Rachel Carson

Rachel Louise Carson (27. mai 1907 Pennsylvania – 14. aprill 1964 Maryland) oli Ameerika Ühendriikide zooloog, merebioloog ja ökoloog, kelle raamatu "Hääletu kevad" [1962] populaarsus pani aluse ülemaailmsele keskkonnakaitsepoliitika tekkele.

"Hääletu kevad"

Rachel Carson, "Hääletu kevad". Tõlkinud Ain Raitviir. Tallinn: Valgus, 1968.

Elu ajalugu maakeral on olnud elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna vastastikuste mõjustuste ajalugu. Taimede ja loomade kehakuju ning eluviisi on suurelt osalt vorminud keskkond. Arvestades kogu maakera ajalugu on vastupidine nähtus, kus elu tõepoolest muudab oma ümbrust, olnud suhteliselt tühine. Ainult käesoleva sajandiga esindatud ajamomendil on üks liik — inimene — omandanud märkimisväärse jõu oma keskkonna olemuse muutmiseks. (lk 16)
Kõige ärevusttekitavam kõigist inimese kallaletungidest oma elukeskkonnale on õhu, maa, jõgede ja merede reostamine ohtlike või isegi surmavate ainetega. See reostamine on suurelt osalt parandamatu. Pahede ahel tungib sisse maailma, mis peab elu toetama, ja on enamasti tagasipööramatu. (lk 16)
Alates ajast, millal DDT võeti kasutusele tsiviiltarbeks, on jätkunud tõusev liikumine, milles tuleb leida üha mürgisemaid kemikaale. Seda sellepärast, et putukad on triumfaalselt tõestanud Darwini teesi kõige kasulikumate tunnuste säilimisest ja arenenud teatud insektitsiidi suhtes immuunseks ülirassiks. Niisiis tuleb pidevalt otsida ikka ja jälle eelmisest tugevamat ning veelgi surmavamat mürki. See on juhtunud samuti sellepärast, et kahjulikud putukad elavad pärast tõrjet läbi taassünni ja paljunevad veel suuremates hulkades kui kunagi varem. Seepärast ei saa keemilist sõda iialgi võita ja kogu elu on vägivaldselt haaratud tema risttulle. (lk 18)
Loodus on loonud suure mitmekesisuse maastikus, aga inimesel on kirg seda lihtsustada. Nõnda hävitab ta sissejuurdunud tõkked ja tasakaalud, millega loodus ohjeldab oma liike. Üks tähtis looduslik tõke on iga liigi poolt asustatava elupaiga suuruse piir. Ilmselt saab putukas, kes elab nisul, moodustada palju arvukama populatsiooni ainult nisu kasvatavas farmis kui seal, kus nisu vaheldub teiste viljadega, millega putukas ei ole kohastunud. (lk 20)
Paljud vajalikud teadmised on praegu kättesaadavad, kuid ometi me ei kasuta neid. Me õpetame ülikoolides välja ökolooge ja isegi võtame neid tööle valitsusasutustesse, kuid harva võtame kuulda nende nõuandeid. Me laseme maha sadada keemilisel surmavihmal, nagu poleks olemas teist valikut, kuigi tegelikult on neid palju ja meie mõistus võiks avastada neid veelgi rohkem, kui talle vaid antakse selleks võimalus. (lk 21)
Praegu on spetsialistide ajastu. Igaüks näeb oma probleemi ja on ebateadlik või hoolimatu laiemate seoste vastu, milles see asub. Praegu on samuti tööstuse domineerimise ajastu, kus harva jäetakse tunnustamata õigus raha teha mistahes hinna eest. Kui rahvas protesteerib, olles silm silma vastu seatud pestitsiidide hävitavate tulemuste ilmsete tõenditega, toidetakse teda pooltõe rahustavate pillidega. (lk 22-23)
Et arseeni paljudel ühenditel pole maitset, on ta olnud eelistatuim vahend inimeste tapmiseks juba ammu enne Borgiaid ning kuni tänapäevani välja. Arseeni leidub Inglismaal korstnate nões ja teda peetakse koos teatud aromaatsete süsivesinikega nõe kantserogeensete omaduste põhjustajaks, mis tehti kindlaks ligi kakssada aastat tagasi ühe inglise arsti poolt. On teada kogu elanikkonda haaranud pikaajalisi kroonilisi arseenimürgistusi. Arseeniga reostatud keskkond on samuti põhjustanud hobuste, lehmade, kitsede, sigade, hirvede, kalade ja mesilaste haigusi ning surma. Niisugusest kuulsusest hoolimata tarvitatakse arseeni sisaldavaid pulbreid ja pritsimisvedelikke laialdaselt. Arseeniga ülepritsitavas puuvillarajoonis Ameerika Ühendriikide lõunaosas on töönduslik mesindus peaaegu välja surnud. (lk 26)
