keskkonnasõbralikke valikuid ja mõelda selle üle, milline on mõistlik tarbimine. Sooviksime, et inimene lõpuks ekspositsiooni läbinuna peeglisse vaadates saaks tunda uhkust inimeseks olemise üle, mitte süütunnet, nagu sageli keskkonnateemasid käsitledes meid tundma üritatakse panna.


  • Jääaja keskuse loomise mõte sündis kümmekond aastat tagasi Sagadis. Idee hakkas arenema Saadjärve looduskooli avamisel 2004. aastal. Tänaseks on ideest saanud külastajates suurt huvi äratanud ja maailmas ainulaadne jääaja keskus.
  • Inimene on osa loodusest. Meile on antud võimalus saada osa sellest imelisest maailmast ja seda tundma õppida tänu loendamatutele uurijate põlvkondadele. Kogu jääaja keskuse ekspositsioon on koostatud sellisel põhimõttel, et inimene tajuks seoseid enese ja ümbritseva looduse vahel ning mõistaks oma rolli maailmas.
  • [Mammutite kujutamisest kesk jääd ja lund:] Tegelikkuses oli mammutite elukeskkond avatud viljakas stepp ja lopsakad orud, kus kasvas palju kõrrelisi, õistaimi, põõsaid jms. Kliima oli mõõdukalt jahe ning külm tuul puhus põhja pool asuvate suurte jääväljade poolt. Võimalik, et isegi suvel võis stepialadel kohati õhukest lumikatet leida kliima kuivuse tõttu.
  • Arvatakse, et Euroopa viimased mammutid elasid Eestis umbes 10 000 aastat tagasi. Suur osa Eesti mammutileide on kaevetöödel tulnud välja liivast või kruusast. Mammutiluid on leitud ka lihtsalt maapinnalt. Mõnikord on need veekogu kaldal välja uhutud – Põhja-Eesti leiud. Harva on mammutijäänustele sattunud arheoloogid. Üks selline huvitav leid pärineb Lääne-Virumaalt. Mammutivõha tükk avastati kultuurikihist keskmise kiviaja asulakoha kaevamistelt Kunda Lammasmäelt. Arvatavasti oli muistne inimene selle rannalt leidnud ja asulasse viinud. Tegelikult pärinevad kõik mammutileiud ikkagi mandriliustikust välja sulanud setetest, nagu on kinnitanud arheobioloog Lembi Lõugas.
  • [Keskuse vee- ja jääekspositsioonist:] Vesi on elu alus, vesi tekkis universumis juba enne päikesesüsteemi, veega mõõdetakse maailma, jää purustab kive jne – see pole sugugi kogu loend teemadest, mida käsitletakse.


  • [Sagadi looduskoolist:] Kõigi meelte kasutamine muudab õppimise elamuslikuks ja kogemuslikuks. Teame, et ei me ei suuda siin Sagadis kogu maailma tarkust selgeks õpetada, aga püüame huvi tekitada ja hoida, panna inimesed mõtlema, mis on tegelikult väärtuslik.
  • Õpetaja jaoks on oluline ka tõdemus, et ta ei peagi kõike teadma. Kogu loodust ei olegi võimalik selgeks saada. Ei ole võimalik tundma õppida 25 000 liiki taimi, loomi ja seeni, kes meil Eestis elavad. Oluline on metoodika, kuidas jõuda loodust uurides ja avastades tähtsate seoste ja seaduspärasusteni.
  • Lasteaias ma ei käinud. Ema on rääkinud, et juba väiksena olin toimetanud kusagil puude ja põõsaste all. Üks minu lemmiktegevusi mudilasena oli kividealuse putukamaailma uurimine.
  • Loodushuvi on mulle ilmselt mingit pidi kaasa sündinud, võib öelda, et "genotüüp" on selline.
  • [Õpetajatööst:] Mulle meeldis koolis, sobis sealne rutiin, kindel rütm. Kuid kõige tähtsam oli missioon kujundada õpilaste arusaama maailmast kui seostatud tervikust, mille osaks on inimene koos enda kujundatud keskkonnaga. Sai ka selgeks, et 45 minutit nelja seina vahel tehiskeskkonnas pole parim viis looduse õpetamiseks.
  • [Koolist lahkumisest:] Kindlasti ei ole ma koolist põgeneja, olen hingelt õpetaja, kes praegu toimetab kuskil mujal ja teeb sisuliselt sama asja.
  • Vahel inimesed ütlevad, et Sagadis on nii ilus, et töö siin ongi nagu ­puhkus. Ükskõik kui huvitav töö on, vajab iga inimene enese laadimiseks aega. Paraku on see tõesti natuke ka elustiil - ma vaatan, et veedan oma vaba aega tihti samuti looduses.
  • Pean väga tähtsaks, et side maaga on olemas. Ma ei tee seda majanduslikel põhjustel. Eestlased on ajast aega kasvatanud ise oma toitu. Tahan oma vanemate ja vanavanemate tööd selles mõttes jätkata. Kui kasvatad ise oma toitu, suhtud ostetavasse toidusse teisiti.
  • Kõike, mida ma teen, teen selle mõttega, et mul endal, minu lastel ja lastelastel, kõigil inimestel oleks siin maailmas hea, rahulik ja rõõmus olla. Iga inimese nägemus sellest, milline maailm peaks olema, on erinev. Minu jaoks on oluline, et oleks võimalikult palju inimesi, kellele on tähtsad samad väärtused, mis mulle.
  • See on hämmastav, kuidas inimkond, avastades looduse toimimise seaduspärasusi, on neid rakendades suutnud luua imelisi tehnoloogilisi võimalusi. Samas paneb tehnoloogia meid mõnikord unustama, et meie elu, ka majandus, põhineb fotosünteesil, et meie kultuuri juured on looduses, et inimene on üks liik elurikkuse võrgustikus, mille toimimine tagab elu jätkumi­se Maal.



