Mine sisu juurde

Elurikkus

Allikas: Vikitsitaadid
Martha Darley Mutrie (1824-1885), "Metsalilled põllu ääres", s.d.

Elurikkus ehk biodiversiteet ehk bioloogiline mitmekesisus ehk looduslik mitmekesisus ehk elustiku mitmekesisus on mingi ökosüsteemi, bioomi või kogu Maa taksonite mitmekesisus. Bioloogiline mitmekesisus hõlmab looduse mitmekesisust kõikidel selle tasanditel: geeni (geneetiline mitmekesisus), raku, liigi (liigiline mitmekesisus), populatsiooni, ökosüsteemi tasandil (sh elupaikade mitmekesisust ja fülogeneetilist mitmekesisust). Enamasti peetakse elurikkuse all silmas just liigilist mitmekesisust. Eestikeelse termini leiutas Mikk Sarv.

Proosa[muuda]

  • Kaktusi on merisiilikute, kurkide ja kõrvitsate, küünlajalgade, anumate, nelinurksete preestrimütside ja ussipesade sarnaseid; nad võivad olla kaetud soomuste, näsade, karvatuttide, küünte, soolatüügaste, tääkide, türgi mõõkade ja taevatähtedega; on maadligi ja pikaks veninuid, ogalisi nagu odameeste malev, lõikavaid nagu mõõkadega vehkiv eskadron, on tünnakaid, puukujulisi ja kortsusnäolisi, löövetega kaetuid, habetunuid, tusaseid, süngeid, karuseid nagu kännustik, punutuid nagu korv, kasvajate, elajate ja sõjariistade sarnaseid; kaktused on kõige mehisemad kõigist seemneid külvama kutsutud ja seatud taimedest, mis loodi kolmandal päeval ("Küll ma olen loll," ütles seejärel looja, imestades isegi selle üle, mida ta loonud oli).


  • Läänemaa on Eesti mandri kõige pehmema, merelisema kliimaga maakond. See on põhjuseks selle taimestiku liigirikkusele, eriti laialeheliste lehtpuude rohkusele, kus pinnamood ja inimene nende kasvu vähegi võimaldavad. Seal puhkeb Läänemaa loodus nagu paisust pääsenud. Siin kerkivad Läänemaa paesest pinnast tugevad tammed ja saared, pärnad, vahtrad ja jalakad. Enamasti on sellised salud endiste mõisade läheduses, kus oli võimalik loovutada viljakandvat maad isegi metsapuudele. Eriti tuntud on ju Puhtu saar Virtsu juures ja Keblaste tammik Mihkli kihelkonnas. Aga ka kõrgemail, kuivemail puisniitudel kasvab põliseid tammi, saari ja ilusaid arukaski, õitseb külluses iga liiki käpalisi, põhjamaade orhideesid. Isegi viljatuil kivikangruil põldude vahel kasvab lopsakaleheline, varjuline sarapuu tihedalt, põõsas põõsas kinni. Võib oletada, et Läänemaa oleks tunduvalt rikkam lehtmetsade poolest, kui loopealseil karjamaadel kari ei hävitaks kõik puu- ja põõsavõsud peale kadakate ja kui harimiskõlbuliku maa vähesus ei sunniks iga vähegi sobivat lappi põlluks muutma. Sest kuigi Läänemaa keskmine rahvastikutihedus on Eesti madalamaid, on just see rannikuala võrdlemisi tihedasti asustatud.
Aga ka loopealsel on oma õitseaeg, lühike, aga intensiivne. Siis kollendab karjamaade madal rohurinne — hunditubakas, nõiaham­mas ja maranad. Siis õitseb kassikäpp kõigis varjundeis peaaegu valgest roosapunaseni. Ja kiviaedadel ning üksikuil kivistel küngastel lööb kibuvits lahti oma õrnroosad õied. Madalast, nagu pöetud murust tõstab ussikeel oma terava siniõielise ladva. Varsti on õitseaeg ka taevasinisel kurekatlal ja lõhnaval koorekarva angerpistil. Vanas paemurrulohus aga laiub intensiivselt lilla liivatee nagu pehme vaip, sumisedes metsmesilastest. Veidi varem on olnud õitseaeg puisniitudelvarsakapjadel, jaanililledel ja kullerkuppudel, veelgi varem sarapuualustel sinililledel. Aga hilissuvelgi võib siin leida mujal üsna haruldast suurt ülast oma siidiste valgete õitega. Kiviaedadel ja isegi rändrahnude lohkudes on endale elupaiga leidnud lopsakas kukehari, rääkimata samblast, mis kasutab iga kasvamisvõimalust, ka majade rookatuseid. Siis võib ka märkama hakata, kui hästi sobivad siinse loodusega muidu nii primitiivseina tunduvad taluehitused.
  • Karl Ristikivi, "Läänemaad otsimas" [1956], rmt: "Mälestusi ja reisikirju", LR 1-2 1993, lk 8


  • Bioloogiline mitmekesisus on Gaia püsivuse absoluutne nõue. Enim soodustatud liikide loetelu puudub. Iga organism tegeleb oma asjadega: kasvab ja üritab paljuneda. Valikusurve, kõigi organismide püüdlus kasvada ja paljuneda, soosib teatud konkreetsetel tingimustel teatud elutüüpe. Need kasvavad, laienevad, toodavad jäätmeid ja töötlevad neid ümber. [---] Maa pinnakeskkonna seletamiseks ei piisa mittebioloogilistest teadustest. Kui arvestada gaase tootvate ja temperatuuri muutvate elusorganismide mitmetahulist rolli, lahknevused kaovad. Gaia teooria on kasulik teadus. (lk 156)
    • Lynn Margulis, "The Symbiotic Planet: a New Look at Evolution". Phoenix, 1999