DDT (lühend dikloor-difenüül-triklooretaanist) sünteesiti esmakordselt 1874. aastal Saksamaal, aga tema insektitsiidsed omadused avastati alles 1939. aastal. DDT-d tervitati peaaegu kohe vaimustatult kui vahendit, mis surub maha putukate poolt edasikantavad haigused ja võimaldab põllumeestel üleöö võita sõda saagi kahjustajate vastu. DDT avastaja šveitslane Paul Müller sai Nobeli preemia. /---/ Muinasjutt DDT kahjutusest põhineb võib-olla faktil, et üks tema esimesi kasutusalasid oli sõdurite, põgenike ja sõjavangide täidevastane tolmutamine sõja ajal. Siit tekkis üldine arvamus, et kui nii paljud inimesed on olnud tihedas kokkupuutes DDT-ga ja ei ole kannatanud vahetute haigusnähtude all, siis peab kemikaal kindlasti olema inimesele täiesti kahjutu. (lk 28)
Niipea kui DDT asendati dieldriiniga (sest moskiitod olid muutunud DDT suhtes resistentseks), hakkasid tõrjujate hulgas ilmnema mürgistusjuhtumid. Haigushood olid rasked: pooled kuni kõik kannatada saanud inimesed hakkasid krampides tõmblema ja mitmed neist surid. Mitmetel esinesid krambid isegi veel neli kuud pärast viimast kokkupuudet mürgiga. (lk 33)
Herbitsiidide hulgas on mõned ained, mis liigitatakse mutageensete hulka. Nad on võimelised muutma geene, pärilikkuse materjali. Me tunneme õigustatult hirmu radioaktiivse kiirguse geneetiliste tagajärgede ees. Kuidas võime me siis olla ükskõiksed samasuguse toimega kemikaalide suhtes, mida me laialt külvame oma elukeskkonda? (lk 42)
Vee reostamist keemiliste taimekaitsevahenditega saab mõista ainult üldises seoses, osana tervikust, kuhu ta kuulub, — inimese elukeskkonna reostamisest. Meie veekogusid reostavad mitmesugused allikad: radioaktiivsed jäägid reaktoritest, laboratooriumidest ja haiglatest, sademed tuumaplahvatustest, linnade reoveed, keemilised jäätmed vabrikutest. Neile on lisandunud veel üks reostaja — põldudel, aedades ja metsades kasutatavad keemilised taimekaitsevahendid. Paljud selle ärevusttekitava reostamise keemilised põhjustajad jäljendavad ja suurendavad radioaktiivse kiirguse tagajärgi. Ka kemikaalide endi hulgas on ohtlikke ja raskestimõistetavaid mõjude läbipõimumisi, muundumisi ja kokkuliitumisi. (lk 43)
Kui keegi kahtleb, kas Ameerika veekogud on peaaegu kõik reostatud insektitsiididega, peaks ta lugema Kalanduse ja Jahinduse Teenistuse väikest ülevaadet 1960. aastast. Kalanduse ja Jahinduse Teenistus uuris, kas kalad talletavad oma kudedes insektitsiidi samuti nagu püsisoojased loomad. Esimesed proovid võeti metsaaladelt Läänes, kus rakendati massiliselt DDT-d kuusepungamähkuri tõrjeks. Nagu võiski arvata, sisaldasid kõik kalad DDT-d. Tõeliselt olulise avastuse tegid uurijad siis, kui nad pöördusid võrdluseks oja poole umbes kolmekümne miili kaugusel lähimast pungamähkuri-vastase pritsimise kohast. See oja oli eelmistest ülesvoolu ja teispool kõrget veelahet. Ei olnud teada ühtegi kohalikku pritsimist. Siiski sisaldasid ka selle oja kalad DDT-d. Kas kemikaal oli jõudnud sellesse kaugesse ojasse varjatud maa-aluste veevoolude kaudu? Või tegi ta seda õhu kaudu, langedes sademena alla veepinnale? Teises võrdluskatses leiti DDT-d kaladest kalakasvatuses, mida varustati veega sügavast kaevust. Jällegi ei olnud teada kohapealset pritsimist.Ainuke võimalik reostamisviis näis olevat pinnasevete kaudu. (lk 45)
Vee keemilise reostamise üks kõige murettekitavamaid fakte on tõepoolest see, et siin — jões, järves või veehoidlas ning selle tulemusena veeklaasis teie lõunalaual — segunevad ained, mida ükski vastutusvõimeline keemik ei mõtleks ühendada oma laboratooriumis. (lk 47)
Muld ei ole elu "valmistoodang". Selles elavad praegugi uskumatult arvukad ja mitmekesised elusolendid. Ilma nendeta oleks muld surnud ja steriilne. Elusorganismide müriaadid annavad oma juuresoleku ja elutegevusega mullale võime kanda maakera haljast rüüd. (lk 54-55)
Bakterid, seened ja vetikad on põhilised kõdunemise teostajad, mis lagundavad taimede ja loomade jäänused nende koostismineraalideks. Niisuguste keemiliste elementide, nagu süsiniku ja lämmastiku hiiglaslik ringkäik läbi mulla, õhu ning elavate kudede ei saaks toimuda ilma nende mikrotaimedeta. Näiteks ilma lämmastikku siduvate bakteriteta nälgiksid taimed lämmastikupuuduses, kuigi neid ümbritseb lämmastikku sisaldava õhu ookean. (lk 55)