  • [Sagadi seenenäitusest:] Uuriti näiteks seent nimega matsutake, eesti keeles männiheinik. Idamaades on see söögiseen, mis on hinnalisem kui trühvel. Internetis on ühe viljakeha eest küsitud lausa 100 dollarit. Meil seda väljas ei ole. Eesti männikutes peaks seda olema, tasub siiski Eesti metsadest otsida.
  • Maitsmiselamuse annab kurrel, mida võib kevadel haavikust leida. Seda seent on raske märgata, sest see on puulehtedega ühte tooni. Millise hõrgu maitsega seen.



  • Kui õpetaja läheb õpilastega keskkonnahariduskeskusesse, kasutab ta sõiduks tavaliselt bussi. See aga suurendab süsiniku jalajälge. Peame olema kindlad, et keskkonnahariduskeskuse programmist saadav kasu on suurem kui negatiivne mõju keskkonnale.
  • Eriti püüame tähelepanu pöörata sellele, et tekiks äratundmine: meil on tähtis loodust kaitsta ja hoida, inimene on osa loodusest, loodus on kultuuri ja majanduse alus. Sama tähtis on mõista, et loodusvarade kasutamine on loomulik ja seda tuleb teha mõistlikult. Olen kogenud, et hoiakud võivad muutuda äkki. See pole anuma täitmine tilk tilga haaval lootuses, et ühel hetkel on see täis ja väärtushinnangud muudetud. Pigem tungla läitmine. Kui küünal on süüdatud ja inimese jaoks on teema tähtsaks tehtud, hakkab ta ise otsima tähenduslikku keskkonnainfot ja mõtlema, kuidas käituda keskkonnateadlikult.
  • Tähenduslikkus ja põnevus võib tekkida materjali esitlusest. Ei pea olema alati palju põnevat tegevust. Suur põnevus tekib kahe kõrva vahel.
  • Tähtis on seegi, mis keskusest saadud teadmiste-kogemustega tehakse. Ei tohiks nii olla, et käidi ja unustatakse. Õpetaja ülesanne on õpitu baasil edasi minna. Kooli ja looduskeskuse koostöö silda saab tugevamaks ehitada.
  • Bioloogiaõpetajate jaoks on keskkonnahariduse temaatika igapäevane. Aga olen näinud matemaatika- ja keeleõpetajaid, kes leiavad keskuste teemades ja meetodites väljakutseid, mis teevad õpetatava huvitavamaks. Õppimine algab ju huvist. See tekib alles siis, kui õpetajat ennast huvitab, mida ta õpetab.
  • Järgmiste aastate tegevusi kavandades ongi meie ülesanne mõelda, milliseid uusi õppematerjale loome, kuidas õpetajaid koolitame, kuidas teavitame avalikkust. Tegevuskava eesmärk on tõsta kogu ühiskonna keskkonnateadlikkust, aga võtmeisik on siiski õpetaja, kellest sõltub ka täiskasvanute keskkonnateadlikkuse muutumine. Kõige suurem tõenäosus on, et laps kehtestab sotsiaalse kontrolli selle üle, kuidas kodus toimetatakse. Aga me ei tohi unustada teisi sihtgruppe. Omavalitsuste hoiakud on olulised ja see, kuidas suudetakse kaasata inimesi. Keskkonnateadlikkus ei tohi olla ainult ametnike ja looduskaitsjate rida.
  • Kui vaatame ümberringi toimuvat, siis tundub, et meil on veel pikk tee minna. Inimene, kes armastab loodust ja linde, hakkab saiaga veelinde toitma. Kas see on keskkonnateadlik? Hoopis karuteene. Lisaks väärtushinnangutele peame lähtuma teaduslikest seisukohtadest. Loodusteadusliku kirjaoskuse peaks kujundama kool.
  • Keskkonnainfo asja- ja ajakohastamine on samuti oluline, sest keskkond muutub pidevalt, tulevad uued teadmised ja seireandmed. Meil toodetakse palju infot, aga kuidas jõuaks inimesteni tõepärane ja usaldusväärne info? Üks oluline ülesanne on jõuda selleni, et eri asutuste-organisatsioonide keskkonna teemadel väljastatavad sõnumid oleksid usaldusväärsed ja jõuaksid inimesteni üheselt mõistetavalt. Kui infoväli on hõivatud tõepärase infoga, on sinna palju raskem libateadust sokutada.


