Juuli

Juuli on Gregoriuse kalendris aasta seitsmes kuu, selles on 31 päeva. Praeguse nime sai juuli Vana-Rooma riigimehe Julius Caesari järgi (postuumselt). Juulile eelneb juuni ja järgneb august.

Proosa[muuda]

Seepärast pidi Harry taluma rohkem kui tunni professor Trelawneyt, kes seletas pool tundi kõigile, et Marsi praegune asend Saturni suhtes tähendab, et juulikuus sündinud inimesi ähvardab äkiline ja vägivaldne surm.

"Noh, see on ju hea," lausus Harry valjusti, suutmata enam oma ärritust varjata, "peaasi, et see kaua aega ei võtaks, ma ei taha pikka piinlemist."

J. K. Rowling, "Harry Potter ja Tulepeeker", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2000, lk 298

Luule[muuda]

Näen heinalt poissi tulevat ja pruuni plikat,
neid kannab rehasid ja poisil õlal vikat,
ja armund paarile kuum juuli valab raugust.
Mind kylastab kord ihuyksi see, kel vikat.

Märt Laarman, XV rubaii kogust "Kylmad rubaiid"/"Kylmät nelisäkeet", Vagabund/Pohjoinen 1996

Juulikuu Eestis on jubedaim kuu
minule alati olnud.
Igavik vaatab siis otsa.
Näha, et kõik saab otsa.

Juhan Viiding, luulet, Looming 10/1979, lk 1395

Juulikuu klaasvalgus,
rüüstatud rand.
Kogu mu keha Su jälgi
mäletand, võpatand.

Kogu mu keha Su järgi.

Doris Kareva, "Juulikuu klaasvalgus" kogus "Salateadvus" (1983)

Käes on suvi ja las me õitseme,
see on juulikuu vägi ja võim.
Korra aastas vaid maasikaid maitseme,
sellest ammutab jõudu me hõim.

Ansambel Naised Köögis, "Las me õitseme", sõnad Kristiina Ehin, Katrin Laidre, Kairi Leivo, viis rahvalik ja Kristiina Ehin

Halli pilwise taewa all
on mu linn & mu keha
Raske minna on edasi
Tahax mõndagi teha
Pihkudes wihmapisarad
Suwenaeratus huulil
Kõik on kusagil olemas
selles lõputus juulis
Aeg on kaotamas tähendust
Kõik on ikkagi sama
Kes kyll õpetax mind
wähem armastama

Liisi Ojamaa, "Lõputu juuli" samanimelisest luulekogust, 1990

Ma mäletan mäletan tänawaid neid
Su silmade hetkelist sooja
& kiwide rytmi mu jalgade all
taas Lõputus Juulis on loojang

Liisi Ojamaa, "Loojang/pyha", luulekogust "Lõputu juuli", 1990

Ilu wõis teha haiget & kyllap ta tegigi omal moel
nendes õhtutes polnud mul ometi wanust & aega & nime
exlesin tänawail linn oli mu Jumal & walwas mu walusaid rõõme
& suwi ei lõppenud kunagi juulikuu kõige wähem
See suwi ei lõppenud kunagi & juulikuu kõige wähem

Liisi Ojamaa, "Linnasuwelaul", luulekogust "Lõputu juuli", 1990

Aga juulikuu puudena kaardus me kohal & uuex ta tegi me kehad
& lauludex muutis me huultele argised haprad repliigid
& eilset ei olnud & homset ei pidanud tulema
wähemalt selles laulus sest nii oli kergem & parem

Liisi Ojamaa, "A Simple Song / Lõputu juuli III", luulekogust "Lõputu juuli", 1990

mu armastus oli lõputu juulikuu aeg mil ma jaxasin waadata
päikese waske lõputu juulikuu paratamatu & painawalt säraw
& segane kiwide lõõsast lõputu juulikuu aeg millelt oodata polnud
lõppkokkuwõttes ju midagi õiget wõi kena selline oli mu armastus
Lõputu Juuli & tema pean laulma ma endale lõpuni selgex
enne kui ehawärawad sulguwad kohal mu linna & mere

Liisi Ojamaa, "Linnamyyr ymber mu mälu", luulekogust "Lõputu juuli", 1990

& ometi käisime linnas kord justnagu lapsed
yxteisesse sulasid tänawad sylest sylle nad andsid meid yle
me hääl oli tuul me lauseid wõis lugeda wihmax
mis exinud pilwedes paekiwist tornide wahel
& kõik oli meeletult pyha & pööraselt wõõras

Liisi Ojamaa, "Lõputu juuli IV", luulekogust "Lõputu juuli", 1990

uspenski kiriku vastas
hakkab sündima igavene juuli
oma lühikese vihma ja pika tartuga

Vahur Afanasjev, "*vanasti kui tartut..." Vikerkaar 1-2/2005, lk 60–65

Juulikuus lumi on maas
Minu jaoks see pole ime
Seisad paljajalu rannas
Sa oled kaunis, oled kummaline
Tean, et aasta veel, ja sinust ilma jään ma niikuinii
Pimedusest kuulen häält, mis sosistab: hüvasti...

Jaagup Kreem, "Juulikuu lumi", pala ansambli Terminaator plaadilt "Minu väike paradiis", 1995

juuli on kergus mu kätes kui toidan ja annan
ka puuduses ka nälgides
juuli kui mu juured on iidsed aromaatsed
kui pakin enda hinge tulpidena vanasse ajalehte
ja kingin ta igale
vanainimesele kes istub
kibuvitsapõõsa all väikesel pingil
riputan ta sinise kleidina tammeoksale
muutun sama tühjaks kui taevas
minu pilvede vahelt voolab hõbedane oja
mu keha on rohkem hääl kui luu
rohkem laul kui veri

Triin Paja, "Kuuvarjud langevad" kogus "Nõges" (2018), lk 36