Vihmausside juuresolek suurendab mullabakterite lämmastikusidumisvõimet ja vähendab mulla roiskumist. Orgaaniline aine laguneb usside seedetraktis ja muld rikastub usside väljaheidetega. Seega moodustavad mullakoosluse organismide läbipõimunud suhted, kus igaüks sõltub mingil viisil teistest. Elusolendid sõltuvad mullast, ent muld omakorda on maakera elustav element ainult niikaua, kui temas õitseb elusorganismide kooslus. (lk 57)
Insektitsiidide näiliselt mõõduka tarvitamisega võib aastate jooksul mulda koguneda fantastilisel hulgal mürki. Et kloreeritud süsivesinikud on püsivad ja pikaealised, siis iga uus kogus lihtsalt lisandub eelmisest tõrjekorrast säilinud mürgile. (lk 58)
Me suhtume taimedesse erakordselt kitsarinnaliselt. Kui me näeme taimes mingisugust vahetut kasu, siis me soodustame ta kasvamist. Kui me taime mingisugusel põhjusel soovimatuks või isegi lihtsalt kasutuks peame, võime ta otsekohe hävitamisele mõista. Mitmesuguste inimesele või tema kariloomadele mürgiste või toidutaimi väljatõrjuvate taimede kõrval on paljud vaid sellepärast hävitamisele määratud, et meie kitsast vaatenurgast paistavad nad valel ajal vales kohas kasvavat. Ja palju taimi hävitatakse ainult sellepärast, et nad juhuslikult kasvavad koos soovimatute taimedega. (lk 62)
Inimene sõltub looduslikest tolmeldajatest rohkem, kui ta tavaliselt aru saab. Isegi farmer mõistab harva metsmesilaste tähtsust ja osaleb abinõudes, mis ta mesilaste teenetest ilma jätavad. Mõned põllumajanduskultuurid ja paljud metsikud taimed sõltuvad osaliselt või täielikult tolmeldavatest putukatest. Põllukultuuride tolmeldamises osaleb mitusada liiki metsmesilasi — ainuüksi lutserni õisi külastab sada liiki. Ilma putuktolmlemiseta sureks välja enamik ülesharimata alade muldasiduvaid ja muldarikastavaid taimi, millel oleksid kaugeleulatuvad tagajärjed terve paikkonna ökoloogiale. Paljude metsataimede, puude ja põõsaste paljunemine sõltub putukatest. Ilma nende taimedeta leiaksid paljud metsloomad tunduvalt vähem toitu. Teeservade puhastamine umbrohtude ning põõsaste keemilise hävitamisega hävitab tolmeldavate putukate viimased pelgupaigad ja lõhub elusidemed. (lk 70)
Taimkatte parim ja odavaim kontrollimine ei toimu mitte kemikaalide, vaid teiste taimedega. (lk 71)
Euroopas ei ole liht-naistepuna iial eriliseks probleemiks olnud, sest seal on palju putukaliike, kes söövad teda nii tugevasti, et ta arvukus on tugevasti piiratud. Lõuna-Prantsusmaal on kaks mardikaliiki niivõrd kohastunud sellele umbrohule, et söövad ainult seda. (lk 77)
Kui inimene liigub oma väljakuulutatud eesmärgi — looduse vallutamise — poole, jätab ta maha masendava hävitustöö jäljed, mis ei ole suunatud mitte ainult maakera vastu, mida ta asustab, vaid ka elu vastu, kellega ta jagab maakera. Viimaste sajandite ajaloos on omad mustad leheküljed — piisonite tapmine Lääne tasandikel, lihaküttide poolt rannikulindudele korraldatud veresaun, haigrute peaaegu täielik hävitamine nende sulestiku pärast. Nüüd lisame neile ja teistele nendetaolistele veel uut liiki rüüstamise uue peatüki — lindude, imetajate, kalade ning tegelikult igasuguse metsiku looduse otsese tapmise insektitsiididega, millega takistamatult pritsitakse maad. (lk 79)
Kõiki insektitsiide kasutatakse sel lihtsal põhjusel, et nad on surmavad mürgid. Seega mürgistavad nad kõik elusolendid, kellega kokku puutuvad: mõne perekonna armastatud kassi, farmi kariloomad, küüliku põllul ja sarviklõokese taevast. Need olendid ei ole süüdi inimesele tehtud kahjus. Nende ja teiste nendetaoliste olemasolu teeb inimese elu hoopiski meeldivamaks. Siiski tasub ta neile mitte ainult ootamatu, vaid ka hirmsa surmaga. (lk 90)
Järjest suurematel aladel Ameerika Ühendriikides ei kuuluta enam kevadet lindude saabumine ja seal, kus varahommikud olid kunagi täis lindude laulu, valitseb nüüd kummaline vaikus. Linnulaulu äkiline lakkamine, nende poolt meie maailmale antud värvi, ilu ja veetluse kustumine on toimunud kiiresti, reetlikult ja märkamatult inimestele, kelle elupaigad on veel puutumata. (lk 92)
Majesteetlike roheliste tunnelitena kaunistavad jalakad linnade tänavaid, haljasalasid ja ülikoolide parke. Nüüd on aga jalakaid tabanud haigus, mis kurnab neid kõikjal. Haigus on nii tõsine, et paljude ekspertide arvates on asjatud kõik jõupingutused jalakate päästmiseks. Jalakate kaotamine oleles traagiline, kuid kahekordselt traagiline oleks, kui asjatute jõupingutustega jalakate päästmiseks saadaksime hiigelhulgad linde manala öhe. Just seda aga ähvardatakse teha. Niinimetatud jalakasurm tuli Euroopast Ameerika Ühendriikidesse umbes 1930. aastal vineeritööstuse jaoks imporditud jalakapalkidega. See on seenhaigus. Haigus tungib puu vettjuhtivatesse soontesse, levib mahlavoolu poolt edasikantavate eostega ja põhjustab nii mürgiste eritiste kui ka mehaanilise vigastamisega okste kuivamist ja puude surma. Haigus levib haigetelt puudelt tervetele üraskite abil. Käigud, mida üraskid on uuristanud jalaka koore alla, täituvad seene eostega. Eosed kleepuvad putukate kehale ja kantakse mardikatega edasi. Püüdlused jalakate seenhaigust tõrjuda on suurelt osalt rajatud eoseid edasi kandva putuka tõrjele. Ühes paigas teise järel, eriti jalaka peamistes kantsides Kesk-Läänes ja Uus-Inglismaal, on intensiivne pritsimine muutunud igapäevaseks toiminguks. (lk 94)
Puid pritsitakse kevadel (tavaliselt 0,9—2,25 kg DDT-d 15 meetri kõrguse puu kohta, mis võrduks 25 kilogrammiga hektari kohta seal, kus jalakaid on palju) ja sageli teist korda juulis umbes poole võrra väiksema mürgikogusega. Tugevad pritsid juhivad mürgi ka kõrgeimate puude kõikidesse osadesse, tappes mitte ainult hävitamisele määratud üraskid, vaid ka teised putukad, kaasa arvatud õisi tolmeldavad liigid, röövämblikud ning mardikad. Mürk moodustab lehti ja koort katva tugeva kile, mida vihm ära ei pese. Sügisel langevad lehed maha, kogunevad rõskeks kihiks ja hakkavad aeglaselt mullaks muutuma. Selles protsessis abistavad neid vihmaussid, kes söövad lehekõdu, sest jalakalehed on nende lemmiktoit. Lehti süües neelavad vihmaussid ka insektitsiidi, koguvad ja kontsentreerivad seda oma kehasse. Dr. Barker leidis vihmausside seedetraktist, veresoontest ja kehaseinast talletunud DDT-d. Kahtlemata hukkuvad ka mõned vihmaussid, kuid teised jäävad ellu, et olla mürgi "bioloogiliseks tugevdajaks". Kevadel saabuvad rändrästad, et läbi teha ahela järgmist lüli. Üheteistkümnest suurest vihmaussist on küllalt, et anda rändrästale surmavat DDT-annust. 11 vihmaussi on aga väike osa linnu päevasest toidunormist, kes sööb 10—12 vihmaussi veerand tunniga. (lk 96)
Seda, mis toimub looduses, ei lasta toimuda moodsas, kemikaalidega üleuputatud maailmas, kus pritsimine hävitab mitte ainult putukad, vaid ka nende tähtsamad vaenlased — linnud. Kui putukapopulatsioon hiljem taaselustub, mis peaaegu alati juhtub, siis ei ole enam linde, kes hoiaksid nende arvu mõistlikkuse piirides. (lk 100)
Tänapäeval toimuv on suurelt osalt põhjustatud eelmiste põlvkondade bioloogilise mõtlemise nõrkusest. Kõigest üks põlvkond tagasi ei teadnud veel keegi, et suurte alade metsastamine ainult ühe puuliigiga tähendab häda kohalekutsumist. Ja nii ääristati tervetes linnades tänavad jalakatega ning täideti nendega pargid, aga tänapäeval surevad nii jalakad kui ka linnud. (lk 104)
Koos lindudega võivad olla kannatada saanud ka rebased, tõenäoliselt kaudselt — mürgistatud hiirte või lindude söömise tagajärjel. Inglismaa nuhtluseks on küülikud ja rebast kui röövlooma on seal hädasti vaja. Aga 1959. aasta novembrist kuni 1960. aasta aprillini suri vähemalt 1300 rebast. Suremus oli suurim nendes krahvkondades, kus olid peaaegu kadunud raudkullid, tuuletallajad ja teised röövlinnud. See sundis arvama, et mürk levis mööda toitumisahelat ja jõudis teratoiduliste juurest välja karvaste ning suleliste lihatoidulisteni. Agoonias rebaste käitumine oli iseloomulik kloreeritud süsivesinikest insektitsiididega mürgistatud loomadele. (lk 109)
Kes pani ühele kaalukausile lehed, mida mardikad oleksid võinud ära süüa, ja teisele kaalukausile iga värvi metslindude haletsemisväärsed kuhjad, putukamürkide pimesi lööva nuia alla langenud lindude elutud jäänused? Kes otsustas, kellel oli õigus otsustada lugematute inimeste eest, kelle käest ei küsitudki, et maailm on väärtuslikum ilma putukateta isegi siis, kui see oleks steriilne maailm, mida ei rõõmusta lendava linnu tiivalöök? Otsuse on teinud ajutist võimu omavad võimumehed. Otsus on tehtud hetkel, kui on kõrvale juhitud miljonite tähelepanu, kellele looduse ilu ja korrapärasus on ikka veel sügava ja määrava tähtsusega. (lk 112)
Surma tee oli alati iseloomulikult ühesugune: DDT pilved metsade kohal, õline kile veepinnal, surnud forellid kaldal. Kõigi analüüsitud, nii elavate kui ka surnud kalade kudedes leidus DDT-d. Üks tõsisemaid pritsimistulemusi oli toiduks olevate organismide tugev vähenemine kogu Ida-Kanadas. Paljudel uurimisaladel olid veeputukad ja muu põhjafauna vähenenud kümnendikule tavalisest arvust. Kui need forelli eluks nii vajalikud putukapopulatsioonid on hävitatud, kulub taastamiseks palju aega. Teise pritsimisjärgse suve lõpuks olid putukad vaid vähesel hulgal taastunud, ja ühes varem rikka põhjafaunaga jões oli raske ühtegi putukat leida. Selles jões oli spordikalade arv vähenenud 80% võrra. (lk 119)
Tüüpiline juhtum selles piirkonnas leidis aset Flint Creeki jões, mis voolab enne Wheeleri veehoidlasse suubumist 50 miili pikkuselt läbi Alabama puuvillapõldude. 1. augustil langesid vihmavalangud Flint Creeki jõgikonnale. Vesi voolas algul nirekestena, siis ojadena ja lõpuks uputusena üle maa jõgede poole. Flint Creeki jões tõusis vesi kuus tolli. Järgmisel hommikul oli selge, et peale vihmavee on jõkke veel tublisti muudki kandunud. Kalad ujusid veepinna lähedal sihitult ringi. Mõnikord viskusid nad veest välja kaldale. Neid oli kerge kinni püüda. Üks farmer korjas välja mitu kala ja viis nad allikatoitega basseini. Puhtas vees need vähesed kalad toibusid. Aga jões ujusid surnud kalad terve päeva allavoolu. See oli aga ainult avamäng, sest iga järgnev vihm uhtus rohkem insektitsiidi jõkke ja tappis rohkem kalu. 10. augusti vihmale järgnes nii massiline kalade hukkumine kogu jões, et järgmise — 15. augusti — mürgitulva ohvriteks jäid õige vähesed. Aga surmavate kemikaalide olemasolu tehti kindlaks puurides jõkke lastud kuldkalade abil. Need surid päeva jooksul. (lk 123)
Vahepeal märkasid uurijad Austinis insektitsiidide klordaani ja toksafeeni lõhna. Lõhn oli eriti tugev ühe roiskveemagistraali suudmes. Selle roiskveetoruga olid minevikus seotud pahandused tööstusjäätmete pärast. Kui Texase Jahindus- ja Kalanduskomisjoni ametnikud jälgisid toru järvest eemal, tundsid nad kõigi avauste juures heksakloraani lõhna kuni ühe keemiatehase väljavoolutoruni. Selle tehase põhilise toodangu hulgas oli DDT, heksakloraan, klordaan, toksafeen ning väiksemas koguses ka teisi insektitsiide. Tehase direktor möönis, et hiljuti oli roiskveemagistraali uhutud suurel hulgal pulbrilisi insektitsiide, ja mis veel tähtsam, ta tunnistas, et see on olnud viimase 10 aasta jooksul tavaline moodus insektitsiidide jäätmetest vabanemiseks. (lk 125)
Olgugi et tuhandete kalade või vähilaadsete ootamatu surm mõnes jões või tiigis on putukatõrje otsene ja silmanähtav, dramaatiline ja ärevusttekitav tagajärg, võivad lõpuks veel laastavamad olla need nähtamatud ja suurelt osalt veel tundmatud ja mitte mõõdetavad tagajärjed, mida toovad kaasa kaudsel teel jõesuudmetesse jõudvad pestitsiidid. Olukord on täis küsimusi, millele ei ole praegu rahuldavat vastust. Me teame, et paljude ja võib-olla kõikide suuremate jõgede vetes kanduvad merre farmidest ja metsadest sissevoolanud vees sisaldunud pestitsiidid. Aga me ei tea kõigi kemikaalide nimesid ja nende üldhulka ning me ei ole suutelised neid määrama, kui nad väga lahjendatult merre jõuavad. (lk 130)
Meie suhtumine mürkidesse on tunduvalt muutunud. Kunagi hoiti neid kolba ja sääreluudega märgistatud purkides. Nende kasutamise harvade juhtumitega kaasnes ülim hool, et nad puutuksid kokku ainult määratud objektiga ja mitte millegi muuga. Uute orgaaniliste insektitsiidide väljatöötamise ja üleliigsete lennukite külluse tagajärjel pärast Teist maailmasõda see kõik unustati. Kuigi tänapäeva mürgid on ohtlikumad kui kõik varem tuntud, on nad hämmastaval kombel muutunud aineteks, mida ilma takistuseta taevast alla puistatakse. Mitte ainult objektiks valitud taim või putukas, vaid kõik — olgu nad inimesed või mitte — võivad keemilise vihma piirkonnas mürgi pahaendelist puudutust kogeda. Ei pritsita ainult metsi ja haritavaid põlde, vaid ka linnu. (lk 132)
