Mine sisu juurde

Kukehari

Allikas: Vikitsitaadid
Lydia Penrose (1787–1842), Sedum acre
Ferdinand von Wright (1822–1906), "Kukehari", s.d.

Kukehari (Sedum L.) on kivirikulaadsete seltsi paksuleheliste sugukonda kuuluv taimeperekond. Eestis kasvab viis liiki, levinuim on harilik kukehari (Sedum acre). Aedades kasvatatakse arvukaid dekoratiivseid kukeharjaliike.

Proosa[muuda]

  • Ah, mis ma teile nii pikalt räägin; kes pole kasvatanud igasuguseid miniatuurseid kellukaid, kivirikke, põisrohte, mailasi, liivakanne, kevadikke ja ibeeriseid ja kilbirohte ja leeklilli (ja drüüaseid ja maajalgu ja akakapsaid ja kukeharju) ja lavendleid ja maranaid ja anemoone ja karikakraid ja hanerohte (ja kipslilli ja koerahambaid ja igasuguseid liivateesid), (ja kääbusvõhumõõku ja olümpose naistepunasid ja päikesekarva hunditubakaid ja koldrohte ja emajuuri ja kadakkaera ja merikanne ja käokannuseid), (ärgem unustagem muidugi ka alpi astreid, roomavat koirohtu, eriinuseid, piimalilli, seebililli ja kurekaelu ja kaljukresse ja paronihhiaid ja litriheina ja käokeeli, samuti ka lõvilõugu, kassikäppi ja loendamatul hulgal muid imekauneid lilli, nagu näiteks petrokallis, rusujuur, hundihammas ja muud mitte vähem tähtsad, nagu priimulad, mägikannikesed ja teised), — kes pole kasvatanud kõiki neid lilli, rääkimata paljudest muudest (milledest ma nimetan vähemalt onosmat, atseenat, pelargooniumi, bahhiat ja kesakanni ja herleerat), see ärgu parem rääkigu maailmas valitsevast ilust; sest ta pole näinud kõige ülevamat, mida on loonud seesinane karm maa mõnel õrnusehetkel (mis kestis ainult mõnisada tuhat aastat).
Kui te näeksite kõige roosamate õitega ülekülvatud Dianthus Musalae puhmast, mis iganes...
Ah, mis ma teile räägin; üksnes sellele, kellel on kiviktaimla, on mõistetav see väljavalitute nauding.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 49


  • Kiviaedadel ja isegi rändrahnude lohkudes on endale elupaiga leidnud lopsakas kukehari, rääkimata samblast, mis kasutab iga kasvamisvõimalust, ka majade rookatuseid. Siis võib ka märkama hakata, kui hästi sobivad siinse loodusega muidu nii primitiivseina tunduvad taluehitused.
    • Karl Ristikivi, "Läänemaad otsimas", rmt: "Mälestusi ja reisikirju", LR 1-2 1993, lk 8


  • Peale rooside, kes õitsevad alati peaaegu kuni esimese lumeni, annavad nüüd mu aiale niisiis sügisvärvi pikalt õitsemiseks hoogu kogunud kukehari, aga ka viimased hilised floksid ning valendavad hortensiad. Kukeharja tumepunaste, tihedate, kuid imeväikeste õite avanemist ootavad eriti mesilased, sest kuigi neis õites minu silma järgi ei ole mingeid erilisi tolmukaid, on juba neile lähenedes kuulda lausa kevadist suminat. Tundub, nagu oleks kõik ümbruskonna mesilased siia Jänese aeda oma viimasele pidusöögile kogunenud, sest juba hakkab sügissügavik endast üha tõsisemalt märku andma.
    • Eeva Park, "Ringmäng ehk aedniku 12 kuud", 2022, lk 95

Luule[muuda]

Äsja alles kumalane kurekellas kõikus,
nüüd on südames ja rüpes pihla verev lõikus.

Äsja alles künkal leekis kuldne kukehari. -
Vaata, nüüd on meelismaadel tuhi-tume vari!


Üle udusoo, üle viliseva pilliroo,
üle kukeharja, üle salatseva siumarja,
üle põllu, üle kesa
astub minu rõõm.

  • Heljo Mänd, "Rõõm tuleb" kogus "Meelisklusi" (1977), lk 17

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel