Kiviaed

Luule

Kiviaiad, täis maasikaõisi -
helevalgeid, et silmi vaid kaitse!
Küll ma kaugel, oi kaugel ma käisin,
aga nõnda nad kuskil ei õitse!...

Leelo Tungal, "Kodutee" (1964) kogus "Täisminevik" (2007), lk 31

Proosa

"Jah, kiviaid! Aga mistarvis – kiviaid? Ma ütlesin ju et aida võib lattidestki teha."
"Ei, Toots," hüüab Kiir, "sa ajad mu peris segamini!"
"Nojaa, seal on see asi! Konti pole me veel proovinudki, nüüd tuleb välja, et su peagi on nõrk. Kuula teraselt. Üleüldse peavad need kivid siit ära saama, jah?"
"Jah."
"Noojah. Noh, nüüd, et: kuhu? Väljale tagasi me neid viia ei või, sest esiteks on sinna liig kauge maa, ja teiseks, oleksid kivid seal jälle ees. Jah?"
"Jah."
"Sohu viia, mülgastikku visata - jälle kauge. Jah?"
"Jah. Ei noh, kus sellega!"
"Pealegi läheb neid kiva paari aasta pärast tarvis - uue lauda jaoks? Eks?"
"Nojah."
"Aga kui me siiasamasse suure augu kaevame ja kivid maha matame?"
"Eih," naeratab Kiir, "siis on neid raske kätte saada, kui vaja on."
"Vat-vat-vat! Juba läheb sinnapoole. Õigus! Sellest järgneb siis, et - Noh, noh?"
"Et me nad tänavale peame veeretama ja kiviaia tegema."
"Noh - jumal tänatud! Hea, et see veel niigi läits! Võta siis ruttu kätte, veereta nad tänavale ja tee kiviaid. See, mis ma sulle praegu ütlesin – see on teooria; kui sa veeretama hakkad – siis on praktika."
"Ahah," pomiseb Kiir silmi pilgutades, "teooria ja praktika."

Oskar Luts, "Suvi", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 276-277

Ja nüüd see Astuuria lehm, palju ilusam kui Maasu - otse minu tee peal ees. Olemiselt rahulik, aga temas on midagi maasulikku ja see pilk — see puurib minust läbi. Väsimus on mu jalgades ja vaimus, aga ma ei julge edasi minna. Ronin iidsele, umbes 17. sajandist pärit kiviaiale, mis samblaga kaetud, ja pean endamisi aru. Lehm jälgib ainiti ega kavatsegi alla anda.

Õudselt kõhe on. Ühtki inimest pole ma tunde kohanud ja vaevalt keegi kuuleks, kui abi kutsun. Lehm heidab mulle veel ühe pilgu, hävitavama ja liigub viimaks tagasi liigikaaslaste seltsi. See on soodne võimalus ta käest pääseda. Ronin UNESCO või muu väärika kaitse all oleva igivana aia otsast alla ja lipsan läbi. Värava tõmban enda järel kiirelt kinni.

Pääsenud, mõtlen endamisi, kui ilusast lehmast mälestuseks pildi teen. (lk 186-187)

Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020