  • [Isa rajatud dendropargist:] Ma olin isaga vaat et opositsioonis, kuna pidasin tema tegevust looduse ümberkujundamiseks.
  • Noorena märkad rohkem liblikaid ja linde, puude imetlemiseni jõutakse hiljem.
  • Kui sa oled kümmet puuliiki tutvustanud, siis üheteistkümnes on juba liiast.
  • Minule on tarkus see, kui sa suudad arusaadavalt rääkida.
  • [Hõlmikpuust:] Selle puuliigi lehti sõid omal ajal juba dinosaurused.
  • Okaspuude maailm on tohutu lõhnade maailm.
  • [Kanada kuuse mustasõstralõhnast:] Üks mu kolleeg ütleb alati, kui hakkame mustasõstrateed jooma, et täna on siis jälle see kassipissi haisuga tee, nii et mõne jaoks on sel kuusel hoopis kassipissi hais küljes.
  • [Muskuselõhnalisest siberi nulust:] Sellest puust mööda minnes tundus mulle alguses alati, et läheduses on metssiga.


  • Ükski muuseum pole päriselt valmis. Eesti loodusmuuseum talletab looduspärandit ning innustab loodust märkama, mõistma ja hoidma. Muuseum saaks "valmis" alles siis, kui looduses enam midagi ei muutuks ja inimesed elaksid nii, et nende tegevus loodust ei mõjutaks. Aga see on ju vastuolus loodusseadustega!
  • Teadust populariseerides püütakse vahel olla "populaarsed" ja jäädakse meelelahutuse tasemele, mõtestamata asjade sisu. Muuseumihariduses peab rakendama õuesõppe põhimõtteid. See tähendab teema seostamist eheda keskkonnaga ning aktiivõpet. Püüame teadmisi kinnistada mitmesuguse tegevuse kaudu, kasutades kõiki meeli. Oluline on vahendada kogemusi – jutustada lugusid. Lugu on õpetlik, kui seal on iva. Kooli jaoks on selleks ivaks seos õppekavaga.
  • Muuseumidel on koolidele palju pakkuda. Kui vaadata koolis kasutusel olevaid digitaalseid õppematerjale, siis võrreldes meelelahutuslike mängudega on need sageli justkui kirvetöö 3D-printe-ri oma kõrval. Muuseumide näitused on hästi kujundatud, põnevate faktidega illustreeritud, kasutatakse nüüdisaegseid väljendusvahendeid. Püüame loodusmuuseumis jõuda selleni, et loome näituste põhjal digitaalsed õppematerjalid, mida koolid saavad kasutada.
  • Sisemine motivatsioon ja tahe õppida algab huvist. Huvi äratamiseks on muuseum päris hea koht.
  • Kui mõtlen oma kooliaja peale, siis tulevad meelde korrad, kui käisime klassiga kuskil väljas ega õppinud raamatutarkust. Siis kasvasime just inimestena. Ka oma õpilastelt olen sama kuulnud. Aastaid hiljem on meenutatud just varahommikusi linnulaulu kuulamisi või öiseid tähevaatlusi.
  • Kunagi süüdistati noori selleski, et nad kogu aeg raamatuid loevad! Mullegi teeb muret see, kuidas mõjutab ekraani vaatamine laste aju arengut ja füüsilist tervist. Ja parim "ravisoovitus" – minge metsa, loodusesse. Meil on suurepärased võimalused neile, kellele metsikus looduses käia ei meeldi ning keda suunaviitade ja laudteedeta ümbrus hirmutab. Loodus on väga lähedal, vähem kui tunniga jõuab igast Eestimaa paigast kohale!
  • Loodusvaatlusi on nutikas nutimaailmaga siduda – meelitad inimese loodusse ja ärgitad teda pärast sotsiaalmeedias pilte jagama või oma vaatlusi sisestades harrastusteaduses osalema.
  • Tunnen puudust, kui ma kahe nädala jooksul ei saa minna jalgsi Sagadist panga pealt (62 meetrit üle merepinna) läbi metsa ja piki jõge Altjale mere äärde välja. See on minu jaoks enesetaastamise paik.
Jagan arvamust: kui tahad näha muutusi, mine tuttavasse kohta. Mul pole seal kunagi igav. Kui näen jäälindu, olen õnnelik. Või siis tunnen rõõmu seenelkäigust.
  • Igas keskkonnas on võimalik end hästi tunda. Ka linnas. Loodus üllatab paljudes kohtades. Eestis on nii palju avastada.
  • Huvi tekib sõltuvalt keskkonnast, kus laps on tundlikul ajal. Kelle vaateväljas lendab lind, kellel on autod! Üsna mitmed loodusinimesed on lapsepõlves olnud kivikeerajad. Ka mina olin. Kivide all oli huvitav elu. Seal võis näha sipelgaid ja kakandeid toimetamas, mardikaid jooksmas. Väga põnev oli keerata kivi ümber – tekkis tunne, et oled sisenenud võõrasse maailma. Samas tundsin soovi seda hoida.
  • Tänapäeval püütakse laste aega väga ära sisustada. Aga mõnikord peab laps ka igavust tundma, et vallanduks tema loovus ja ta saaks ise mõelda, kuidas aega sisustada. Muidu tekibki tarbijamentaliteet, et andke vaid meelelahutust.
  • Ma ei käinud veel kooliski, kui mõtlesin juba jääaja peale. Kui õu oli kiilasjääga kaetud, vaatasin ringi, kas mammutid juba paistavad. Sellises põnevas maailmas elasin, seal on ka minu loodus- ja teadushuvi juured. Teadus on minu jaoks avanud imepärase ja müstilise maailma ja seetõttu olen ka ise olnud innukas teaduse populariseerija.


  • Sügisene värvide pillerkaar pühib puudelt harjumuspärase turvalise leherohelise. Tegelikult on need kollased ja oranžid värvained, karotenoidid, olemas kogu suve, kuid neid varjutab klorofülli roheline värvus. Elu Maal sõltub klorofülli imepärasest võimest salvestada Päikese energiat, tootes selle arvel orgaanilisi aineid, mis toiduahelate kaudu inimesteni jõuavad.
  • Klorofüll laguneb suhteliselt kergesti. Päeva lühenedes ja esimeste külmade saabudes enam klorofülli ei teki. Nähtavale ilmuvad varjatud kollakad toonid. Sama võime näha põua ajal: kui lehtedest klorofüll kaob, muutuvad need kollaseks.
  • Pidulikke punaseid toone saame nautida, kui sügis on päikeseline ja öökülmad, mis klorofülli lagundavad, saabuvad vara. Siis lisanduvad puude värvipaletti uued värvained, mille tootmiseks vajavad puud suhkruid ja piisavalt eredat valgust. Kui sügis on pikalt soe ja vihmane, jõuavad suhkrud lehtedest juurtesse liikuda ning punase värvaine, antotsüaani, valmistamiseks ei ole enam piisavalt toorainet. Sel juhul peame leppima pleekinud sügisvärvidega.
  • Üldjuhul puude lehed sügisel varisevad. Tundub, et puu poolt on see pillamine - igal kevadel uusi lehti kasvatada ja sügisel need lihtsalt maha heita. Kuid puu on kokkuhoidlik ja lehti langetades ei loobu ta kõigist orgaanilistest ainetest. Need liiguvad leherootsu kaudu okstesse, tüvesse ja juurtesse. Seejärel tekib leherootsu alusele eriline eralduskiht ning leht kukub maha. Oksale jääb huvitav lehearm.
  • Puud peavad lehtedest loobuma selleks, et takistada vee aurumist lehtede õhulõhede kaudu. Ilus suur lehtpuu võib ööpäeva jooksul kaotada aurumise tõttu isegi 300 liitrit vett. Talvel ei saa puud külmunud pinnasest vett kätte ja veekaotus võib saada puule saatuslikuks. Igihaljastel puudel on tugev kaitse: lehed on väikesed, kitsad, kaetud vahakihiga, et aurumist takistada. Muidugi aurub talvel vett ka raagus puust.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel