Võõrliik

Võõrliik on elusolendite liik, keda varem siin ei elanud. Millal oli varem ja kus täpselt on siin, jääb ebamääraseks. Suuremas osas maailmast on inimene võõrliik.

Proosa

• Nii et edaspidi ei pea me ju enam järgima koledat harjumust panna oma aedadesse selliseid võõraid ja õnnetuid olevusi, nagu seda on palmid, olgu siis lehvikpalmid või fööniksid. Sedasama arvan ma banaani, tääkliilia ja teiste taimede kohta, mis esinevad meie aedades nagu inetud eksootilised võõrsõnad Freiligrathi luuletustes, mida pidime kooli ajal lugema. Võib arvata, et need kurvad olevused kaovad meie aedadest koos "grupi"-kultusega, millele nad ju krooni pähe panid. Vaimuinimene, kellele "grupp" on niisama talumatu, nagu oli mõiste "kompositsioon" maalikunstis ühel teatud ajajärgul, kihutab igatahes säherdused tulnukad minema. Sest nad on nii kohutavad ja meie juures nii lootusetult kodumaatud, et muudavad terve aia kurvaks ja inetuks, kui neid sinna ka ainult kaks-kolm tükki kasvama on pandud. Peab olema eriliselt tuim, et mitte tajuda, kuidas kõik nende juures, nii nende rohelus, lehviku kude, kogu nende olek, on karjuvas vastuolus ümbrusega, muruga, millest nad ei ole välja kasvanud, põõsaste ja puudega, millega neil pole midagi ühist, valgusega, mis ei ole nendele küllalt tugev ja milles nad ei sära ega kümble, isegi õhu endaga, mida nad vihkavad. Räägin neist taimedest nende endi huvides ja nende tujurikkuva kohaloleku pärast, mis toob ühte väikesesse aeda mõne sobimatu luksusmööbliga sisustatud toa kogu nukruse, teisalt räägin neist kui sümboleist.
  • Hugo von Hofmannsthal, "Aiad" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 68

• 1787. aastal tõi kapten Arthur Phillip — vastavalt kolonistide tavalisele harjumusele uuele maale taimi või loomi kaasa tuua — Austraaliasse mitu kaktuseliiki, kavatsedes neil kasvatada košenilltäisid värvi saamiseks. Mõned kaktused — viigikaktused — pääsesid tema aiast välja ja 1925. aastaks võis leida ligi 20 metsikult kasvavat liiki. Sel uuel maal ei olnud neil looduslikke vaenlasi ja nad levisid tohutult, võttes lõpuks enda alla 24 000 000 hektarit. Umbes pool sellest maast oli nii tihedalt kaktustega kaetud, et seda ei saanud kasutada.

1920. aastal saadeti Austraalia entomolooge Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, et nad uuriksid viigikaktuste vaenlasi nende kodumaal. Pärast mitme putukaliigi katsetamist toodi 1930. aastal Austraaliasse 3 miljardit ühe Argentiinas elava liblika muna. Seitsme aasta pärast olid hävinud viimased viigikaktuse tihnikud ja varem asustamiskõlbmatud alad muutusid nüüd haritavaks ja karjatatavaks.

Kogu operatsioon maksis vähem kui kaks penni hektari kohta. Seevastu varajasemad ebaõnnestunud keemilise tõrje katsed olid maksnud umbes kakskümmend viis naela hektari kohta.

• Rachel Carson, "Hääletu kevad", tlk Ain Raitviir, Valgus, 1968, lk 78

• Inglased ehitasid kirikuid ja büroohooneid viktooriastiilis ning kaunistasid aedu haruldaste palmide ning ehispõõsastega. Kuberneri ja teiste ametnike abikaasad püüdsid üksteist toretsevate ehisaedadega üle trumbata. Seejuures polnud neil vaja kordagi käsi mullaseks teha, sest maja ja aeda hooldas hulk tseilonlastest teenreid. 1830. aastal importis leedi Horton Mauritiuse saarelt uue roosisordi. Puutumata kokku kodumaiste taimekahjuritega, õitses lantana camara üsna varsti mitte ainult kuberneriproua aias, vaid metsistus ja levis üle kogu saare. Võib-olla kandsid linnud võõraste taimede seemneid oma pugudes Indiasse, sest roos hakkas kasvama ka kohalikel loomakaitsealadel Bandipuri ja Mudumalai džunglites. Meeldiva nime taga varjab end aga saatanlik väänkasv. Tal on kuni kolme meetri pikkused okkalised köitraod, mis üksteisega läbisegi põimuvad. Niisugustest padrikutest pääseb läbi vaid elevandi seljas. Ürgveised, Lõuna-India gaurid, on selle võõra olevusega enese kõrval juba harjunud. Õrnad helerohelised lantana camara kasvud on neile isegi maiuspalaks.
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 66

• Ometi võivad uued liigid põliste liikide olukorda ka soodustada, pakkudes neile toitu, luues soodsama elupaiga või täites uues keskkonnas muid vajalikke ja seni puuduvaid rolle. Ent sellisedki seosed võõrliigi ja põlise liigi vahel võivad muuta ökosüsteemi toiduvõrgustikku, paigutada ümber koosluste struktuure ja tuua kaasa evolutsioonilisi muutusi. Just seepärast on võõrliikide uurimisest kasu ka alusteadusele. Kuigi võõrliikide sissetoomine võib olla senisele ökosüsteemile hukatuslik, annab see siiski ainulaadse võimaluse uurida populatsioone, elukooslusi ja evolutsiooni.
  • Lennart Lennuk, "Elu veepiisas" Eesti Loodus, 11/2011

• [Linnaparkidest:] Üldiselt leidsime, et rohealadel on küllaltki suur liigirikkus. Samas oli seal just võõrliikide osakaal ülimalt suur. [---] Umbes 60 protsenti liikidest tuli teistelt mandritelt või teisest kliimast. Looduslikel aladel nii suurt osakaalu tavaliselt ei kohta.
• Jah, võõrliigid on igal pool, aga just invasiivsed kujutavad endast probleemi, nii kohalikule elurikkusele kui ka sotsiaalmajanduslikult.
  • Marta María Alós Ortí, intervjuu: Airika Harrik, "Doktoritöö: linnapargid hellitavad võõramaist elurikkust", ERR, 08.09.2022