Kui insektitsiidide osakonna kohal ripuksid hiigelkolp ja sääreluud, siis vähemalt võiks ostja siseneda respektiga, mida surmatoovate ainete vastu normaalselt tuntakse. Selle asemel on kujundus aga kodune ja rõõmus ning insektitsiidide read on paigutatud koos vanni- ja pesuseepidega teisele poole vahekäiku hoidistest ja oliividest. Otsiva lapsekäe ulatuses on klaaspurkides kemikaalid. Kui laps või hooletu täiskasvanu pillab purgi põrandale, pritsitakse kõik lähedalolijad üle sellesama kemikaaliga, mis pritsimistöölisel krambid tekitas. Loomulikult varitseb oht ka kaupmeest tema oma kodus. Näiteks DDT-d sisaldava koidevastase vahendi purgile on vaid väga peene kirjaga trükitud hoiatus, et selle sisu on surve all ja võib kuumuse või lahtise tule käes lõhkeda. Majapidamises ja sobivatel juhtudel köögis kasutatav tavaline kemikaal on klordaan. Toidu- ja Raviainete Ameti peafarmakoloog on aga teatanud, et klordaaniga pritsitud majas on väga ohtlik elada. Teised majapidamise jaoks määratud segud sisaldavad veel mürgisemat dieldriini. (lk 148)
Uued keskkonnatervishoiu probleemid on arvukad. Neid loob kiirgus kõigis vormides, sünnitab lõpmatu kemikaalide vool, millest osa on pestitsiidid. Kemikaalid on täitnud nüüd maailma, milles me elame, mõjuvad meie peale otseselt ja kaudselt, eraldi ja koos. Nende olemasolu heidab varju, mis ei ole vähem kurjakuulutav seetõttu, et ta on kujutu ja ähmane; vähem hirmuäratav seetõttu, et on lihtsalt võimatu ennustada eluaegse kokkupuute tulemusi keemiliste ja füüsikaliste teguritega, mis ei ole osa inimese bioloogilistest kogemustest. (lk 157)
Me mürgitame puruvanad jões ning lõhed hakkavad surema ja kaduma. Me mürgitame sääsevastsed järves ja mürk liigub mööda toitumisahelat ühest lülist teise ning varsti langevad tema ohvriks järve kallastel elavad linnud. Me pritsime jalakaid ning järgmistel kevadetel on rändrästa laul vaikinud mitte sellepärast, et me pritsisime otse rändrästaid, vaid sellepärast, et mürk rändas samm-sammult läbi praegu tuntud jalakalehe—vihmaussi—rändrästa ahela. Need on vaatlusandmed, osa meie ümber olevast nähtavast maailmast. Nad peegeldavad elu (või surma) seoseid, mida teadlased nimetavad ökoloogiaks. (lk 158-159)
Kõik haiged olid pikemat aega kokku puutunud fosfororgaaniliste putukamürkidega. Kolm neist olid teadlased, kes kontrollisid insektitsiidide mõju, kaheksa töötasid kasvuhoonetes, viis olid põllutöölised. Nende haigete sümptoomid ulatusid mälu nõrgenemisest kuni skisofreeniliste ja depressiivsete reaktsioonideni. Kõigil olid normaalsed haiguslood enne seda, kui kemikaalid, mida nad kasutasid, tabasid bumerangina neid endid. Samasuguseid vastukajasid võib leida, nagu me oleme näinud, laialipillatult meditsiinilises kirjanduses. Mõnikord on asjasse segatud kloreeritud süsivesinikud, mõnikord fosfororgaanilised ühendid. Hajameelsus, hallutsinatsioonid, mälukaotus, maania — ränka hinda tuleb maksta paari putuka ajutise hävitamise eest, aga seda maksmist tuleb jätkata niikaua, kuni me nõuame vahetult närvisüsteemile mõjuvate kemikaalide kasutamist. (lk 166)
Põhiline energia tootmine ei toimu üheski spetsiaalses elundis, vaid igas keharakus. Elav rakk põletab nagu leek kütust, et toota energiat, millest sõltub elu. See võrdlus on rohkem poeetiline kui täpne, sest rakus toimub "põlemine" ainult väga mõõduka soojusega, keha normaalse temperatuuri juures. Siiski annavad need miljardid vaikselt põlevad väikesed tuled elule energiasädemeid. Kui nad kustuksid, "ei saaks lüüa ükski süda, kasvada raskustungi kiuste ülespoole ükski taim, ujuda ükski amööb, liikuda mööda närvi ükski ärritus, sähvatada ükski mõte inimajus," ütleb keemik Eugenie Rabinowitch. (lk 168)
Inimkonnale tervikuna on üksikelust märksa väärtuslikum meie geneetiline pärilikkus, meie side mineviku ja tulevikuga. Kauakestnud evolutsiooni vältel kujunenult ei tee meie geenid meid ainult selleks, kes me oleme, vaid hoiavad endis tulevikku — olgu see siis lootus või ähvardus. Meie ajastu pahe on aga inimese poolt valmistatud põhjustest tingitud geneetiline muundumine, "meie tsivilisatsiooni suurim hädaoht". (lk 174)