  • Eesti võlu on elurikkuses. Meie maastik, kultuur, keel on keerukad. Nende kompositsiooni mõistmiseks on aga abi muusikast. Muusika hoiab meid, selle toel me püsime. Muusikana oleme elus.
    • Kalevi Kull, "Organism kui dirigendita orkester — ja eluteaduse süda". Järelsõna Denis Noble'i raamatule "Elu muusika. Bioloogia teispool geene". Tallinn: Varrak, 2016


  • Võtame kas või konnad. Konn ei ole lihtsalt niisama loom. 30 aastat võttis aega inimestel, et aru saada, milline oluline tähendus on üldse konnal looduse tervikus. 1977. aastal olid lausa konnakontserdid! Ma mäletan, et kui hakati majandama ja edendama, siis sealt piirkonnast kadusid suured koelmud kahe aastaga. Sellepärast, et nende elutingimusi muudeti. See tähendab seda, et üks toiduahela kõige suuremaid lülisid on kadunud. Mul on plaan, et ma tahaksin kanda kaardile sinna, kus ma salvestisi tegin, nende koelmute asukohad. Siis näeme, mis on täielikult kadunud selle aja jooksul. Ma ütleks, et see on lausa katastroofiline vaesumine. Seda elurikkust, mida mina noorena kogesin, ei ole enam.


  • Märgata, et murus on loodust vähe, põllul veel vähem ja sillutisel üldse mitte. Teada, millised tegevused soodustavad, millised aga hävitavad elurikkust. Seejärel aga otsustada, kas meil on just siin vaja künda, siin nii palju niita, just sellel kohal sillutist panna või just see põõsatukk eemaldada. Tasub vaadata avatud pilguga ringi ja mõelda, et iga ruutmeeter, mida me enda igapäevaseks eluks ei vaja, võib olla tuhandetele organismidele lõputu väärtusega elupaik ning sadadele organismidele oluline hüppelaud killustunud maastikus liikumiseks ja levimiseks.


  • Olemasolevate elupaikade maksimaalne hoidmine ning kahjustunud elupaikade ja maastike ökoloogiline taastamine on täiesti vältimatu kliimakriisiga toimetulekuks ja elurikkuse kao pidurdamiseks. Muudmoodi ei saa.
  • Nüüdseks on ülemaailmselt selgeks saamas, et vaid kaitsealadele keskenduv looduskaitse ei suuda täita eesmärki – tagada liikide, elupaikade ning seeläbi inimestele oluliste looduse hüvede säilimist. Kui suudaks, ei oleks me ökoloogilises kriisis. Looduskaitsealad saavad olla tuumikaladeks, tugialadeks, kuid ka kaitsealade vaheline maa peab elurikkust toetama.


  • Satelliidipiltidel maastikest üle kogu maailma (NB! sealhulgas nüüd ka Eestis) muust maastikust välja joonistuvad looduskaitsealade piirid näitavad, et kui seaduse jõud puudub, siis ei ole vaba turumajanduse tingimustes iseeneslikku tegurit elurikkuse hoidmiseks või loodusvarade säästlikuks kasutamiseks. Sisemist motivatsiooni looduskaitsega tegeleda kahtlemata inimestel on ja häid peremehi leidub alati, kuid sellest ei piisa. Majandusotsustes, kui kaalukausil vaetakse kiiret tulu ja pikaajalist kahju, jääb ilma hinnasildi, hääle ja kaitseta raunjalg, lendorav või märgala alati kaotaja poolele.


  • Mulle ei meeldi sõna "ambitsioon", see häirib mind. See seostub millegi negatiivsega ja ambitsioonide puudumise tõttu olemegi praeguses olukorras. Aga selle termini lõid kliimamuutuse jaoks inimesed, kes räägivad turgudest soosivalt. Tegelikult on meil vaja suuremat pühendumust vee, metsade ja elurikkuse kaitsele. Ülemaailmne kontekst on väga negatiivne, vaja on rohkem pühendumust kõigilt riikidelt. Poliitiline kriis Ladina-Ameerikas on seotud parempoolsete laienemisega, mis tekitab kliimaambitsioonidele probleeme.
  • Vägivald, mis tapab pärismaiseid inimesi, toimub majandustegevuste kaudu, mis toodavad süsinikuemissioone ja kahjustavad elurikkust.



  • Hea keskkond, sealhulgas meeldiv linnaruum, peab olema vaheldusrikas. Vaheldusrikas selle sõna kõige laiemas mõttes: elanike kõrval peab linnas olema ruumi taime-, linnu- putuka- ja loomaliikidele, uue ruumi kõrval ka vanale ruumile. Linnades tuleks rohkem tegeleda elurikkuse edendamisega. Elurikkus on lai mõiste, selle all käsitletakse enamasti küll loodusrikkuste kadu, kuid ka ruumiline ja ajalooline rikkus on osa elukvaliteeti määravast elurikkusest. Ruumilise mitmekesisuse ja rikkuse annavad just need vanad hooned.


  • Me kõik soovime kuhugi kuuluda, vajame müütilist Oma Lugu, soovime rohkemal või vähemal määral teistest eristuda. Kultuuriline mitmekesisus on ka üleilmastuvas maailmas sama vajalik kui näiteks elurikkus looduses – iga keele kadumisega kaob selles keeles loodud vaimne maailm, mõtlemise eripära, lood ja laulud. Suuresti seetõttu võib väita, et 21. sajand on ka kultuuripärandi väärtustamise sajand – üleilmastumine mõjub väikestele kultuuridele surmavalt. Ja lõpuks – eks meie tänane maailm tugineb rohkem või vähem eelläinud põlvede väärtustele ja hoiakutele.


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel