Mees, kes rajab kiviktaimlat, tunneb end kükloobina, kui ta kuhjab nii-ütelda toore jõuga kivimürakaid üksteise otsa, ehitades kõrgustikke ja orge, nihutades mägesid paigast ja kujundades kaljusid. Kui ta siis ristluudest kangena on oma hiiglasliku töö lõpetanud, märkab ta, et kõik näeb hoopis teisiti välja kui tema romantiline mägismaastik, mille ta oli loonud oma kujutluses; et tema looming meenutab suurt rusu- ja kivihunnikut. Kuid ärge heitke meelt; aasta pärast muutub see kivilasu kõige kaunimaks, tillukestest, õitest kirendavaks ja imetoredasti haljendavaks lillekuhilaks; ja suur on siis teie rõõm. Ma ütlen teile — rajage kiviktaimla.