Neljakümnendate aastate algul tegid Charlotte Auerbach ja William Robson Edinburghi ülikoolis analoogilise avastuse, kuid seda pandi palju vähem tähele. Ipriidiga töötades leidsid nad, et see kemikaal tekitab kromosoomidele jäävaid ebanormaalsusi, mida ei saa eristada kiirituse poolt tekitatuist. Katsetes Drosophila'ga, sama liiki kärbsega, keda kasutas Müller oma töös röntgenikiirtega, põhjustas ka ipriit mutatsioone. Seega oli avastatud esimene keemiline mutageen. Ipriidile kui mutageenile lisandub nüüd pikk nimestik kemikaale, mis muudavad taimede ja loomade geneetilist materjali. (lk 175)
Soovi korral võime me vähendada ohtu oma pärilikkusele, omadustele, mis on tulnud meieni kaks miljardit aastat kestnud elusa protoplasma evolutsiooni ja valiku tulemusena; omadusele, mis kuulub meile vaid hetkeks, — siis peame ta edasi andma järeltulevatele põlvedele. Tänapäeval säilitame me halvasti tema rikkumatust. Olgugi et keemiatöösturid peavad seaduse järgi katsetama oma ainete mürgisust, ei nõuta neilt katseid, mis geneetilist toimet usaldusväärselt demonstreeriksid ja nad ei teegi seda. (lk 180)
Ühes tähtsas osas on perspektiiv palju helgem, kui oli olukord nakkushaigustega sajandivahetusel. Siis oli maailm täis haigusidusid, nagu ta praegu on täis kantserogeene. Aga inimene ei toonud haigusidusid keskkonda ja ta levitas neid tahtmatult. Seevastu on suurema osa kantserogeene toonud keskkonda inimene, ja ta võib soovi korral suure osa neist sealt kõrvaldada. Keemilised vähitekitajad on maailmas kahel viisil kindlustunud. Esiteks toob neid irooniana kaasa parema ja kergema eluviisi otsimine inimese poolt. Teine põhjus on see, et niisuguste kemikaalide tootmine ja müümine on muutunud meie majanduse ja eluviisi tunnustatud osaks. (lk 200)
Esiteks teostab tõesti efektiivset putukatõrjet loodus, mitte inimene. Populatsioone hoiab piirides see, mida ökoloogid nimetavad keskkonna takistuseks, ja see on olnud olemas elu tekkimisest alates. Äärmiselt tähtsad on kättesaadav toiduhulk, ilmastiku- ja klimaatilised tingimused, konkureerivate liikide või vaenlaste olemasolu. "Suurim üksiktegur, mis takistab putukatel terve maailma vallutamist, on sõda, mida nad üksteise vastu peavad," ütleb entomoloog Robert Metcalf. Enamik tänapäeval kasutatavaid insektitsiide tapab aga kõik putukad, nii meie sõbrad kui ka vaenlased. (lk 202)
Häda on selles, et harva me teame kahjurputukate looduslike vaenlaste poolt pakutud kaitset, enne kui see kaob. Enamik meist läheb pimesi läbi maailma, ei tunne tema ilu, tema imesid ja intensiivset, kummalist ning mõnikord kohutavat elu, mida elatakse meie ümber. Seepärast on röövputukate ja parasiitide elutegevus tuntud vaid vähestele. Võib-olla oleme tähele pannud kummalise välimusega putukat, kes istub aias põõsal tapahimulise ilmega, ning teame ähmaselt, et palvetaja elab teiste putukate kulul. Aga me näeme ja mõistame seda alles siis, kui oleme öösel aias taskulambi valgusel siin-seal märganud salaja oma ohvri poole hiilivat palvetajat. Siin tunnetame osakest küti ja kütitava vahelisest draamast. Siis me tunneme osakest vankumatust jõust, millega loodus kontrollib iseennast. (lk 204)
Mõnikord on keemilise pritsimise tulemuseks selle putuka arvukuse määratu tõus, kelle tõrjeks pritsiti. Näiteks muutusid Ontario osariigis kihulased 17 korda arvukamaks kui enne pritsimist. Või jälle järgnes fosfororgaanilise kemikaaliga pritsimisele kapsalehetäi masspaljunemine Inglismaal, millele võrdset ei ole teada. (lk 206)
Vaikse ookeani lõunaosas asuval Nissani saarel pritsiti intensiivselt Teise maailmasõja ajal, kuid sõjategevuse lõppedes pritsimistööd lõpetati. Varsti taasvallutasid malaariasääse parved saare. Kõik tema vaenlased olid hävitatud ja uute populatsioonide tekkimiseks polnud küllalt aega möödunud. Seega oli sääsepopulatsiooni tohutuks suurenemiseks vaba tee. Seda juhtumit kirjeldanud Marshall Laird võrdleb keemilist tõrjet oravarattaga. Kui me oleme selles jooksma hakanud, ei saa me enam peatuda hirmust tagajärgede ees. (lk 210-211)
Mingisugusel põhjusel näivad teod olevat täiesti immuunsed insektitsiidide suhtes. Seda on täheldatud korduvalt. Florida soolasoode pritsimisele järgnenud üldises tapatalgus jäid ellu ainult vees elavad teod. Kirjeldatud vaatepilt oli õudne — ta oleks võinud sündida sürrealisti pintsli all. Teod roomasid surnud kalade ja surevate krabide vahel, õgides mürkide surmavihma ohvreid. Miks on see aga tähtis? See on tähtis seepärast, et paljud veeteod on ohtlike parasiitusside peremeesteks. Need ussid veedavad ühe osa oma elutsüklist molluskis, teise osa — inimeses. (lk 211)
Suured keemiakompaniid annavad ülikoolidele külluses raha esmainsektitsiidide uurimiseks. See loob tulusaid ametikohti ja stipendiume lõpetanud üliõpilastele. Bioloogilise tõrje alased uurimistööd ei ole iialgi rahaliselt nii kindlustatud — põhjusel, et nad ei tõota kellelegi niisuguseid kasumeid, nagu saadakse keemiatööstuses. (lk 211-212)
Tõenäoliselt esimest korda kasutati moodsaid insektitsiide meditsiinilisel eesmärgil Itaalias 1943. aastal, kui liitlaste sõjaväe juhatus korraldas eduka tüüfusetõrjeakti, tolmutades hiiglahulga inimesi DDT-ga. Kaks aastat hiljem järgnes ülejäänud mürkaine laialdane kasutamine malaariasääskede tõrjeks. Kõigest aasta hiljem ilmusid esimesed muret tekitavad tundemärgid. Nii toakärbsed kui ka sääsed perekonnast Culex hakkasid ilmutama resistentsust pritsimiste suhtes. 1948. aastal katsetati uut kemikaali klordaani DDT lisandina. Seekord oli tõrje edukas kaheks aastaks, kuid 1950. aasta augustiks ilmusid klordaanresistentsed toakärbsed ja selle aasta lõpuks näisid nii kõik toakärbsed kui ka Culex-sääsed olevat muutunud resistentseks klordaani suhtes. Resistentsus arenes niisama kiiresti kui uute kemikaalide kasutuselevõtmine. 1951. aasta lõpuks kuulusid mõju kaotanud kemikaalide nimestikku DDT, metoksiikloor, klordaan, heptakloor ja heksakloraan. Kärbsed aga olid muutunud "fantastiliselt arvukaks". (lk 218-219)
Vaevalt oleks Darwingi leidnud paremat näidet loodusliku valiku kohta kui resistentsuse mehhanismi tegevus. Algpopulatsiooni hulgast, mis oma liikmetes varieerub tugevasti struktuuri, käitumise või füsioloogia osas, tõusevad esile "sitked" putukad, kes elavad üle keemilise rünnaku. Pritsimine tapab nõrgad. Ellu jäävad ainult need putukad, kellel on mõni kaasasündinud omadus, mis päästab neid viga saamast. Nemad rajavad uue generatsiooni, kellel on lihtsa pärilikkuse kaudu olemas kõik oma esivanemate "vintsked" omadused. Siit järgneb paratamatult, et intensiivne pritsimine tugevatoimeliste kemikaalidega ainult komplitseerib lahendatavat probleemi. Mõne generatsiooni järel on tulemuseks nõrkade ja tugevate isendite segapopulatsioonist tekkinud populatsioon, mis koosneb ainult tugevatest, resistentsetest rassidest. (lk 223)
Euroopa metsateadlaste silmis on linnud, sipelgad, metsaämblikud ja mullabakterid metsa osad samaväärselt puudega, ja uued metsad püütakse varustada nende kaitseteguritega. Üks esimesi samme on lindude soodustamine. Kaasaegse intensiivse metsamajandusega on kadunud vanad õõnsad puud, mis olid koduks rähnidele ja teistele suluspesitsejatele. See puudus parandatakse pesakastidega, mis toovad linnud metsa tagasi. Teised pesakastid on spetsiaalselt määratud öökullidele ja nahkhiirtele, et nad saaksid pimedusetundidel üle võtta putukate küttimise, mida päevavalgel teevad väikesed linnud.(lk 239)
Keemiline kahjuritõrje metsas on parimal juhul ajutine abinõu, mis ei anna tõelist lahendust. Halvemal juhul tapab ta kalad metsajõgedes, põhjustab putukanuhtlusi ja hävitab looduslikke tõrjevahendeid koos nendega, mida me püüame introdutseerida. (lk 241)
"Looduse valitsemine" on ülbe väljend, mis sündis bioloogia ja filosoofia primitiivsel tasemel, siis kui arvati, et loodus eksisteerib inimese huvides. Rakendusentomoloogia teooria ja praktika pärinevad suuremalt osalt teaduse kiviajast. Kõige ärevusttekitavam õnnetus on see, et nii primitiivne teadus on varustanud ennast kõige moodsamate ja kohutavamate relvadega ning nende kasutamisega putukate vastu on ta nad pööranud ka meie endi vastu. (lk 242)

Välislingid